Tuisus ja päikeses - 38. Otepää-Tartu jooksumaraton

Teel Tamme staadionilt Otepääle konutasin Tiit Tali auto tagaistmel ja jälgisin maanteed. Mida lähemale stardini jõudsime, seda selgemaks sai, et täna tuleb võtta asja rahulikult. Tee oli kohati üsna lumine, tuul oli tugev ja tuiskas, jooksmiseks ebameeldiva Võru maantee ääred aga lörtsised. Mõte rahustas, sest viimased 3-4 päeva oli keres väike haigusevimm, kurk oli ohtlikult kare ja hootised külmavärinadki polnud võõrad. Eesmärk joosta kevadine maraton ajaga 3:15 polnud starti minnes esmatähtis.

Tempovalikuks proovisin kasutada Marco maratonitempo kalkulaatorit, mis on üles ehitatud rahulikule algusele ja ühtlaselt tõusvale tempole ja pulsile (eesmärgiks panin 3:15 ja max pulsiks 179). Kuid kohe võib öelda, et mulle see meetod hästi ei sobi. Varakevadisel jooksul polnud organism võimeline kiiretel pööretel liikuma, mille põhjuseks võis olla ka ebapiisav taastumine või kerge haigusevimm, kuid suure tõenäosusega siiski organismi eripära ja treeningute metoodika. Alati olen jooksude teisel poolel olnud aeglasem ja hästi ei usu, et aeglasema alguse juures suudaksin maratonis hiljem tempot tõsta. Peale 35km läheb alati raskeks, nii ka sel korral.

Üsna varsti peale starti tekkis mõnus 10-liikmeline grupp. Kaks noort sportlast – Mairo Mustasaar ja Mart Andresson läksid omas tempos eest ära. Tuul oli vasakult küljelt ja kohati isegi vastu, ehkki ilmateate järgi oli lubatud läänetuult. Pulss oli kenasti 142-144 vahel, tempo oli paras. Kohati tundus, et tempo võiks natuke aeglasem olla, ehkki pulss oli jätkuvalt madal. Kusagil 6-7 km-l hakkasid tasakesi eest ära minema kolm meest - Tarmo Reitsnik, Sander Hannus ja Tiit Kibuspuu. Eelmisel aastal olid neist kaks kiiresti alustanud, kuid salakavalal 30-33km vahel kõndisid selg ees vastu.

10-st väiksest neegripoisist jäi lõpuks järele 5-6, kellest üks oli trennijooksu tegev Rait Pallo. Tugev tuisk tahtis mõnes kohas vasaku kõrva ja näonaha ära külmetada, müts tuli viltu pähe tõmmata ja näoteipgi oleks olnud vajalik. Kuid üksteise taga ja kõrval joostes ning kohti vahetades sai pundis mõnusalt kulgeda kuni järgmise päikeseni, siis järgmise tuisuni jne. Ilm oli tõesti vaheldusrikas, tuisus jahe, päikese käes mõnus. Esimesed 13km töötas pidevalt ka raadio, Andres Laineste rääkis küll ühe, küll teisega, kuulas samal ajal raadiot ja ajas handsfree mobiiliga tööasju. Ise hoidsin energiat kokku, mine tea, milleks see võis veel vajalik olla.

Peale 10km, kui keskmine kiirus oli 4:30min/km, liikusime edasi neljakesi. Üks poiss jäi maha, Rait pööras Otepää poole tagasi, kaaslasteks olid Erkki Etverk (Tartu suusamaratonis 257., aeg 3:30), Andres Laineste (Tartu suusamaratonis 125., aeg 3:16) ja Raivo Alla. Viimasele oli see esimene maraton elus ning väikese treenituse juures võis selles grupis jooksmine eeldada rasket lõppu. Nii ka tuli.

Poolel distantsil oli aeg 1:37.15 (eelmisel aastal 1:35.47). Pangodi mäe lagedate põldude vahel oli tuul enamasti tagant. Pikk 100m-ne laskumine Tatra orgu läks üsna märkamatult. Poolel maal ühines meiega support-mees Andres Hiiemäe, poeg Madis varustas siitpeale joogi jm vajalikuga autost.

Tõus Tatra orust üles ja sealt edasi oli esialgu valutu. Pulss tõusis kohati isegi 156ni, tunne oli mõnus. Raivo hakkas maha jääma, järgi jäi meid 3 + support-Andres. Ja siis, kusagil 33km-l, hakkas jalalihastes tekkima krambieelne seis, vaatamata sellele, et olin hommikul võtnud 4+2 Anticramp kapslit ning Pangodi mäel joonud ühe vedela Mg. Nüüd ootasin 36km-l poissi, et juua veel üks vedel Mg, kuid enne seda hakkasidki säärelihased kergelt tõmblema. Võtsin tempo natuke alla, Etverk ja Laineste hakkasid eemalduma. Viimane veel ergutas kaasa tulema, kuid krambieelne seisund nõudis oma. Väike tempolangus ja Mg hoidsid eelmise aasta krambijama ära, kuid see ei tähendanud sugugi veel, et lõpus oleks hea joosta olnud. Vastupidi, peale 35km läks üsna raskeks, karkass vajus paigast ära, puusad läksid taha, samm käis üle kanna, sest sääre alaosa hakkas valu tegema. Pulss oli 134(!). Ühesõnaga, liikusin nagu 70-aastane vanaeit, kuid siiski liikusin.

Kõige raskem lõik oli 1km enne raudteesilda (37,3-38,5km), sest siis oli rada otse vastu tuult, keres oli tõsine väsimusvalu ning pealekauba pidi ka tõusu võtma. Andres oli seal ees tuulevarjuks ja selle eest olen talle väga tänulik. Peale silda keeras ta tagasi ja aitas tuulevarjuna ka Raivot. Kuid kell 3.30 oli sellel lõigul olnud väga vinge lumetorm, Tõnu Hendriksoni arvates kõige tõsisem sel päeval. Mina olin õnneks siis juba saunalaval. Superjooksu teinud Monika Irves, kes parandas eelmise aasta aega ca 40min ja jooksis ajaga 3:26, pidi samuti tuult trotsides üksi selle kannatuste lõigu läbi tegema.

Lõpu eel tekkis väike sportlik väljakutse, lõpetada ajaga alla 3:20. Viimased paarsada meetrit saigi tempoga antud, peale finišit olin läbi kui läti raha. Täiesti tühi ja parajalt külmunud ka. Saunalaval sain küll tasakesi sooja sisse, kuid elamise mõnu taastus alles 4 tunnil. Oli raske maraton ja kui keegi küsiks, et kas oli seda vaja teha, vastaksin, et kindlasti mitte. Küsimusele, kas teeksid veelkord, tuleks vastus, et tõenäoliselt küll.

Maraton oli Tartu-Otepää maratonide seas haruldane selle poolest, et esmakordselt lõpetasid kõik startinud võistlejad. Ja hoolimata sellest, et ilm oli kohati üsna kuri ning jalgealunegi mitte alati kõige meeldivam. Seekord toimis ka jootmine hästi, mistõttu ei saa Tiidule korralduse poole pealt küll midagi ette heita. Otepää-Tartu maraton on kammerlik masoüritus ja siin orkestrihelisid ning värvilisi reklaamplakateid oodata ei maksa.

Aeg: 3:19.27 (eelmisel aastal 3:23.00); koht: 7., M50 klassis 1.

Tulemused

Pildid: Madis ja Hillar Irves PILDILINK

Teiste muljeid: Contra; Alternatiivsed jooksjad