tag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post1903277824979916925..comments2024-02-24T10:43:10.528+02:00Comments on Etsi blogi: Juku kommentaar MMileeduardphttp://www.blogger.com/profile/12653917838980511790noreply@blogger.comBlogger9125tag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post-72802628977095880532011-01-29T22:35:50.816+02:002011-01-29T22:35:50.816+02:00Vähemalt oma meelest ei lisanud ma sugugi ise iro...Vähemalt oma meelest ei lisanud ma sugugi ise irooniat. Ma lihtsalt nautisin poiste juttu nii tuttavatest asjadest ja nende võimet ennast ironiseerida. Minu interpretatsioon oli lihtsalt püüd poiste juttu võimalikult ehedana ( eestipärasena) edasi anda. Veel reedel palusin ühel vene mehel tõlkida sõna „ pofigizm“ – ta lihtsalt muigas ja kehitas õlgu. Tegelikult siiani olin arvamusel, et see suhtumine on pärit sovieti ajast. Aga eks ikka õpime veel! Erilist äratundmisröömu tekitas aga mulle juba jutu algus - kuu on möödas, aga Uus-Meremaa ei lase veel kuidagi lahti. Mis aga minu juttudes kunagi ei puudu, see on must huumor, sest see on nagu jäämägi (vähemalt 6/7 temast on vee all) Tegelikult ei tea ma ka ise, milline on Uus-Meremaa eraomandi kaitse juriidilises aspektis. Et kui suur oht oli, et poiste tegevust jälgis maaomanik läbi pikksilma, mille läätsel on risti kujuline märk? 2005 Kanadas Free Man Falley rantšo farmer Braien, kellel oli ca 1000 pudulojust (biosonid, hirved ja lihaveised) vastuseks küsimisele, et mis saab tema maadele tulnud võõrast (?) tegi täiesti üheselt mõistetava sihtimisliigutuse. JukuAnonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post-149021619935733852011-01-29T12:12:41.366+02:002011-01-29T12:12:41.366+02:00Juku ja Etsi iroonia on mõistetav. Samas oli mul P...Juku ja Etsi iroonia on mõistetav. Samas oli mul Paveli piisavalt avameelset juttu lugedes tunne, et kuskil hoopis lähemal olen seda juba varem korduvalt näinud/kogenud (loodetavasti küll lahjemates toonides). Seltskonnas kodunt kaugele minnes võetakse kodused väärtushinnangud ja maailmapilt kaasa ning võõrustajad jäävad mõnevõrra opakatena sellest siis loomulikult välja. Niisuguse vastandumise põhjuste kohta on tõenäoliselt igalühel oma nägemus. Vist oli Elo see, kes kunagi ütles, et võõrasse keskkonda tuleb üksinda minna. Siis on lootust:)Karlihttps://www.blogger.com/profile/00508023257382543000noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post-14253571543086962232011-01-28T23:34:16.379+02:002011-01-28T23:34:16.379+02:00Mulle meenub sellest jutust veel paar lõiku (üle l...Mulle meenub sellest jutust veel paar lõiku (üle lugema ei hakka):<br /><br />- Võrreldi end eestlaste kolmikuga, kellest pandi Ukrainas mööda nagu postist. Aga näe, eestlased said Uus-Meremaal III koha, järelikult libises käest ... koht<br /><br />- Läbisime kaardile kantud, mõttetus kohas asuva keeluala, aga noh, seda läbisid teisedki.eduardphttps://www.blogger.com/profile/12653917838980511790noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post-63663829150079108932011-01-28T21:22:15.483+02:002011-01-28T21:22:15.483+02:00Üks reedeõhtune jutt, ehk veel üks kokkupuude Uus...Üks reedeõhtune jutt, ehk veel üks kokkupuude Uus-Meremaa hüljestega. Nimelt nägin rogaini lehel Lauri soovitust lugeda Paveli muljetest.