Pikemat pingutust pole teinud 8 kuud.
Bike Xdream'i (BXD) 4 tundi tundus alustuseks üsna sobiv, sest rattasõidul on kergem pulssi kontrolli all hoida. Vaja oli kokku panna tiim, kellel sportlikke ambitsioone ei ole. Eelnevate BXD-de kaaslasele
Raulile (Loodusteraapia) ütlesin muidugi ära, oleks läinud kas tervisele ohtlikuks või valmistanud teistele pettumuse.
Ja siis tuli FBs otsingukuulutusega välja kunagine matkakaaslane
Kaur Virunurm, kellega tundus sobiv teha sügiseses Lahemaa metsas väike rattatiir. Kolmandaks liikmeks tuli
Vallo Veinthal, kellest varem midagi ei teadnud. Korduvalt sai neile märku antud, et võtame asja rahulikult, minu pulsi järgi.
Kaur on tore tegelane, kellega vist ikka juhtub. Nii juhtus mitmeid kordi ka meie 2016. aasta Terskei Alatau matkal. Ja seda ka kõige esimesel päeval.
Saime autoga matka alguspunkti, kohani, kus jõgi oli tee ära viinud. Siit oli minna ca 2-2,5 tundi mööda kindlat rada orgudevahelise aasani, kust plaanisime mitmesse kohta toidud ette viia. Seetõttu olid seljakotid väga rasked, kuid õnneks vaid paariks tunniks.
Enne rajale minekut tegin grupist ühispildi (Kaur on vasakult teine). Samal ajal, kui pakkisin fotokat jm kraami kokku, ütlesin teistele, et hakaku minema.
Kaur võttis juhtimise enda peale. Mõne aja möödudes sain liikuma, pugesin kalju alt jõevee piirilt läbi ja jätkasin kindlat jalgrada pidi minekut teistele järele. Läksin ja läksin, kuid kedagi polnud. Kiirendasin sammu, kohati tegin raske kotiga jooksusamme, kuid ikka ei kedagi. Kirusin kõvasti teisi, mõtlesin juba manitseva, lausa vihase kõne välja, et nii kiiresti ei tohi matka alustada, sellel võivad olla väga ebameeldivad tagajärjed. Mingil hetkel viskasin koti maha ja jooksin tagasi. Päris pikalt. Ikka mitte kedagi!?? Siis tagasi koti juurde ja tempoga edasi. Möödusin võõrkeelsetest matkajatest, kes ei osanud ka midagi tarka öelda.
Ületasin kiirevoolulise jõe, jõudsin lagedale. Matkakaaslasi polnud kusagil. Jäin ootama ja ootasin päris kaua. Lõpuks nad hakkasid tulema...
Juhtus see, et Kaur leidis, et jõe piirilt minna ei saa ja peab grupi järsust nõlvast üles viima. Ja seal nad siis turnisid ja ukerdasid, samal ajal, kui mina läksin alt otse. Niimoodi kaotas grupijuht juba esimestel minutitel oma matkagrupi ära.
***
Kahjuks Kauriga koos võistlema ei jõudnudki, sest Covid tegi oma töö. Kutsusin tema asemele vana rinde- ja -klubikaaslase
Mati Preitofi. Nüüd oli meil võistkonnas 2 orienteerujat, Vallo polnud varem kaartidega eriti kokku puutunud. Rattasõitja ja triatleedina siiski kogenud.
Raja planeerimine polnud lihtne. Jäime variandi juurde, kus piki suuri teid sõidame peamiselt taganttuulega, suunaga esialgu idasse (oli edelatuul). Kõik oli kenasti kontrolli all, kui etapil 54-56 oli musta joonega ilusa tee asemel mingi rada heinamaal. Tiime oli seal mitmeid. Vahepeal vaatas Mati, et tee on teisel pool võsa (kraavi), kuid kui hakkasime sinna minema, tuli just sealt välja üks võistkond. Küsimusele, et kas teisel pool on tee, vastasid nad, et jah, on küll, aga me tulime siia poole :)
Heinamaa lõppes, kuid jama selle etapiga mitte.
Läks hoopis mudaseks ja pulsi kontrolli all hoidmiseks pidi päris rahulikult liikuma. Läbisime 2 km 14,5 minutiga. Sinna läks ehk kaduma 1 punkt. Gepsudega kõvematest tiimidest sõitsid 14 paremat võistkonda kõik ringiga. Kolm gepsutiimi said sama tünga mis meie. Kõrval võitjate Trikoloor teevalik. Kodus digikaarti vaadates selgus, et seal polnudki teed vaid kahe musta äärejoonega kraav. Kuidas selline sümbol sinna sisse sai? Samas imestan jälle, kui terava silmaga nooremad orienteerujad on. Meile Matiga tundus see olema paks must joon.
Muus osas oli kõik kontrolli all, pulss ka enam-vähem. Teatud rajalõikudel oli ees üsna palju mahalangenud puid, see võttis kiirust maha ja lühendas rajaplaneeringut.
Meil oli sama rajaplaneering naistrio
Outside.ee-ga (
Kadri Limberg (pildil)
, Annaliisa Köss, Elina Rant), mistõttu sattusime pidevalt kokku. Etapil 49-47 leidsid nad ilmselt kavalama lahenduse ja said natuke ette. Küll aga kohtusime jälle KP37-s, selle kõrge rannaluite punkti juures. Aega oli 35 minutit. Nemad pöörasid ringiga KP40 võtma, meie suundusime otse koju läbi KP44. Üsna varsti saime aru, et naised olid teinud väga vale otsuse, sest ka meie jõudsime finišisse vaid minut varem. Nemad hilinesid siiski vaid 6,5 minutit ja said 2 trahvi. Lõpus pidi neil ikka päris kõva andmine olema!
Läbisime 60 km.
Tulemused
GPS träkid
VIDEO
PILDID (Aldis Toome), sh ka siin blogis
Rajameister
Panna on vaja! Panna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar