Eelmäng enne esimest välismaareisi

Seda sissekannet inspireeris tegema or.noorte blogis Lauri poolt toodud pilt isast ja väljavõte viimase päevikust - esimesest välismaareisist 1990.

Praegu on elulugude kirjutamine populaarne, poleks ju paha, kui Sixten sellega algust teeks või näiteks keegi sunniks Jüri Tarmakut oma põnevat elu kirja panema (äkki kirjutab juba?). Tarmaku lood Venemaast, spordist, matkamisest jm on alati, niivähe kui neid kuulnud olen, meeliergutavad ja meeldejäävad. Näiteks viimane lugu Valeri Brumelist.

Mida me Brumelist teame? Et oli tuntud kõrgushüppaja, maailmarekordite tegija, murdis liiklusõnnetuses jala. Aga et ta oli olnud kolm korda abielus, kusjuures iga kord sama naisega! Brumel oli kord lennukis noorele Tarmakule kurtnud, et nii palju ilusaid noori naisterahvaid on ümberringi, et kuidas ma saan... Kuid mõne aja pärast leidis taas, et oma vana naine on ikka kõige parem.

Reisist ka. Põhiliselt siiski sellest, kui hullumeelselt keeruline oli aastal 1989 kõik vajalikud paberid väljasõiduks kokku ajada.

Tädi saatis Rootsist kutse. See oli siis nö eravisiit, milleks oli vaja (võrreldes komandeeringusse minejaga) teistmoodi välispassi, samuti vahetati rohkem valuutat. Kuid kõigepealt oli vaja väljasõiduluba.

1. Väljasõiduluba
Töötasin Geoloogiavalitsuses ja tegelesin diktüoneemakildaga, st uraaniga. Selleks oli mul CC-пропуск – совешенно секретный ehk täiesti salajastele materjalidele juurdepääsu luba. Tootsin neid materjale ise ka. Tavaline С- пропуск pidi olema kõikidel geoloogidel, sest töötati topokaartidega. Oli veel üks kangem salastatuse aste – ОВ (особенно важный?). Väljasõiduloa andmisega tegeles ilmselt KGB. Olin üsna kindel, et mulle seda luba „tänu“ SS-propuskile ei anta. Ise ei saanud midagi teha, tuli ainult oodata. Ootasime vastust 5 kuud ja luba väljasõiduks anti! Ajad olid muutumas. Ainus jama oli see, et abikaasa kõht oli selle aja jooksul kasvanud 6 kuu suuruseks.

2. Välispass
Neid oli vähemalt 3 erinevat tüüpi: eravisiit (punane, OM-seeria), töösõit (punane, OK-seeria), komandeering? (sinine). Meil oli vaja seda esimest. OM- ja OK- seeria passid olid väliselt sarnased, esimeses oli lehti 18, teises 30.
Kuna piir oli sellel ajal juba üsna lahti, oli ka välismaale sõita soovijaid palju. Meenuvad pikad sabasseismised Lai tn-l nii passitaotluse sisseandmiseks, kui kättesaamiseks. Ei meenu, et keegi KGB-šnik oleks loengut pidanud sellest, kuidas end välismaal üleval pidada, mida ei tohi teha, kuhu ei tohi minna jne. Kuid näiteks veel aasta varem peeti taolist loengut.

3. Soome viisa
Pikad-pikad sabad Soome konsulaadi ukse taga, praeguse Liivalaia tänava Swedpanga hoone soklikorrusel. See järjekord oli kindlasti üks Tallinna vaatamisväärsusi, kahjuks pole sellest ühtegi pilti leidnud. Inimesed seisid ööpäev läbi, vahetasid üksteist. Mingil hetkel tehti järjekorrast nimekiri, keegi pandi iga päev nimesid kontrollima. Kui sind kohal polnud, tõmmati nimi maha ja alustasid jälle lõpust. Selles hullumajas tegi meie eest suurema osa tööst ära üks mu tädidest, kes ohverdas ennast kogu suguvõsa jaoks. Ta oli 3 kuud viisajärjekorras nagu tööl. Iga päev!