( Vene poisid hõivasid koha kohe meie taga.) Vaat, see on kindlasti pretendent kirjanduslikule auhinnale. Siin minu vaba, lühike interpreteering. Mehed suundusid ookeani rannale liikudes etapil 83-105. Ka nende hinnangul põgenes valdav enamik loomi kohe, kui paigale jäänud ei loovutanud võitluseta mitte tolligi. Nad arvasid, et suutsid poole tunniga läbida vajaliku pool km. Kuid mulje oli ilmselt märkimisväärne, et nad pöördusid 10 päeva hiljem tagasi, et teha loivalistest mõned fotod. Jõudnud autoga nii lähedale, kui võimalik, jätsid auto 450 m kõrguse künka tippu. Kõik oli nagu võistluse ajal – tihe udu ja külma vihma tibutas. Et lihtsam oleks autot leida jäeti peale ohutuled. Ookeani rannal aga võtsid need oivalised loivalised poisid kohe piiramisrõngasse ja sundisid tungijad taanduma järsakule, kasutades selleks kõiki piiramistaktika võtteid. Järsakul aga ründas neid ilmsete alpinistivõimetega isend juba ülevalt. Kuna kirjeldused vigastustest puuduvad, võib järeldada , et nad pääsesid tervelt. Resümee oli aga selline – mitte mindi võim ei suudaks neid sundida randa läbima. Kui mitte just rogain ei ole. Aga auto juurde jõudes selgus, et agu on tühi. Kuna lähedal mitte mingitki abi loota ei olnud, siis helistasid nad rendifirmasse, kes lubas abi leida. Tee tagasi läks allamäge ja nii nad siis liikusid, teine pidurite taga ja teine avamas-sulgemas karjaväravaid. Kuid automaatkastiga autot ju nii ei käivita. Oja põhjas lõppes veeremine. Mehed võtsid ühendust kohaliku mehega, kes oli lubanud traktoriga appi tulla. Vastus oli soe: „Kuradi jobud, kus te ometi olete – olen Glenkens roadi juba kaks korda läbi sõitnud aga kedagi pole näinud?“ Kui selgus, et paar ajaväravat lahutab veel mehi, läks toon veel karmimaks: „ Mida? Mida? Te olete tunginud loata privaataladele???“ Kuid meie maailmakodanikud on endiselt rahulikud: „ ja, muidugi – me oleme ju venelased!“ Okei. Kui teil on kaasas 85 (?) taala, siis aitan - sõnab kohalik. Siin on kirjutaja vast pisut ilustanud, sest täpselt nii palju neil ka vaid kaasas oli? Püüab ka alla tingida – kas pole pisut palju vaid kahe klemmi ühendamisest? Kuulge, jobud, te olete ju minu õhtu puhta kihva keeranud – tavaliselt libistan ma sel ajal TV ees õltsi! Tänage õnne, et ma teist ilmutust ei tee. Keskööl motelli jõudnud kutid mõtisklesid tühja kõhuga veidi vene pohuismist, kuid vennastusid siis viiendat kuud sealsamas ööbivate teeehitajatest pilusilmadega, kes nendega ka toitu jagasid. JukuAnonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post-13698704870493069792010-12-08T21:27:24.689+02:002010-12-08T21:27:24.689+02:00Tegelikult on väike erinevus meil Sassi ja Jaagu v...Tegelikult on väike erinevus meil Sassi ja Jaagu võitlusega, nimelt oli meie etapiks 105- 56. Olles ookeani rannikul 105-das me küll kuulsime-nägime neid loivalisi, kuivõrd aga puudus info selle kohta, et miks ikkagi see rand läbimatu on, siis otsus tuli visuaalse pildi järgi, mis erilist takistust ei fikseerinud. Toeks oli ka kaardilt loetu, et ranna kõrval on piisav riba valget ala. Kuivõrd jõudsime 105 mõned minutit peale Gängi ja ma nägin neid mäkke ronimas sihiks 83 ( tulemuste järgi samuti) siis sai nende katsumus olla tulek 63-dast. Ühiseks häirivaks teguriks on muidugi kaardi ebatäpsus, kus ei olnud raskeltläbitava taimestikuga rannajärsakut näidatud. Seda oleks küll huvitav teada, et kas Urmo ja Riho tõesti öösel seal rannal müttasid. JukuAnonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post-61585719345054276902010-12-08T12:59:01.065+02:002010-12-08T12:59:01.065+02:00Ma ei tea, mis juhtus Urmo ja Rihoga, kuid teekond...Ma ei tea, mis juhtus Urmo ja Rihoga, kuid teekondade analüüsist on näha, et nende tee katkes öösel poole kahe paiku peale punkti 56, kusjuures järgmiseks planeeritud punktiks sai olla ainult 105. Ehk poisid olid ilmselt öösel hülgerannas ...<br />Hommikuks olid nad võistluskeskusest lahkunud ja rohkem nendest paraku kohapeal ei kuulnud.<br />Rajameistri lisainfo esimene lause oli "Low-level travel is impossible along the sea cost everywhere between 93 and 75".<br />Paistab siis, et seda infot väga tõsiselt ei võetud.<br />LauriAnonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post-23262879127174679952010-12-06T17:42:09.948+02:002010-12-06T17:42:09.948+02:00Tere
