Panen siia eraldi sissekandena Johannes ehk Juku Tasa kommentaari oma tiimi soorituse kohta rogaini MMil Uus-Meremaal. Mõlemad vanameistrid (sh Arvo Kivikas) tegid endale kenad sünnipäevakingid 60 aasta puhul ja ei väsi kordamast, et see on nende jaoks suurim kingitus, et suudavad veel 60-aastaselt lemmikspordialaga aktiivselt tegeleda ning jätkuvalt olla oma klassis maailma tipus!Juku:
Tegelikult oli sinna Uus-Meremaale MM-ile minek parajalt selline „siilid udus“ karukoopasse ronimine. Ei teadnud kohalikust maastikust, kaarditasemest ega tegijatest suurt midagi. Imestama pani veidi asjaolu, et samal maastikul oli äsja rogainis võisteldud. Kohal olime siiski varakult ja nädal varem osalesime treeningu mõttes Lõunasaare meistrivõistlustel ja edukalt: Arvo tuli kahekordseks meistriks omas klassis, mina vaid lühirajal, omas klassis ( M21 muidugi). Tundus, et normaalmetsa polegi – kas võsa või istutatud männik. Kokkuvõttes võis kaardistamise taset keskpäraseks hinnata.
Rogaini modeli külastamine just enesekindlust ei lisanud. Selgus, et kaardil ei saa täielikult usaldada mitte midagi. Osa teid oli kaardil, mida ei olnud maastikul ja vastupidi. Samuti asukohavead. Aedadega sama lugu. Ühes koplis olid nii suured pullid, et sinna ronimine ei tulnud mitte mõttessegi. 20 m reljeef ei anna samuti just eriti head pilti nõlvavormidest. Lisaks oli nädala kõige kuumem ilm (+28C) terava päikesega ja ilmselt ka aklimatiseerumise mitte just parim päev. Seega otsustasime taas, nagu Ukrainaski, teha konservatiivne rajaplaan pluss lisaring, kui juhtume kiiremad olema.
Võistluspäev algas pilves taevaga ja lubati vihma. Kohalikud hoiatasid, et vihm võib ka lund tuua. Jahedus oli aga meile rohkem konti mööda ja algus sujus hästi. Tegemist on väga suure ja mägise karjamaaga , mille eraldusaedu tuleb ületada erinevatel viisidel.
Jõuame ookeani rannikule. Info järgi ei olnud rand läbitav. Kuid visuaalselt pole erilisi takistusi näha, peale kivide - herne suurusest maja mõõtmeteni. Ringi minekuks oli vaja tõusta 200 m ja läbida ca 3 km, otse vaid 1,5. Läksime otse. Äkitselt aga hakkasid mõned suured kivid möirgama ja ajasid end loibadele püsti.
Tegemist oli leopard-hüljestega (pilt: L.Leppik), kelle suuremad isendid ei olnud ilma võitluseta päri loovutama sentimeetritki oma reviirist. Loomad on uskumatult kiired - loibadel hüpped olid paarimeetrised. Ei olnud kuidagi võimalik neile selgitada, et soovime vaid orienteeruda. Kuid jahimehe hasardiga jätkasime liikumist, misjuures Arvo püstitas oma vanuse pulsirekordi – 178!! Ja peagi ronis kaldajärsakule. Minu adrenaliinilaks sai täis, kui rannal oli loomi juba kahes rivis. Tegelikult on emotsioon umbes selline, et peab jooksma mööda valvekoertest, kuid pole teada, kui pika keti otsas nad on. See on omamoodi Eesti orienteerumisajalugu – ei ole küll kuulnud kedagi kurtmas, et kiiremat liikumist takistasid suured , agressiivsed loivalised.Lõpuks jõudsime järgmisse KP-sse ja edasi tõusime taas ahelikule, seekord 450 m kõrgusele. Ookeanilt puhus külm tuul ja ümbruskond mattus udusse. Tuulepluusid selga ja edasi. Vähehaaval hakkas tibutama vihma ja hämardus. Kümnendal tunnil jõuame joogipunkti, mis on maantee ületamise kohas. Ilmselt kellegi nõudmisel on tehtud maantee ületamine ohutuks, mis tähendab, et tuleb roomata truubist läbi ja komposteerida, et saada lisaks 15 silma. Tegelikkuses ei suuda seda aga keegi kontrollida, nagu ka maantee ääres liikumist. Näeme teel tuiavaid võistlejaid, kes otsivad kompostrit, mis on aga truubis!
