Vana-aasta jooks - mõõduka tirimise järelmõnu

Kasulik on vahetevahel blogisid lugeda. Peeter Pihli sissekandest leidsin DnB NORD Panga Vana-aasta jooksu - 6,2km Rocca al Mare's. Väljakutsetest tundsin ammu puudust, toonus oli ära vajunud ja süda ei saanud enam aru, milleks tuleb tuksuda.
Väljakutse oli muidugi iseendale. Viimane jooksuvõistlus oli suvel Keila poolmaraton , millest sai alguse minu blogipidamine. Tookord õnnestus suure kannatamisega Olga Andrejeva selja taha jätta, Vennikas möödus poolel maal ja kadus.

Kolm päeva tagasi jooksin üle pika aja jälle, vahepeal suusatasin. Kehv tunne oli - jalad nagu pakud, süda raske. Järgmisel päeval jalutasin, muidu oleksid lihased veel kangemaks läinud. Eile tegin kerge sörgi, parema enesetunde tekkimisel lisasin mõned lühikesed kiirendused. Pulss üle 150 ei tõusnud. Organismis oli tekkinud tõeline jõulurahu.

Tänane jooks oli sobiv orienteerujale. Rada lumine ja libe, o-tossud jooksuks väga head. Soojendust ei julgenud pikalt teha, kartsin väsimist. Pulssi soojendusel üles ei ajanud, siiski sain jalgadesse mõnusa kerguse. Polnud paha. Tegelikult ei teadnud ma numbrilisest pulsist midagi, sest koer oli öösel mu pulsivöö kusagilt kätte saanud. Hommikuks oli põrandal kolm pulsivööd, ükski ei töötanud.

Stardis võtsin enam-vähem korraliku tempo. Polnud mingit ettekujutust, kuidas nii lühikest maad tuleb joosta. Lihaseid kinni ei tahtnud tõmmata, siis oleks kõik muutunud ebameeldivaks.
Esimesed panid kaugele minema, selja taga oli päris suur kamp. Vedasin 600-700m, siis tuli tagant Peeter Vennikas ja võttis tempoajamise enda peale. Selle vastu ei saanud midagi olla, sest kogenud pikamaajooksja selja taga on väga hea olla. Aeg-ajalt tundus, et natuke kiire oli, kuid sellised hetked tuleb ära kannatada. Grupis oli veel 4-5 jooksjat.
Mingil hetkel keeras rada paremale läbi Õismäe raba. Oli üks sügav lumerada, mööduda polnud võimalik. Hoidsin end Vennikase järel, kes tippis lumes jooksutossudega päris kenasti. Orienteerumistossud polnud selles kohas eriti paremad. Saime kätte ühe mehe, kelle järel tempo natuke langes.
Tagasitee möödus jälle lumelibedal kõnniteel. Vennikas vedas, üks pikk (Allan Jaaska) hoidis ka juhtgruppi. Gea maja hakkas paistma. No nii, nüüd pidi pingutama :)
Kerisin tempo kiiremaks. Naastud haakusid maapinnaga hästi. Vennikas jäi natuke maha, aga Jaaska mitte. Pöördepunktis tegin väikese valehaagi, grupp jõudis jälle kannule. Nüüd vajutasin juba täiega. Süda oli tööle hakanud (jooksu alguses pistis kahtlaselt), väsimust jalgades polnud - seega tuli ventilatsioon maksimumi peale keerata. Lõpuni oli natuke üle 1km. Vennikas ja Co jäid pikalt maha, kuid Jaaskast üritasin peale otsustavat eelviimast kurvi ette rebida. Ehkki see õnnestus, läks noorem mees üsna kohe pikal kergel sammul minema, sinna vastu polnud midagi panna. Enne lõppu sain veel ühest jooksjast mööda (Margus Heintalu).

Pärast lõpetamist ja lühikest hingeldamist oli väga hea olla. Mootor jälle töötas, vaim oli värske ja ergas. Oli peotunne. Võistlus ongi tegelikult pidu. Parem pidu kui Solarise pidu.

Hea oli see, et võitsin Vennikast ja ei kaotanud naisjooksjatele. Ühtegi vanemat meest eespool polnud.
Filmiti kõvasti, äkki näeb telerist ka :)

Tulemused