Meie üritasime ka sealt mere äärest lõigata. ...Tere<br />Meie üritasime ka sealt mere äärest lõigata. Vaheaegu vaadates on näha, et andsime hüljestele kõvema ja veerand tundi pikema lahingu, kui vanameistrid. Meil õnnestus merre peletada 30-40 elukat (mõned suuremad isased jäid veepiirile meie peale karjuma) aga siis tulid poegadega emad, karja juht loovutas mulle küll oma suure lamamiskivi ja karjusime üksteise peale nii 4-5 m pealt tükk aega aga ega looma vastu ei saa. Suure vaevaga saime kaldajärsakust üles, mille käigus Sass oma kaardi kilekatte ära lõhkus. Rannale vaadates paistis, et hülgeid oli seal veel sadu. Sassi kaardil pesi vihm öö tulekuks kogu värvi maha (kõlbas veel ainult elektrikarjuste isoleerimiseks)ja ma laenasin talle enda oma, teine kaart kestis õnneks enam-vähem lõpuni (läks päris heledaks ja kaotas osa detaile aga punktid olid vähemalt näha). Võistluskeskuses kohapeal tundus maastik võrdlemisi lame (polnudki nagu oma NZ lõunasaare 3000 km ringil nii tasast maad näinud) ja alahindasime selgelt mägesi. Raja planeerimisel jäime esmakordselt antud 3 tunniga ajahätta ja planeerisime liialt pika ringi. Seetõttu jäid kaardi kagunurga tihedamad ja lamedamad punktid võtmata. Peale reibast algust kukkus me tempo juba peale kahte tundi ja kuna pühapäeva hommikuks jäid liialt kõrged mäed, ei saanud ka hommikul kiirust enam üles (Liepina-Kaminskis traavisid meist hommikul kell 10 mööda nagu põdrad ja kadusid varsti silmapiiri taha), kokku jooksime vast mingid 10 km + 11 km lõpuspurt. Viimase 1,5 tunni üritus joosta mööda teed 11 km ja võtta punkt 100 oli juba selgelt riskimäng ja peale trahviminutite mahaarvamist saime selle eest 1 punkti ja haiged tallad (lisaks teadmine, et küll jookseks, kui oleks tasane maa). <br />Üllatas kaarti ebatäpsus. Teed, aiad, mets olid peale kantud päris suvaliselt, 20 m kõrgusjoontega reljeefi lugemine läks vahelduva eduga. Kokku kogunes orienteerumisviga koos hülgevõitluse 20 minutiga alla 2 tunni, lisaks korralikult lõpetamatta jäänud planeering ja lahja tempo. Päris untsu nagu midagi ei läinud, kokkuvõttes olime aga sunnitud tunnistama allajäämist lisaks tervele reale kohalikele noortele meesveteranidele ka taas kord kodustele vanameistritele Tasale-Kivikasele. Veel kord õnnesoovid neile hõbemedalite puhul.<br />JaakAnonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post-86132321282688880422010-12-03T14:56:43.824+02:002010-12-03T14:56:43.824+02:00Vananete väärikalt! Tahaks ka:)Vananete väärikalt! Tahaks ka:)Karlihttps://www.blogger.com/profile/00508023257382543000noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-626590590187377131.post-60803502944562995852010-12-03T12:22:22.689+02:002010-12-03T12:22:22.689+02:00Õnnitlused medalistidele! Vaadates seda kaarti oli...Õnnitlused medalistidele! Vaadates seda kaarti oli küll esimene mõte, et oi pagan, seal oleks tahtnud ka võistelda! Aga tundub, et asi nii selge ja konkreetne polnudki. Olles aastal 2000 veteranide MM-il, olid maastikud meile väga omased, ei suuri mägesid ega midagi erilist. Lõunasaarest meenub võistlus peale MM, see koosnes karjamaal olevatest erineva suurusega kividest ja kaljudest - omamoodi keeruline. Neid koledaid elukaid nägime ka, distants oli neist piisav ja lähemale poleks küll kuidagi tahtnud minna. Mu meelest see paik ka haises... Muidu oli Uus-Meremaa fantastiliselt põnev ja ilus maa. Mõeldes sellele 10 aasta eest olnud reisile, ei saa ka mööda minna toredast seltskonnast, kellega koos pidasime jõulud, võtsime vastu milleeniumi,võistlesime ja nautisime 3 nädalat kõike maakera teisel pool olevat, nende hulgas oli ka Andres Käär... <br />MarjeAnonymousnoreply@blogger.com