Kesköö paiku tabab mind paras ehmatus: nimelt puudub kaardil järgmine, leidmist vajav KP. Kaart, mis ei ole veekindlal paberil, on saanud veekahjustusi, kuna okastraat on vigastanud kilekotti. Õnneks on Arvol kaart selles kohas korras. Liigume aeglaselt, kuna infot on kaardil väga vähe ja loota tuleb pimeduses vaid asimuudile. Oleme „lamedal“ platool – künkad vaid 80-100m. kõrged. Sajab külma vihma koos vinge tuulega. Kell viis hommikul ületame taas teed ja täidame joogipudelid. Konstateerime tõsiasja, et mõlemad kaardid on saanud tugevaid kahjustusi ja ka kokku ei ole enam terviklikku pilti. Kasutame juhust ja uurime pudeleid täitvate jänkide kaarti. Edasi, kuni lõpuni liigumegi sellise info najal – kaks ligunenud kaarti ja kaks treenitud mälu. Kokkuvõttes ei jää finišis mitte midagi kripeldama, sest kõik mis plaanitud, saab ka tehtud – nagu EM-ilgi.
Jääb üle vaid oodata, et mida see annab. Loomulikult olnuks hiiglama vahva teha kuldne duubel. Ja kuigi areng on võrreldes möödunud aastaga olnud kolossaalne, ei ole olnud Arvo põlved siiski nii head, et oleksime julgenud teha lisaks võistlustele ka tugevaid treeninguid, nagu kaks aastat tagasi.
Võiduks oleks olnud vältimatu hoopis julgem raja planeering ja ka lisaks agressiivne liikumine, milleks me siiski paraku võimelised polnud.Pildil: Jevgeni Dombrovski, Johannes Tasa, Arvo Kivikas ja Sergei Jaštšenko. Venelased on IRFi nõukogu liikmed
Kokkuvõttes võib olla meie juubelireisidega ülimalt rahul, sest kingituseks ei ole ju mitte medalid, vaid hoopiski see, et me jätkuvalt oleme valmis nende eest võistlema. Meie võistkonna hea tulemuse saamisele aitasid tublisti kaasa Lea ja Lauri, kes lahendasid kõik olmelised ja logistilised probleemid. Oleme neile väga tänulikud.
***
Valisin MMi kodulehelt välja mõned pildid eestlastest MMil (+ Kaminskis-Liepina ja Forne-Hagener). Pildid on SIIN
Valisin MMi kodulehelt välja mõned pildid eestlastest MMil (+ Kaminskis-Liepina ja Forne-Hagener). Pildid on SIIN
.
9 kommentaari:
Õnnitlused medalistidele! Vaadates seda kaarti oli küll esimene mõte, et oi pagan, seal oleks tahtnud ka võistelda! Aga tundub, et asi nii selge ja konkreetne polnudki. Olles aastal 2000 veteranide MM-il, olid maastikud meile väga omased, ei suuri mägesid ega midagi erilist. Lõunasaarest meenub võistlus peale MM, see koosnes karjamaal olevatest erineva suurusega kividest ja kaljudest - omamoodi keeruline. Neid koledaid elukaid nägime ka, distants oli neist piisav ja lähemale poleks küll kuidagi tahtnud minna. Mu meelest see paik ka haises... Muidu oli Uus-Meremaa fantastiliselt põnev ja ilus maa. Mõeldes sellele 10 aasta eest olnud reisile, ei saa ka mööda minna toredast seltskonnast, kellega koos pidasime jõulud, võtsime vastu milleeniumi,võistlesime ja nautisime 3 nädalat kõike maakera teisel pool olevat, nende hulgas oli ka Andres Käär...
Marje
Vananete väärikalt! Tahaks ka:)
Tere
Meie üritasime ka sealt mere äärest lõigata. Vaheaegu vaadates on näha, et andsime hüljestele kõvema ja veerand tundi pikema lahingu, kui vanameistrid. Meil õnnestus merre peletada 30-40 elukat (mõned suuremad isased jäid veepiirile meie peale karjuma) aga siis tulid poegadega emad, karja juht loovutas mulle küll oma suure lamamiskivi ja karjusime üksteise peale nii 4-5 m pealt tükk aega aga ega looma vastu ei saa. Suure vaevaga saime kaldajärsakust üles, mille käigus Sass oma kaardi kilekatte ära lõhkus. Rannale vaadates paistis, et hülgeid oli seal veel sadu. Sassi kaardil pesi vihm öö tulekuks kogu värvi maha (kõlbas veel ainult elektrikarjuste isoleerimiseks)ja ma laenasin talle enda oma, teine kaart kestis õnneks enam-vähem lõpuni (läks päris heledaks ja kaotas osa detaile aga punktid olid vähemalt näha). Võistluskeskuses kohapeal tundus maastik võrdlemisi lame (polnudki nagu oma NZ lõunasaare 3000 km ringil nii tasast maad näinud) ja alahindasime selgelt mägesi. Raja planeerimisel jäime esmakordselt antud 3 tunniga ajahätta ja planeerisime liialt pika ringi. Seetõttu jäid kaardi kagunurga tihedamad ja lamedamad punktid võtmata. Peale reibast algust kukkus me tempo juba peale kahte tundi ja kuna pühapäeva hommikuks jäid liialt kõrged mäed, ei saanud ka hommikul kiirust enam üles (Liepina-Kaminskis traavisid meist hommikul kell 10 mööda nagu põdrad ja kadusid varsti silmapiiri taha), kokku jooksime vast mingid 10 km + 11 km lõpuspurt. Viimase 1,5 tunni üritus joosta mööda teed 11 km ja võtta punkt 100 oli juba selgelt riskimäng ja peale trahviminutite mahaarvamist saime selle eest 1 punkti ja haiged tallad (lisaks teadmine, et küll jookseks, kui oleks tasane maa).
