Tragöödia Kljutševskaja Sopkal

Kui surma saab korraga 9 inimest, turisti-mägironijat, siis see on suur tragöödia. Eriti veel sellisel mäel, mille otsa ronimine ei nõua just erilisi tehnilisi oskusi. 

Klutševskaja Sopka asub Kamtšatka poolsaare kesk-kirdeosas, kaugel ääremaal, kuhu niisama lihtsalt ligi ei pääse. Ligitõmbavaks teeb selle vulkaani kõrgus, mis on Euraasia kõrgeim (4680 m). Aktiivse vulkaani nö hingamine koos erinevat värvi paksu suitsu väljaajamisega teeb sinna tõusmise ohtlikuks. Kivid on kerged liikuma ja pikal nõlval võivad alla kihutada püssikuuli kiirusel. Isegi pisike kivi võib tappa, rääkimata terve sahtli ehk hambarea puhastamisest. Nagu see juhtus ühe Kamtšatka giidiga, kes andis meile 2017. aastal vajalikku infot. Muide, too giid oli väga kogenud alpinist, mh tõusnud ka Everestile.

Õnnetus juhtus 12-liikmelise "Extreme Time" matkajate grupiga 3. septembril. Kliendid olid Venemaa eri paigust, giidid Novosibirskist (Mištšenko) ja Barnaulist (Alabugin) (pildil). Giidid olid kogenud, grupp koosnes tugevatest, 26-46 aasta vanustest inimestest, varustus oli korralik ja piisav sellise mäe jaoks. Ilm oli tõusul samuti hea. Kuid mis siis ikkagi juhtus?

Kusagil 3900 m kõrgusel tundsid 2 turisti (mees ja naine) end kehvasti ja koos Barnauli giidiga laskusid alla, Kljutši ja Kameni vahelisele Vulkanoloogide kurule (3300 m). Kliendid kahetsesid kõvasti, et üles minna ei saanud, kuid kõrgus tegi nende peal oma töö. Mingil hetkel helistas Novosibirski giid ja ütles, et on juhtunud õnnetus, 2? köiskonda on kukkunud alla. Kuus (?) hukkusid kohe, kolm olid vigastustega. Giid ise oli jalaluumurruga liikumisvõimetu. 

Barnauli giid võttis telgi, magamiskotid ja tee kaasa ning läks neile appi. Ilm pööras kehvaks. Giidi jutu järgi üritas ta aidata veel teadvusel olevaid kannatanuid, kes vigastuste, psühholoogilise šoki ja väga halbade ilmaolude tõttu järjest surid. Oodati abi päästjatelt, kes aga ei saanud pilvede ja tugeva tuule tõttu nõlval maanduda. Kui kõik kliendid ja ka Novosibirski giid olid surnud, laskus Barnauli giid tagasi Vulkanoloogide kurule, ca 10 aastat tagasi rajatud puidust nö päästeonni. Grupi 3 elusat liiget toodi sealt ära alles 4. katsel, 6. septembril. Barnauli giidi näpud ja varbad olid külmakahjustustega, kliendid, kes olid kogu aja onnis, pääsesid kergemalt.  

Nagu ikka, on selliste suurte õnnetuste järel palju oletusi ja süüdistusi. Kogenud alpinistid ja mägigiidid pakkusid nõlvalt lahtimineku põhjuste kohta välja erinevaid versioone. Ehkki täpselt oli teada, et õnnetus juhtus 4158 m kõrgusel, pole Barnauli giidilt rohkem infot tulnud. Kõige tõenäolisem oli, et keegi sai kivi(de)ga pihta, köiskond läks nõlval lahti, kukkus teisele köiskonnale otsa ja koos lennati 30 m kaljult alla. Võimalik, et kalduti kehvema nähtavuse tõttu tõusumarsruudist kõrvale, võib-olla liiguti ka enam kui 3-liikmelistes sidemetes. Helikopterit oodati 4000 m peal, seda aga ei tulnudki. Mõned arvasid, et õnnetuse üheks eelduseks võis olla väsitav jalgsimatk Kopõtost vulkaani juurde.

Seda arvamust ei tahaks siiski tõsiselt võtta, sest tulime meiegi (Raivo Plumer, Alar Süda, Maire Himma ja mina) 2017. aastal jala Kopõtost Kljutševskaja alla ja mitte otse, vaid vahepeal Tolbatšiku (3085 m) ning Bezõmjannõi (2600 m) vulkaanidele ronides (vt kaarti). (Alari foto)

Enne Kljutševskaja alla minekut tõusime veel liustikuplatoo vastasküljes asuvale Uškovski vulkaanile (3943 m), kust avanes ilus vaade Kljutšile ja Kamenile (4585 m). Kljutši alla jõudes olime üsna väsinud, Raivo haige põlvega ja toit oli samuti üsna lõpukorral. Ka ilm pööras kehvaks, mistõttu polnud tipuüritus ei mõistlik ega tol hetkel ka jõukohane.  

Küll aga kohtasime teel suurte vulkaanide juurde venelaste gruppi, kes käisid tipus ning näitasid sellest mobiilis väikest videoklippi. Üleval kandsid kõva suitsu tõttu respiraatoreid. Olid õnnelikud ja nagu hiljem selgus, ka ainsad, kes sellel aastal tippu jõudsid. Laskumisel põrutas neist lähedalt mööda veooauto suurune kivi.  Järgmisel aastal ei jõudnud tippu vist mitte keegi. Vulkaaniline aktiivsus ja ilm on selle mäe otsa jõudmiseks võtmetähtsusega.

Kui tulla Kopõto poolt, siis on üheks suuremaks takistuseks Bogdanovitši liustik, piki seda liikumine ning ületamine. See on üsna arusaamatu ehitusega, väga ebatasane liustik, kus optimaalse tee leidmine on keeruline. Liustik on must, sest jää on kaetud vulkaanilise tuhaga. Kord on parem ronida liustiku kohal asuvale kaljunõlvale, kord on parem liikuda liustiku sees üles ja alla. Giididel, kes seal korduvalt käinud, on täpsed träkid gepsudes, meie pidime rada ise otsima. 

Natuke rohkem kirjutasin Eestiga seotud tähtsatest geoloogidest-vulkanoloogidest Kamtšatkal SIIN, kus ka lühilood kuuele vulkaanile ronimisest. Eestlasi on Kljutševskaja Sopka tipus käinud üsna palju, esimesed Lennar Meri poolt organiseeritud I Eesti teadlaste ekspeditsiooni käigus 1960. aastal. Geoloogidest käisid siis tipus Anto Raukas ja Kaarel Orviku.

Väike videklipp ka: