Etsi blogi: Pikk jalutuskäik Mooste metsas

Kui kuulen sõna Mooste, siis esimesena kargab pähe Ülo Needo (pildil) - pikaaegne Mooste vallavanem, tulihingeline kohaliku elu edasiviija, muusikamees ja harrastusnäitleja, matkaja, orienteeruja ning muidu mõnus mees. Siis mõtlen ka Sipsale ehk Andrus Sipsaka'le - klubikaaslasele, edukale ettevõtjale ja Mooste Viinavabriku vingele taastajale. Lõpuks meenuvad orienteerumis- ja seiklusspordivõistlused, kus iga läbitud meeter on selgelt meeles.

Eile oli aga Moostes järjekordne üritus - 4h Kopra rogain. Sipsa otsis kaaslast ja kuna ka mul oli plaanis sinna minna, siis sobis selline kergemat sorti jalutus-sörgirogain hästi. Oli seal Ülo Needogi, rattaga.

Rogaini korraldajad olid ise vist ka üllatunud, et registreerus ligi 300 osavõtjat. Tundub, et rogaininälg on Eestis suureks läinud, saaks vaid kompassi, kaardi ja kaaslasega metsa seiklema minna. Ja neid võimalusi on sügisel pakutud kenasti.

Rajameister Maret Vaheril polnud raja planeerimisel suurt mänguruumi, sest võistluskeskus asus seekord huvitavamast rogainimaastikust kaugel eemal ning paljusid teevalikuid planeerida ei võimaldanud. Esmapilk kaardile ütles kohe, et tublidele jooksjatele olid kõik punktid jõukohased, kulgejad, nagu meie Andrusega, pidime tegelema kaardi alumise poolega. Nende kahe ala vahepeal oli KP40, mis jäi hea liikumise korral lisaboonuseks. Planeerisime ca 23 km, kuid tegelikkuses tuli 25 ja võtsimegi selle 40 juurde.

Kõndijatel-sörkijatel oli põhiliselt üks rajaplaneering, mida esindas kõrvaloleval pildil 4L (Lauri ja Lea Leppik). Liikusid alguses samuti lõunasse, kuid jätsid välja KP33. Meie tegime aga omapärase pauna, mille sisse jäi KP33, kuid välja KP21. Linnulennuliselt oli see lühim maa. Seega tuli sealt ühepunktine võit paljude võrdsete võistkondade ees, mistõttu õnnestus saada isegi 3. auhinnaline koht VV55 klassis. Tõsi, konkurents polnud seekord tugev, kuid ega me võistlema ka ei läinud.

Samas alati, kui kord juba rajale lähed, tahad ikka teha parima jõukohase tulemuse. Kõndisime usinalt, alguses ja kergetes kohtades sörkisime. Andrus hoidis pulssi ja koormust kohe alguses kontrolli all, sest 4 tundi on ikkagi pikk aeg.

Mets oli ilus ja hästi läbitav, vigu ei teinud, seega polegi justkui millestki kirjutada. KP43 oli soosaarel metsavendade langemiskohas, peaaegu et kohustuslikus punktikohas. Need metsavennad (vennad? Koor'id jt) pole eriti tuntud, sest hävitati 1945. aastal. Tõsi, justkui üsna tühise asja eest (LINK, lk 58). Ma ei mäleta, et sellel mälestusmärgil oleks eile olnud kiiver ja metalltääk tekstiga.

Etapil 22-41 vaatasin, et ehk võiks võtta ka KP21, sest aega oli natuke üle. Siiski hoidsin end tagasi ja teatasin võimalikust väljajäetud variandist Andrusele peale KP41. Andrus elavnes, kuid siis oli juba hilja tagasi pöörduda. Kartsin, et lõpus läheb väga kiireks ja Andruse seisundit oli raske prognoosida.

Ainuke tõsisem viga tuli etapil 24-56, kui pakkusin teejooksu asemel välja otsetee, et oleks põnevam. Sel korral lõikasime näppu, sest soos oli tehtud valgustusraiet ja oksarisu risti-rästi maas. Keerutasime ja ringitasime ning kaotasime tublisti aega. Kohtusime konkurentide Käärd-Rokko'ga ning enne KP47 ka Leppikutega. Pidime neist ette jõudma, mistõttu võtsin Andruse kummi ja vajutasime viimased 20 min päris kenasti. Andrus kannatas, kuid pidas vastu. See oli üllatav, sest risu sees hakkasid tal kerged krambinähud. Jõudsime 13 min varem lõppu ja enne konkurente.

Auhinnad olid ägedad, maitsvat suppi jäi üle tervele polgule. Kiire saun Viinavabrikus oli mõnus ja lihastele-liigestele väga vajalik.