Kohe alguses pean mainima, et rattameheks ennast ei pea. Viimased on fanaatikud, kes veedavad pikki tunde oma elust ratta seljas, käivad kevadeti Hispaanias treeninglaagris ja võistlevad pidevalt. Rattamehi tunneb juba kaugelt ära, neil on ägedad riided, reeglina kallis ratas ja keskmisest enesekindlam hoiak. Isu üle nad ei kurda, sest pikad rattasõidud on nende seedesüsteemi korralikult välja arendanud.
Vaatamata kõigele eelnevale on ratas olnud mulle tubliks kaaslaseks kogu elu. Ta on olnud nii loomulikuks kaaslaseks, et meelde on jäänud vaid vähesed mälupildid ja needki sageli ebamäärased. Mälu on üks huvitav asi, mis salvestab kõige paremini teravaid elamusi ja seiklusi, kuid siiski mitte alati. Fotod on siinkohal kindlasti heaks abimeheks, ehkki ammustel aegadel tehti/tegime neid üsna vähe.
Minu esimene ratas on kõrvaloleval pildil. Tõenäoliselt sõitsin sellega paar aastat, kuid ei mäleta mitte midagi. Naabripoiss Agu Miller (Aks), kellega oleme samavanused, mäletab mu ratast aga väga hästi. Miskipärast on ka mulle hoopis teiste rattad paremini meelde jäänud.
Järgmisest rattast on säilinud vaid üks mälupilt, kui tiirutasime sõber Aksiga kodutänaval Väike-Kaares ja peast käis läbi mõte: "Küll on tore, et meil on mõlemal ühesugused rattad". Selle, kõvade kummide ja vabakäiguta ratta nimi oli "Veterok". Kust ta tuli ja kuhu kadus, pole õrna aimugi. Olime ehk 5-aastased.
Siis tuli pikem rattapaus, sest järgmisena meenub alles "Ereliukas", mis sobis keskmisele koolilapsele. Pea kõigil meie tänava lastel oli see Leedu ratas olemas ja tõenäoliselt veerandil NLiidu lastel samuti. Selgelt on meeles see hetk, kui tulin koolist koju ja pliidi kõrval seisis uhiuus(!) ratas. Minu oma jalgratas!
Mängisime tänavasõpradega rattapeitust. Kõrvaloleval pildil on neist mõned (vasakult: Jüri Rehema, Kalle Kaljurand, mina, Leo Labu, Anne Labu).
Mäng seisnes selles, et üks võistkond (3-4 liiget) peitis ennast kindlas piirkonnas ära (tavaliselt Riia mnt, Lunini ja Tervishoiu tn vahelisel alal) või kui oldi julgemad, siis luurati ettevaatlikult ringi. Teine võistkond pidi neid üles leidma ja kui vastased avastati, läks kõvaks tagaajamiseks. Käega puudutamine eemaldas vastase mängust.
Mõnikord konutasime pikalt Päti pargis. Kui lõpuks igav hakkas, tulime ettevaatlikult välja ja tulemuseks oli varsti suur tagaajamine.
Selles Päti pargis olen käinud oma elu ainukesel rattavõistlusel. Nimelt elas Puusepa tänaval meist 5 aastat vanem Ants Matiisen, omaaegne tuntud muusika-, laulu- ja naljamees. 17-aastasena oli ta trummar ansamblis "Kogudus" (SIIN, algus 38:00). Tookord oli ta rattavõistluse korraldajana ehk aasta noorem. Minu raske jooksuga Ereliukase kumm otsustas juba esimesel ringil katki minna. Samal ajal, kui teised 5-6 last võistlesid, jõime Antsuga limonaadi ja sõime küpsist. Midagi jäi ka auhinnaks järele.
Õppisin selle rattaga ka ühe triki ära. Keerasin esiratta mutrid lahti ja kui hoo pealt esimese kahvli üles tõstsin, veeres ratas alt ära. Kukkusin kahvli peale ja tegin kukerpalli. Sõber Jüri proovis ka järgi teha, kuid kukkus veereva ratta peale ja sai kõvasti haiget.
Agu tuletas meelde huvitava loo, millest ma kummalisel kombel ei mäleta mitte midagi. Nimelt ühel pärastlõunasel ajal otsustasime oma Ereliukastega sõita Võrtsjärve (!) ujuma. Sõit sinna läks üsna lihtsalt ja arvasime, et nii jääbki. Kuid, tutkit brat, tagasiteel oli väga kõva vastutuul ja pidime iga 15 min tagant teekraavis puhkama. Õhtuks olime kodus tagasi, 70 km seljataga. Kuid mitte midagi ei mäleta !??
Huvitav oli ka see, et mitte keegi (!) ei käinud koolis rattaga. Elasin koolist (Tartu 5. KK) 1 km kaugusel ja jooksmise asemel oleks olnud palju mugavam rattaga minna. Põhjus ilmselt selles, et kooli juures polnud mingeid rattahoidmise võimalusi.
Vanemal õel oli uhke, sinist värvi 4-käiguline ratas "Sport", Agu vennal Peetril aga roheline 3-käiguline "Sputnik". Võistlusratas oli tookord 5-käiguline "Sport-Šosse" (vahepealne variant oli "Start-Šosse", mida poes ei müüdud ja kui müüdi, siis kalli raha eest. Tegelikult olid siis kõik rattad kallid. Erinevalt mitmest klassivennast ei sattunud ma Tamme staadioni rattatrenni. Seal said kõik sõita võistlusratastega, treeneriks Jaan Klassepp. Nii mõnestki sai Rattamees.
Mingil hetkel jäi õe ratas minule ja sellega oli tagaajamismängus juba palju mõnusam osaleda. Pildil putitan koduhoovis seda "Sport" ratast.
Järgmine sõiduvahend tekkis kusagil 1980ndate keskel, kui töökaaslase Uldise käest ostsin juppidest kokkupandud ja halliks värvitud mitmekäigulise "Sport" ratta laadse moodustise. See on alles siiani, maastikuratta kõrval näeb päris naljakas välja.
Ühe igavesti ebaõnnestunud maastikuratta ostsin ajalehekuulutuse järgi mingist Õismäe garaažist. Oli küll uutest juppidest kokku pandud "MaLa Bike", kuid raam pikk ja lenks madal. Väga ebamugav ja lagunes kiiresti.
Seiklussport nõudis aga midagi paremat ja viimase ratta ostsin 10+ aastat tagasi Pirita Velodroomi rattapoest. Keskmise hinnaga "Marin" on teeninud siiani väga hästi ja pole kahju ka välja laenata.
Mis aga on loo moraal? Ikka selles, et kui kord on lapsepõlves oskused lihasmällu talletatud, on hilisemas elus rohkem vabadust teha igasugu vahvaid asju.
Vaatamata kõigele eelnevale on ratas olnud mulle tubliks kaaslaseks kogu elu. Ta on olnud nii loomulikuks kaaslaseks, et meelde on jäänud vaid vähesed mälupildid ja needki sageli ebamäärased. Mälu on üks huvitav asi, mis salvestab kõige paremini teravaid elamusi ja seiklusi, kuid siiski mitte alati. Fotod on siinkohal kindlasti heaks abimeheks, ehkki ammustel aegadel tehti/tegime neid üsna vähe.
Mäng seisnes selles, et üks võistkond (3-4 liiget) peitis ennast kindlas piirkonnas ära (tavaliselt Riia mnt, Lunini ja Tervishoiu tn vahelisel alal) või kui oldi julgemad, siis luurati ettevaatlikult ringi. Teine võistkond pidi neid üles leidma ja kui vastased avastati, läks kõvaks tagaajamiseks. Käega puudutamine eemaldas vastase mängust.Mõnikord konutasime pikalt Päti pargis. Kui lõpuks igav hakkas, tulime ettevaatlikult välja ja tulemuseks oli varsti suur tagaajamine.
Selles Päti pargis olen käinud oma elu ainukesel rattavõistlusel. Nimelt elas Puusepa tänaval meist 5 aastat vanem Ants Matiisen, omaaegne tuntud muusika-, laulu- ja naljamees. 17-aastasena oli ta trummar ansamblis "Kogudus" (SIIN, algus 38:00). Tookord oli ta rattavõistluse korraldajana ehk aasta noorem. Minu raske jooksuga Ereliukase kumm otsustas juba esimesel ringil katki minna. Samal ajal, kui teised 5-6 last võistlesid, jõime Antsuga limonaadi ja sõime küpsist. Midagi jäi ka auhinnaks järele.
Õppisin selle rattaga ka ühe triki ära. Keerasin esiratta mutrid lahti ja kui hoo pealt esimese kahvli üles tõstsin, veeres ratas alt ära. Kukkusin kahvli peale ja tegin kukerpalli. Sõber Jüri proovis ka järgi teha, kuid kukkus veereva ratta peale ja sai kõvasti haiget.
Agu tuletas meelde huvitava loo, millest ma kummalisel kombel ei mäleta mitte midagi. Nimelt ühel pärastlõunasel ajal otsustasime oma Ereliukastega sõita Võrtsjärve (!) ujuma. Sõit sinna läks üsna lihtsalt ja arvasime, et nii jääbki. Kuid, tutkit brat, tagasiteel oli väga kõva vastutuul ja pidime iga 15 min tagant teekraavis puhkama. Õhtuks olime kodus tagasi, 70 km seljataga. Kuid mitte midagi ei mäleta !??
Huvitav oli ka see, et mitte keegi (!) ei käinud koolis rattaga. Elasin koolist (Tartu 5. KK) 1 km kaugusel ja jooksmise asemel oleks olnud palju mugavam rattaga minna. Põhjus ilmselt selles, et kooli juures polnud mingeid rattahoidmise võimalusi.
Järgmine sõiduvahend tekkis kusagil 1980ndate keskel, kui töökaaslase Uldise käest ostsin juppidest kokkupandud ja halliks värvitud mitmekäigulise "Sport" ratta laadse moodustise. See on alles siiani, maastikuratta kõrval näeb päris naljakas välja.
Ühe igavesti ebaõnnestunud maastikuratta ostsin ajalehekuulutuse järgi mingist Õismäe garaažist. Oli küll uutest juppidest kokku pandud "MaLa Bike", kuid raam pikk ja lenks madal. Väga ebamugav ja lagunes kiiresti.
 |
| Foto: Aldis Toome |
Mis aga on loo moraal? Ikka selles, et kui kord on lapsepõlves oskused lihasmällu talletatud, on hilisemas elus rohkem vabadust teha igasugu vahvaid asju.
2 kommentaari:
Tere Eduard! Järjekordne tore, sisukas ja armas/nostalgiline lugu, aitãh! Omalt poolt võin lisada, et pãrast esimest tõukeratast (mehaaniline) tuli mul kohe erekas s.t. Ereliukas ja see oli kõva sõna võrreldes Školnikuga, mis sul ilmselt vahele jäi. Siis oli jälle pikk vahe ja mul oli 1989. a. ühekäiguline Minsk, mis mul siiani alles ja kasutuses on. Esimese Maastikuratta lugu oli samuti põnev: olles 1994 Norras, läksin kohalikku rattapoodi ja palusin kasutatud maastikuratast. Poesell vastas, et sellist tal pole, aga ta võib mulle ühe teha, kui luban ette maksta. Lõime käed, sest hind oli mõistlik ja siis ta viis mind lattu kus nãitas Myata raami (hiljem tuntud kui Koga-Myata) ja lubas sinna kûlge keerata kõik mis vaja. See ratas teenis mind üle 20 aasta, ja raam oleks veelgi kãinud, ehhh. Nüüd kiman mingi Meridaga, aga see selleks. Tervitus!
Olin 1990 kuu aega Uppsalas ja imestasin tõeliselt, kui palju seal linnapildis rattaid oli. Ise käisin samuti iga päev tööl SGUs meestekaga. Peamiselt olidki nö meestekad-naistekad ehk linnarattad, kuid maastikuratastest polnud siis vist veel haisugi. Soov saada 1994 maastikuratast oli päris innovatiivne mõte.
Samas olen viimasel aastal üsna palju viibinud Türgis, nii Ankaras kui hõredalt asustatud piirkondades. Mida ma seal näinud ei ole, on jalgratas. Ometi oleks jalgratas maapiirkonnas väga mugav liikumisvahend. Nad isegi ei oska rattaga sõita.
Kes blogilugejatest Facebookis ei ole, siis seal läks pikemaks nostalgitsemiseks SIIN
Postita kommentaar