Üllatas kaarti ebatäpsus. Teed, aiad, mets olid peale kantud päris suvaliselt, 20 m kõrgusjoontega reljeefi lugemine läks vahelduva eduga. Kokku kogunes orienteerumisviga koos hülgevõitluse 20 minutiga alla 2 tunni, lisaks korralikult lõpetamatta jäänud planeering ja lahja tempo. Päris untsu nagu midagi ei läinud, kokkuvõttes olime aga sunnitud tunnistama allajäämist lisaks tervele reale kohalikele noortele meesveteranidele ka taas kord kodustele vanameistritele Tasale-Kivikasele. Veel kord õnnesoovid neile hõbemedalite puhul.
Jaak
Ma ei tea, mis juhtus Urmo ja Rihoga, kuid teekondade analüüsist on näha, et nende tee katkes öösel poole kahe paiku peale punkti 56, kusjuures järgmiseks planeeritud punktiks sai olla ainult 105. Ehk poisid olid ilmselt öösel hülgerannas ...
Hommikuks olid nad võistluskeskusest lahkunud ja rohkem nendest paraku kohapeal ei kuulnud.
Rajameistri lisainfo esimene lause oli "Low-level travel is impossible along the sea cost everywhere between 93 and 75".
Paistab siis, et seda infot väga tõsiselt ei võetud.
Lauri
Tegelikult on väike erinevus meil Sassi ja Jaagu võitlusega, nimelt oli meie etapiks 105- 56. Olles ookeani rannikul 105-das me küll kuulsime-nägime neid loivalisi, kuivõrd aga puudus info selle kohta, et miks ikkagi see rand läbimatu on, siis otsus tuli visuaalse pildi järgi, mis erilist takistust ei fikseerinud. Toeks oli ka kaardilt loetu, et ranna kõrval on piisav riba valget ala. Kuivõrd jõudsime 105 mõned minutit peale Gängi ja ma nägin neid mäkke ronimas sihiks 83 ( tulemuste järgi samuti) siis sai nende katsumus olla tulek 63-dast. Ühiseks häirivaks teguriks on muidugi kaardi ebatäpsus, kus ei olnud raskeltläbitava taimestikuga rannajärsakut näidatud. Seda oleks küll huvitav teada, et kas Urmo ja Riho tõesti öösel seal rannal müttasid. Juku
Üks reedeõhtune jutt, ehk veel üks kokkupuude Uus-Meremaa hüljestega. Nimelt nägin rogaini lehel Lauri soovitust lugeda Paveli muljetest.( Vene poisid hõivasid koha kohe meie taga.) Vaat, see on kindlasti pretendent kirjanduslikule auhinnale. Siin minu vaba, lühike interpreteering. Mehed suundusid ookeani rannale liikudes etapil 83-105. Ka nende hinnangul põgenes valdav enamik loomi kohe, kui paigale jäänud ei loovutanud võitluseta mitte tolligi. Nad arvasid, et suutsid poole tunniga läbida vajaliku pool km. Kuid mulje oli ilmselt märkimisväärne, et nad pöördusid 10 päeva hiljem tagasi, et teha loivalistest mõned fotod. Jõudnud autoga nii lähedale, kui võimalik, jätsid auto 450 m kõrguse künka tippu. Kõik oli nagu võistluse ajal – tihe udu ja külma vihma tibutas. Et lihtsam oleks autot leida jäeti peale ohutuled. Ookeani rannal aga võtsid need oivalised loivalised poisid kohe piiramisrõngasse ja sundisid tungijad taanduma järsakule, kasutades selleks kõiki piiramistaktika võtteid. Järsakul aga ründas neid ilmsete alpinistivõimetega isend juba ülevalt. Kuna kirjeldused vigastustest puuduvad, võib järeldada , et nad pääsesid tervelt. Resümee oli aga selline – mitte mindi võim ei suudaks neid sundida randa läbima. Kui mitte just rogain ei ole. Aga auto juurde jõudes selgus, et agu on tühi. Kuna lähedal mitte mingitki abi loota ei olnud, siis helistasid nad rendifirmasse, kes lubas abi leida. Tee tagasi läks allamäge ja nii nad siis liikusid, teine pidurite taga ja teine avamas-sulgemas karjaväravaid. Kuid automaatkastiga autot ju nii ei käivita. Oja põhjas lõppes veeremine. Mehed võtsid ühendust kohaliku mehega, kes oli lubanud traktoriga appi tulla. Vastus oli soe: „Kuradi jobud, kus te ometi olete – olen Glenkens roadi juba kaks korda läbi sõitnud aga kedagi pole näinud?