4. Rootsi viisa
See läks kõige lihtsamalt. Sõitsime abikaasaga Leningradi, kus mingil saarel asus Rootsi konsulaat. Seal väljastati viisa mõne tunniga.

5. Rongipilet
See oli üks Vene imedest. Vaid 390.- (360.-?) rubla eest sai Viru hotelli Intouristist rongipileti Leningrad – Göteborg, mis sisaldas rongisõitu Leningradist Helsingisse, laevasõitu Silja Line’ga Helsingist Stockholmi ja rongipiletit Stockholmist Göteborgi. Ja tagasi.
Me ei vajanud Leningrad-Helsingi rongipiletit, sest läksime otse Tallinnast üle mere Georg Otsa’ga. Samas ei saanud me enne välja osta teisi pileteid, kui Leningrad-Helsingi reaalne (kohtadega) rongipilet oli olemas. See aga oli pidevalt välja müüdud ja ainukeseks võimaluseks oli sõita Leningradi.
Jõudsingi ühe öise rongiga kell 5 hommikul Leningradi ja põrutasin kiiresti-kiiresti piletijärjekorda, kus juba tunde enne kassade avamist olid parajad järjekorrad. Närvipinge, ülim erksus igasuguste variantide käikulaskmisel – tuttav tunne matkadest Venemaa avarustes.
Pilet õnnestus siiski saada.

6. Valuuta
Sõltumata sellest, kas ka reaalselt välismaale jõuame, oli vaja igal juhul ära kasutada unelmate võimalus vahetada 200.- rubla eest 2000.- Rootsi krooni, mis mustal turul oli ca 2000.- rubla. Seega vaid valuutavahetuses käimine oli meile kahele suurepärane äri – 400 rubla eest sai 4000 rubla! Pool aastat varem vahetati näkku 400.- rubla, kuid see ajutine pidu lõpetati kiirelt ära. Etterutates olgu öeldud, et selle 4000.- SEKi eest käisime Rootsis, ostsime vana LADA ja kui tagasi tulime ning osa SEK-e tagasi vahetasime, oli meil raha rohkem, kui enne väljasõitu! Seegi üks Vene imedest.

Kõik see eelnev tähendas seda, et valuutavahetus ei saanud lihtsalt toimuda. Soovijaid oli palju, valuutat vähe, see kõik tingis väga närvilise järjekordades tõmblemise. Järjekorrad olid ka öösel, sest hommikul pidi järjekorras ees olema. Käisin seal järjekorras vähemalt 3 korda, sest ikka ja jälle sai valuuta enne mind kassast otsa. Öösel sabas ei seisnud.
Valuutavahetus viis närvid sinnamaani, et olin peaaegu valmis kõigest loobuma.

Aga reis sai teoks. Õnnestus kohtuda ka ühe Uppsala professoriga, mille tulemusel sain järgmisel aastal esimese geoloogina Rootsi Instituudi stipendiumi ja võimaluse tegeleda Rootsis mustade kiltade temaatikaga. Sealtpeale läks maailm lahti.

Kuid huvitav lugu oli veel selle mõttetu Leningrad-Helsingi rongipiletiga.
Kuna me seda ei kasutanud, siis kajutinaabrid Georg Otsa laevas teadsid öelda, et pilet on võimalik Helsingis maha müüa!?? Selleks avasime järgisel päeval KOP pangas arve, raudteejaamas andsime pileti ära (raha kanti seejärel pangaarvele) ning tagasiteel Rootsist võtsime pangast välja 50 FIMi (!).

Kihlvedu.
Lisebergi lõbustuspargis saime peaaegu juhuslikult kokku sõprade Axi ja Entsikuga. Ax väitis, et ma ei suuda ameerika raudteel surmasõlmest väljudes lehvitada. Kihlvedu ühele õllele. Võitsin.