Alpinistide kokkutulek Keelutsoonis. Eriline Marie

Nädalavahetusel oli mitmeid põnevaid üritusi, lauatennisest kahe orienteerumiseni (rogainini). Oleksin võinud lihtsalt ka maal olemist nautida, kalal ja metsas käia, kuid otsustasin siiski Jaan Künnapi poolt juba üle 20 aasta korraldatud alpinistide ja mägihuviliste kokkutuleku kasuks. Mitte igal aastal pole sinna sattunud, kuid kuna tuttavaid on seal palju ja rahvas laheda mägironimise kiiksuga, siis on seal alati mõnus ja huvitav olla. Fotol seltskond kell 17. Õhtul lisandus veel suur hulk teenekaid mägironijaid.

Künnap ja Co kuulutavad igal aastal välja aasta alpinisti, kelleks sai seekord K2 tipus käinud Krisli Melesk. Sarnase tiitli ja karika sai ta ka eelmisel aastal, kui esimese Eesti naisena tõusis Mount Everesti tippu. Tänases Hommik Anuga saates (alates 57:30) oli külaliseks Krisli Melesk - võimekas ja edukas mägironija, kelle viimaste aastate kõrged tõusud on tehtud maailma ühe kalleima alpinistlike kõrgtõusude teenusepakkuja - Madison Mountaineering koosseisus. Krisli tõus K2-le läks maksma 95 000 dollarit, mille sees oli kõikvõimalikke mugavusi, nagu näiteks WC potid (need vist olid siiski vaid Qatari printsessi ekspeditsioonil), täispuhutavad diivanid baaslaagris, rikkalik toit ja 2 giidi ning 11 šerpat ühe kliendi kohta. Kliente oli neil kokku kaks, üks neist Krisli. Loomulikult oli täisteenus tõusuraja ettevalmistamisel, julgestusnööride kinnitamisel ning hapnikuballoonidega varustamisel. Madison Mountaneering teeb mäe peal ära suure ettevalmistustöö, mistõttu reserveerivad hulgaliselt telgikohti kitsukestel vahelaagri aladel ja saavad esimestena parimaid ilmaolusid ära kasutades tippu minna. 

Hoolimata sellest, et teistel mägironijatel oli vahendeid napimalt, tehti sellel aastal veel mitu 8000-list tippu, lisaks veel Denali ehk varasema nimega Mount McKinley Alaskal ja tehnilised tõusud Alpides (vt FB Alpinism.ee). Seega oli aasta põnev ja ettekanded oodatud.

Esimesena andsid mõnusa humoorika ülevaate Denali tõusust Fred ja Einar. Kõik 8 grupiliiget (Katrin Merisalu, Kerttu Olveti, Kaspar Eevald, Argo Mere, Fred Viidul, Einar Kivisalu, Johan Kütt ja Tannar Esna) tõusid ka tippu, mis oli vinge saavutus sellel kapriissel mäel. Üllatuseks oli ilm päeval väga palav, mistõttu liiguti esialgu öösel, sest siis ei vajunud läbi paksu lume. Üleval oli külm ja tuuline, kuid see on 6168 m kõrguse mäe kohta ka normaalne. Enne eestlaste gruppi tõusis kommertsgrupi koosseisus Denali otsa Kunnar Karu. 

Viimasena rääkis Ain tõusust Gasherbrum II-le Karakorumis (8035 m), kuhu jõudsid kõik 4 grupiliiget - Priit Joosu, Lauri Ehrenpreis, Krista Kirspuu ja Ain Rästa. Esialgu oli plaan tehniliselt huvitavamale Gasherbrum I-le minna (8090 m), kuid sinna läks liiga vähe gruppe ja oleks pidanud ise rada ajama ning köisi kinnitama. Pildid Lauri FBst.

Kuna keegi neist polnud varem 8000 m peal käinud, siis taheti igal juhul teada saada, kuidas sellel kõrgusel tunne on. Päeval oli ilm ülipalav, öösel sai mõnusamalt liikuda. Midagi erilist ei juhtunud, mis tähendas, et kõik läks ettevaatlikult ja kenasti. Eks raske oli muidugi ka. Ain naerutas rahvast mõnusalt lühikese jutuga, põhiprobleemiks oli, et võeti liiga vähe alkoholi kaasa. Pakistanis on selle asjaga kehvasti.