“ Kui selgus, et paar ajaväravat lahutab veel mehi, läks toon veel karmimaks: „ Mida? Mida? Te olete tunginud loata privaataladele???“ Kuid meie maailmakodanikud on endiselt rahulikud: „ ja, muidugi – me oleme ju venelased!“ Okei. Kui teil on kaasas 85 (?) taala, siis aitan - sõnab kohalik. Siin on kirjutaja vast pisut ilustanud, sest täpselt nii palju neil ka vaid kaasas oli? Püüab ka alla tingida – kas pole pisut palju vaid kahe klemmi ühendamisest? Kuulge, jobud, te olete ju minu õhtu puhta kihva keeranud – tavaliselt libistan ma sel ajal TV ees õltsi! Tänage õnne, et ma teist ilmutust ei tee. Keskööl motelli jõudnud kutid mõtisklesid tühja kõhuga veidi vene pohuismist, kuid vennastusid siis viiendat kuud sealsamas ööbivate teeehitajatest pilusilmadega, kes nendega ka toitu jagasid. Juku
Mulle meenub sellest jutust veel paar lõiku (üle lugema ei hakka):
- Võrreldi end eestlaste kolmikuga, kellest pandi Ukrainas mööda nagu postist. Aga näe, eestlased said Uus-Meremaal III koha, järelikult libises käest ... koht
- Läbisime kaardile kantud, mõttetus kohas asuva keeluala, aga noh, seda läbisid teisedki.
Juku ja Etsi iroonia on mõistetav. Samas oli mul Paveli piisavalt avameelset juttu lugedes tunne, et kuskil hoopis lähemal olen seda juba varem korduvalt näinud/kogenud (loodetavasti küll lahjemates toonides). Seltskonnas kodunt kaugele minnes võetakse kodused väärtushinnangud ja maailmapilt kaasa ning võõrustajad jäävad mõnevõrra opakatena sellest siis loomulikult välja. Niisuguse vastandumise põhjuste kohta on tõenäoliselt igalühel oma nägemus. Vist oli Elo see, kes kunagi ütles, et võõrasse keskkonda tuleb üksinda minna. Siis on lootust:)
Vähemalt oma meelest ei lisanud ma sugugi ise irooniat. Ma lihtsalt nautisin poiste juttu nii tuttavatest asjadest ja nende võimet ennast ironiseerida. Minu interpretatsioon oli lihtsalt püüd poiste juttu võimalikult ehedana ( eestipärasena) edasi anda. Veel reedel palusin ühel vene mehel tõlkida sõna „ pofigizm“ – ta lihtsalt muigas ja kehitas õlgu. Tegelikult siiani olin arvamusel, et see suhtumine on pärit sovieti ajast. Aga eks ikka õpime veel! Erilist äratundmisröömu tekitas aga mulle juba jutu algus - kuu on möödas, aga Uus-Meremaa ei lase veel kuidagi lahti. Mis aga minu juttudes kunagi ei puudu, see on must huumor, sest see on nagu jäämägi (vähemalt 6/7 temast on vee all) Tegelikult ei tea ma ka ise, milline on Uus-Meremaa eraomandi kaitse juriidilises aspektis. Et kui suur oht oli, et poiste tegevust jälgis maaomanik läbi pikksilma, mille läätsel on risti kujuline märk? 2005 Kanadas Free Man Falley rantšo farmer Braien, kellel oli ca 1000 pudulojust (biosonid, hirved ja lihaveised) vastuseks küsimisele, et mis saab tema maadele tulnud võõrast (?) tegi täiesti üheselt mõistetava sihtimisliigutuse. Juku
Postita kommentaar