Orienteerumisnauding Rihulas. EMV tavarada

Mille järele läksin, selle ka sain. Euroopa meistrivõistluste maastik ja M60 rada pakkusid tunnikese tõelist orienteerumisnaudingut. Kõrge koht polnud muidugi teema, kuid sellisel tehnilisel maastikul oli koht pika stardirea keskel täitsa võimalik. 

Stardis kordasin endale mantrat, et võistlema ei lähe, pulssi kõrgele ei aja ja võtan kõike mõnuga. Aeglase tempo juures vigu ka ei tee. Kuid päris nii ei läinud, sest enne teist KP-d läksin valele pätsile ja läbisin KP3-e 3 (!) korda. Esimese hooga üllatusin, et oli vale number, siis korrigeerisin vähe liikumist, kuid õiget KPd ikka ei leidnud. Arvasin olevat punktile lähemal. Jõudsin tagasi sellesse punkti ja alles nüüd nägin, et see oli minu 3-s punkt. Viga vähemalt 4 minutit.

Etapp 5-6 oli tõeline maasikas. Rahulikult liikudes oli tunne, et olen Otepää 24h rogainil. Ainult siis tuli sellist etappi läbida pimedas ja vähemtäpse kaardiga. Kui mets oli valge, oli kõik kontrolli all. Rohelises hakkas side kaardiga kaduma. Üritasin hoida suunda. Punkti ootasin natuke varasemalt nõlvalt ja tänu selle nõlva all tehtud väikesele haagile sain õige suuna peale. Äkitselt oli ümberringi palju orienteerujaid, vastu tuli naiseliidi pikk rong - Margret ees, teised medalisaajad tema järel. Polnud lihtne ka põhiklassi parimatel, vigu tegid pea kõik. 

Tulemused

Järgmise päeva tegevus oli aga hoopis kurnavam. Ei suutnud vist tunnikestki vastu pidada, liiga suur koormus tuli südamele...