Õhtu säravaim tegelane oli Marie Saame, kes eelmisel aastal käis ka Gasherbrum II-l, tõustes üksi vastu ööd tippu, eelnevalt päästes ühe grupikaaslase elu. Ta on elukutselt muusik, mängib viiulit (fiidelit), elab Šveitsis ja ronib Alpides. Kuna Marie sai eelmisel aastal Matkaliidu poolt väljaantava Aasta Matkaja tiitli, siis tõin blogis ära ka ühe tema muusikalise etteaste (SIIN). 

No temal ikka juhtus, igasugust ja palju. Rääkis ebatavalise vahva ujedusega, improviseerides, kalkuleerides pidevalt, mida rääkida ja mida mitte. Jutt oli kahes osas, kõigepealt tõus Broad Peaki tippu (8051 m) ja peale väikest pausi tipukatsest K2-le (8611 m/ tema ca 8150 m peale). 

Marie kaaslasteks olid taanlane Andreas Frydensberg ja ameeriklane Eric Gilbertson. Eric on teinud Broad Peaki tõusust kokkuvõtte SIIN ja K2-st SIIN. Lühidalt on viimases juttu ka Broad Peak'ist. Nemad tellisid mägiteenuse vaid Broad Peaki baaslaagrisse, mis läks maksma 4800 dollarit. Ülejäänud tegevus, sh tiputõus ilma hapnikuta, jäi alpinistide enda hooleks. Meestel oli vist juba algselt plaanis tõusta K2-le, tõenäoliselt oli see nende peamine eesmärk. Mariele seevastu tuli K2 nö lisaülesandena. Mäkketõusu õigus K2-le telliti alles kohapeal, see läks maksma 2000 dollarit. Loomulikult mindi ka sinna tippu ilma šerpade abita ja lisahapnikuta.

Mariel hakkas nö juhtuma juba ettevalmistusperioodil. Umbes 5 kuud enne Karakorumi üritust käis Alpides ronimas ja sai kõrvapõletiku. Võitles sellega kuni matka alguseni, mistõttu jäi ettevalmistus puudulikuks. Veel 10 päeva enne minekut käis arsti juures, siis lendas Eestisse asju kokku panema, kohe tagasi Šveitsi kontserti andma ja vist juba samal õhtul lennukiga Islamabadi. Pagasit oli kokku 80 kg 3 pakis. 

Ise jõudis ta Pakistani, kuid mida polnud, oli pagas, st kogu mäevarustus. Pisarates möödusid järgmised lennud, palju oli kõnesid seoses pagasi kättesaamisega. Esimesed 3 aklimatiseerumise nädalat mägedes käis kokku laenatud varustusega, alles tippumineku päeval jõudis pagas kohale. 

Broad Peaki otsa ronimine läks üldjoontes kenasti, erinev liikumiskiirus grupikaaslastega ühtlustati erinevate liikumisaegadega. Üldjoontes ronitakse oma tempo järgi, kui tegemist pole lõikudega, kus on vaja koos sidemes liikuda, näiteks lõhedega liustikul. Kõikides tõsisemates kohtades on julgestusköied, neid lubati grupiliikmetel kasutada. Pildil on Broad Peak-i peatipp vasakul (Marie pilt). 

K2 baaslaager on Broad Peaki lähedal ja peale esimese 8000-lise tegemist kiirustati järgmisele mäele. Aega palju polnud, sest ilm oli peagi muutumas. Aklimatt oli olemas ja mehed lubasid endale vaid 2 puhkepäeva. Ilmselgelt oli sellest Mariele vähe, pealegi köhis ta väga kõvasti. Köhimine kuivas ja hõredas õhus oli tema jaoks normaalne, kuid mehed arvasid, et ta peab siiski rohkem puhkama ja läksid väga kerge varustusega minema. Võtsid kaasa ühe väikese telgi, napilt toitu ja plaanisid jõuda tippu, jättes vahele mitu vahelaagrit (2 ja 4). 

Marie võttis siis raskema telgi, toitu ja ravimeid ning järgnes ka üsna pea teistele. Telgikohti oli napilt nii esimeses kui teises laagris. Enne teist vahelaagrit on väga ohtlik lõik, kus pidevalt kukub ülalt kive. Ronijaid oli mäe peal äärmiselt palju, mistõttu ka kivioht suurem. Kui tavaliselt üritab K2-le ühel hooajal tõusta kuni 60-65 inimest, siis sellel aastal oli välja antud 400 (!!) luba. Tippu jõudis 200 (!). Oli hukkunuidki, vigastatutest rääkimata. Pildil House Chimney (ca 6600 m), natuke erilise nurga alt (Marie foto).

Kohe tõusu alguses tekkis Mariel kõva angiin, neelata ja süüa ei saanud 6 päeva, häält ka polnud. Kuid ikkagi ronis ülespoole, ehkki juba kusagil 6400 m juures tundis, et rohkem ei jõua. Eelnev kurnatus ja haigus tegid oma töö. Temale omasena (nagu ka G II-l) mõtles, et kuna kaaslased on ülevalpool, siis läheb ka niikaua üles kuni neid kohtab. Kohtaski tipus käinud Ericut ja Andreast, kes olid kehva ilma tõttu maganud kolm ööd ilma magamiskottideta võõrastes telkides ja leidnud ühest telgist mahajäetud toitu. Nemad kiirustasid alla, kuid Marie ronis ikka üles. Temast möödus kiirel sammul kuulus alpinist Denis Urubko, kuid temast palju kasu polnud. Ilm läks kehvapoolseks, sadas lund ja Mariel tuli paksus lumes ise rada ajada. Seda nendel kõrgustel palju ei tee. Kusagil 8150 m kõrgusel, tõenäoliselt allpool üliohtlikku Pudelikaela (Bottleneck), ta loobus. Ilm keeras ära ja selleks aastaks olidki kõik tiputõusud 29. juulist lõppenud. Kuid Mariel oli vaja veel ka alla saada. 

Fotol teine vahelaager (pilt Ericu blogist). 

Õnneks oli mäe peal veel inimesi, kes aitasid kaaslastena Mariel laskuda, sest tal olid tekkinud tõsised tasakaaluhäired. Võimalik, et tegemist oli kerge ajuturse  ehk HACE sümptomiga, mille vastu süstis Marie iga 4 tunni järel dexamethazoni, lisaks võttis juurde samu tablette. Ravimeid tal oli, sest tema käes oli ju grupi apteek. 

Niisiis, ronida haigena, üksinda, raske koti ja ilma hapnikuta K2-l - no see naine peab olema eriline! 

Pildil: millise köie külge end ühendada? (foto Ericu blogist)

Laskumine K2-lt pole lihtne, isegi baaslaagrist allatulek tuli seiklustega. Nimelt oli ilm kehv ja helikoptereid vähe ning Marie leidis, et temast on veel haigemaid inimesi, kes kiiret evakuatsiooni vajavad. Seetõttu valis ta allatuleku hobusega, mis kestis 5 päeva. Seega sai ta lisaks veel ratsamatka, tõsi küll, üsna ebamugava ja kurnava. Kuid kõik lõppes hästi ja Marie esitas omal säraval moel ettekande alpinistide üritusel. 

Et tal tulevikus ikka sama palju õnne oleks, muidugi ka sobilikke kaaslasi ja tervist. Julgust, visadust ja tahtmist Mariel jagub. 

NB! Tekstis võib olla faktivigu, kuid mõte sellest ei muutu.

Madis tuli äsja Mallorcalt ronimast. Vorm pole küll endine, kuid inspiratsiooni sai kõvasti. 

Lee poisid ehitasid kodus torne ja ühe otsa panid mehikese. "See seal üleval on onu Matu, kellele meeldib ronida" - ütlesid.