Vaude Bike Xdream Rakveres ehk kuhu kadus liigne minut

Bike Xdream ehk 4-tunnine rattarogain on äge. Äge sellepärast, et see on puhas rattarogain, kus on kvaliteetne kaart, väljakutse rajaplaneeringule ja vajadus orienteerumisoskuse järele. Võrdleks seda TA OK 8-tunnise jalgsirogainiga, millest peab võimalusel osa võtma.

Eelistasin Bike Xdreami osavõturohkele Suunto Games´ile Ootsipalus. Esiteks oli Rakvere piirkond uus ja huvitav, Kuno Rooba rajameistritöö paljulubav ning 4-tunnine pingutus rattal sobis hästi järgmise laupäeva TA OK rogaini ettevalmistuseks.

Läksin rajale Indrek Aarna ja Raul Oleskiga, rohkete kogemuste ja rattasõiduvõimeliste kaaslastega. Ennast pidasin füüsiliselt nõrgimaks lüliks, sest teistega võrreldes oli minu rattakilometraaž tühine. Kolmapäeval tuletasin oma suviseid rattasõite meelde Keila Tervisekeskuse jõusaalis.

Planeeringu tegime ära 10 minutiga. Keerukamaks kohaks sai kaardi siseringi punktide ühendamine ja idapoolse kahe punkti sissevõtmine.  Panime need esialgu sisse (välja jätsime 45), kuid teostamiseni ei jõudnud. Raul ütles 2h enne lõppu, et ei jõua.

Ja tal oli õigus. Kuid seejärel olin kindel, et meil jääb ropult aega üle. Seda tuli täita KP45-ga, mis sobis plaani, sest ei pakkunud ootamatuid üllatusi. Tuli vaid panna.

Ometi jäime finišisse 1 minuti hiljaks ja sellega kukkusime tabelis 4-5 kohta. Kus see minut siis puudu jäi, kui keskmistele võistkondadele oli jõukohane võtta 27 punkti, tugevatele 29 ja loomadele 30. Olime keskmikud ja need 27 punkti võtsimegi. Hea rajameistritöö, kes läks üle võimete ahneks, sai karistada.

Alustasime kaardi loodeservast ja sealt lõunasse piki Rakvere oosi. Esimene probleem tekkis Palermo metsas KP35-ga, kus olin justkui kaardis, kuid ometi kaldusin idapoolsele rajale. Paras segadus ühes radade ristis koos mitme teise tiimiga, kuni lõpuks suunas Indrek meid õigesse piirkonda. Viga ca 2 minutit.

KP43 juures ei saanud kaardist midagi aru. Massides koguneti ühe künka otsa, seal aga punkti polnud. Lõpuks osutus, et punkt oli hoopis mäe all. Seda ilma luubita küll kaardilt välja ei lugenud. Viga 2-3 minutit.

Ka järgmise punkti juures (KP47) oli kõik justkui kontrolli all, kuid oosil asuvad rajad lahknesid mitmes kohas, mistõttu sattusime valele rajale ja oodatud punkti muidugi vastu ei tulnud. Hädas olid paljud võistkonnad. Reljeefijoontest ei suutnud mina küll midagi välja lugeda. Hea õnne peale saime punkti kätte nii umbes 3-minutilise veaga. Väljasõit oosilt läks esialgu teadlikult vales suunas tuldud teed pidi, kuid seda veaks ei loe.

Vahepeal sõitsime koos Soosambla Suusaklubiga, kes käivitasid ka meie rattakiiruse. Kui Raivo Kairit vedades meist mööda kihutas, siis imelik oli neist ka maha jääda. Peale 50 oli meil erinev rajaplaan, seetõttu tegime kogemata ka paariminutilise ringi. Seejärel muutsime oma plaani - 49 asemel läksime 54 ja jätsime ära idapoolsed 56 ja 58. Minuti kaotasime 59 juures, minuti 49 ja 52 vahel. Käisime joogipunktis, mida tegelikult polnud vaja külastada.

Tempo oli meil lõpuni korralik, Raul ja Indrek vedasid vaheldumisi. Lõpus, peale KP42, oli mul selge, et 41 ei jõua enam võtta. Kuid kaaslased Rauli õhutusel ei jätnud jonni ja kihutasid ikka läbi 41. Raul vist ei märganud enne, et finišisse tuleb minna ringiga. Kuid punkt sai võetud ja hea oli.

Jäime natuke üle minuti hiljaks.

Läbisime 67,1 km ja saime 24. koha. Lihased said mõnusa koormuse.

Tulemused
VIDEO
PILDID (Aldis Toome)

Matkasport jagas rohkelt loosiauhindu, kahjuks oli osalejaid autasustamisel vähe.

Ise põrutasin peale söömist kiiresti Keelutsooni (nagu ka Matkaspordi Tarmo Mere), kus toimus Jaan Künnapi traditsiooniline alpinistide üritus. Sellel aastal tehti palju vägevaid tippe, kõige krooniks muidugi Andras Kaasiku K2 (Chhogori). Tõenäoliselt tulemus, mida niipea ei suuda keegi järele teha. Ehkki Andras oli ise väga tagasihoidlik ja ütles, et ei midagi hullu, minge aga, on tegemist ülikarmi mäega. Ainuüksi video, kuidas tõusti 70-meetrisest vertikaalsetest seinast üles ja seda kõrgemal kui 8400 m, ajas kananaha ihule. Kuid kommertsekspeditsioon oli vägev - ca 270 kandjat (10 ronijat + 10 šerpat), maksumus 58 000 eurot igalt "valgelt" alpinistilt (pilt SIIT).

Teine uhke retk toimus samuti Karakorumis, kus tehti esmatõus ühele üle 6000 m kõrgusele tipule. Sisseminek oli pikk ja kandjaid esialgu 17, kellest jäi lõpus järele vaid mõni. Tiputõusul oli abiks üks šerpa. Eelarve ligi 6000 euri nägu. Reisist rääkis tagasihoidlikul muhedal moel Kristjan-Erik Suurväli.

Suurepäraste tulemusteni jõuti Pamiiris, kus Katrin Merisalu mägiprojektis tõusid mitmed alpinistid nii Korženevskajale kui Somonile (Kommunismile), mõlemad üle 7000 m kõrged. Katrin ise tegi teisel katsel soolotõusu Somonile (7495 m). Tohutu sihikindlus ja tahtejõud. Näidati videoklippi allakukkuvast helikopterist. Masendavad kaadrid. 17-st pardalolijast hukkus 5 inimest, neist 2 pilooti. Eestlased pidid esialgu välja lendama selle sama kopteriga. Nimetatud klipp jõuab televisooni jaoks tehtavasse filmi.

Juba teist korda kuulsin juttu Estonia mäetipus käimisest (nüüd rääkis Argo Mere), mille järel tõusid mitmed grupiliikmed ka Lenini mäetipule (7134 m).

Han Tengri (foto: Kalle Kiiranen)

Tõsine saavutus oli ka 2 inimese jõudmine Han Tengri tippu (7000 m). Sellest rääkis iginoor Kalle Kiiranen (65), kellel jäi tipust seekord natuke puudu (pildid). Eelmisel aastal tõusis ta Somonile.


TV3 videoklipp