pühapäev, 13. märts 2011

Panin asfalti

Pealkiri kõlab nagu teetöölise porno, kuid maratonijooksja treening ongi üks teetöölise porno. Nagu Tipp ja Täpp laulsid: "Täna paneme asfalti, homme paneme asfalti, asfalti paneme ülehomme...".

Üleeile panin asfaldil tempoga 21km, eile kerge suusk ja täna siis revolutsiooniline 31km. Polegi nii pikalt ammu trennijooksu teinud, vähemalt 26 aastat. Jooksmine looduses on hoopis midagi muud kui asfaldil. Metsas vaatad jänest (mõni vaatab linde), seisatad, muudad tempot. Kuid asfaldil tuleb panna ja panna, seal on kõndimine kohatu. Mõni ütleb, et nüri. Võib-olla, kuid head on selles ka.

Kõigepealt saad mõelda omi mõtteid, sest ei pea kogu aeg vaatama, kuhu jalga panna, kuhu keerata jne. Kui on huvitavaid mõtteid, läheb aeg kiiresti. Kui pea on täitsa tühi, nö mediteerid, läheb aeg samuti kiiresti. Kui ükskord hakkab raske, lähevad mõtted jooksule ja pretensioonikale kehale. See teeb jooksu veelgi raskemaks. Tegelikult on aju pretensioonikas ja selleks ongi nüri trenn vajalik.

Jooksin 31km ajaga 2:33, mis on alla 5min/km. Natuke raskem tunne tekkis kusagil peale 20km, kuid esmakordselt oli jook kaasas ja see turgutas. Viimased 4-5km olid üllatavalt kerged, mis tõestas, et maratonijooks on kinni eelkõige peas.

Kuid mina pole maratonijooksja, lihtsalt eesmärgiks on läbida kahe nädala pärast Otepää-Tartu maraton, seda võimalikult valutult, st hea valuga. Halb valu on krambivalu, vigastusevalu ja see vastik, seestpoolt näriv tuim valu 5km enne lõppu. Viimase vähendamiseks ei aita valuvaigistid, seda tuleb vähemaks treenida. Tundetumaks treenida. Legendaarne Frank Shorter on öelnud, et maratonis sureb igaüks. Lisaksin, et maratonis sureb mitu korda. Peale suremist läheb kergemaks, kuni tuleb uus suremine. Kui ära ei sure ja alla ei anna, oled lõpus õnnelik. Ja ei midagi enamat.

Kuid maratonini peab veel jõudma ja mitte haigeks jääma. Kõige vigastusohtlikum on kevadisel asfaldil kõik, mis jääb sääre tagumisse alumisse ossa. Mis iganes, vastavalt igaühe eripärale. Pikal jooksul tuleb valu ilmnedes aeg-ajalt pöia mahapanemist muuta. Kõige ohutum on minu arust joosta üle kanna, mis on kõige aeglasem. Tossu välisservalt üle talla kerides saab natuke kiiremini, kuid säärelihas on suurema pinge all. Puhanud lihas kestab kaua, kuid mitte maratoni.

Mida siis veel 2 nädalaga teha. Kõigepealt tempokamat jooksu ja võib-olla ka mõned pikad intervallid. Ettevaatlikult, maratoni tempos. Järgmisel nädalavahetusel kindlasti üks pikk ots (25km?). Kuid oluline on ka vigastuste vältimine, milleks sobib hästi suusatamine. Ning kehakaalust tahaks ca 1kg alla saada. Noorem tütar armastab saiatooteid küpsetada ja see tuleb tal hästi välja. Kuid nüüd on seda tegevust takistamas sportlasest paha isa.


Eile panin Facebooki assortii vanade matkade slaididest (seda näeb ka FB kontot omamata). Eks tookordki oli raskeid hetki, kuid täna meenub ainult ilu ja rõõm tehtust. Ja tänulikkus, et kõik ikka hästi läks.

Eelmise postituse muusikalugu sobis väga hästi tänasel jooksul. Nüüd tempo kiiremaks, lugu ka kiiremaks.



Kommentaare ei ole: