Sprindiorienteerumine Tabasalus oli üks huvitav nähtus. Kõik oli lihtne, võta kaart ja jookse rada läbi. Rajameistril polnudki eriti võimalusi keerulisi ülesandeid ja lõkse seada.
Kuid ometi tehti vigu nii et tapab. Põhiklassi esikolmik paugutas kohe esimese punktiga, meie klassis (M50) ei pääsenud pea keegi suurema veata. Vähe sellest, üritati läbida keelatud barjääre, kaotati aega, saadi DSQ-sid. Viimaseid oli Mercury poolt korraldatud Tallinna MV rajal kõvasti. Kuid kordan, rada oli lihtne ja arusaadav.
Mis siis ikkagi toimub võistleja peas, kui ta läbib sprindirada?
Kõigepealt on vaja saada sprinditunnetus kätte ja säilitada külma pead. Selle tõttu tulevad esimeste punktidega vead.
Seejärel saab kätte sobiva rütmi ja kõik on justkui ok. Punktid tulevad kenasti, toimib ettelugemine, kaart on veel selge ja objektid asuvad seal, kus peavad. Kiirus on kontrolli all.
Kuid võistluse teises pooles hakkad tajuma, et mõttetegevusel tekivad üksikud lüngad. See on esimene ohumärk, et hapnik hakkab peast kaduma jalgade suunas. Aeg oleks tempo mõneks hetkeks alla võtta.
Aga ei, tuleb panna samamoodi edasi. Hooned ei asu enam nii selgelt omadel kohtadel, kaart muutub häguseks. Läbipääsude leidmine võtab aega ja kõiki võimalusi enam ei näe ka. Piloodist saab autopiloot, kuid viimasega lendamine on suur õnnemäng. Mõnikord veab, reeglina siiski mitte. Sest autopiloot arvestab ainult kõige üldisemaid andmeid, detailid pole tema jaoks.
Ja siin tuleb mängu rajameister, kes on peale kiireid ja lihtsaid etappe planeerinud raja teise poolde natuke keerulisema ülesande. Nö seab lõksu üles.
Kukkusin minagi sinna, põhiliselt küll endale ise seatud lõksu.
Rada oli lihtne ja kõik oli kontrolli all. Kuni tuli etapp 12-13.
Juba varakult otsisin läbipääse ja tegin rajavaliku vasakpoolse sissepääsu kaudu. Kõige otsemat sissepääsu õuealale ei näinud. KP12-st väljajooksmisel ei allunud suund kontrollile, mis oli selgeks märgiks, et autopiloot oli tööle hakanud. Suunasin autopiloodi paremapoolse läbipääsu poole. Jooksin õuealal KP13 poole, kui ühtäkki avastasin end mingi metsa servalt. Vahepeal oli toimunud täielik blackout, ei suuda ka hiljem taastada, mida sellel ajal mõtlesin.
Keerasin ringi ja nägin minut varem startinud Jaanus Reha punkti võtmas. Tore, sain Reha kätte. Kuid kui punkti juurde läksin, selgus, et see oli hoopis KP14. Seega olin KP13-st mööda jooksnud ja tuli tagasi minna. Viga ca 1:20.
Edasi oli kõik jälle kontrolli all.
Tulemused
SI
Kuid ometi tehti vigu nii et tapab. Põhiklassi esikolmik paugutas kohe esimese punktiga, meie klassis (M50) ei pääsenud pea keegi suurema veata. Vähe sellest, üritati läbida keelatud barjääre, kaotati aega, saadi DSQ-sid. Viimaseid oli Mercury poolt korraldatud Tallinna MV rajal kõvasti. Kuid kordan, rada oli lihtne ja arusaadav.
Mis siis ikkagi toimub võistleja peas, kui ta läbib sprindirada?
Kõigepealt on vaja saada sprinditunnetus kätte ja säilitada külma pead. Selle tõttu tulevad esimeste punktidega vead.
Seejärel saab kätte sobiva rütmi ja kõik on justkui ok. Punktid tulevad kenasti, toimib ettelugemine, kaart on veel selge ja objektid asuvad seal, kus peavad. Kiirus on kontrolli all.
Kuid võistluse teises pooles hakkad tajuma, et mõttetegevusel tekivad üksikud lüngad. See on esimene ohumärk, et hapnik hakkab peast kaduma jalgade suunas. Aeg oleks tempo mõneks hetkeks alla võtta.
Aga ei, tuleb panna samamoodi edasi. Hooned ei asu enam nii selgelt omadel kohtadel, kaart muutub häguseks. Läbipääsude leidmine võtab aega ja kõiki võimalusi enam ei näe ka. Piloodist saab autopiloot, kuid viimasega lendamine on suur õnnemäng. Mõnikord veab, reeglina siiski mitte. Sest autopiloot arvestab ainult kõige üldisemaid andmeid, detailid pole tema jaoks.
Ja siin tuleb mängu rajameister, kes on peale kiireid ja lihtsaid etappe planeerinud raja teise poolde natuke keerulisema ülesande. Nö seab lõksu üles.
Kukkusin minagi sinna, põhiliselt küll endale ise seatud lõksu.
Rada oli lihtne ja kõik oli kontrolli all. Kuni tuli etapp 12-13.
Keerasin ringi ja nägin minut varem startinud Jaanus Reha punkti võtmas. Tore, sain Reha kätte. Kuid kui punkti juurde läksin, selgus, et see oli hoopis KP14. Seega olin KP13-st mööda jooksnud ja tuli tagasi minna. Viga ca 1:20.
Edasi oli kõik jälle kontrolli all.
Tulemused
SI
1 kommentaar:
Midagi ei lähe häguseks kui kohe esimesel võimalusel kogu rada ette lugeda. Hiljem vaja vaid näpuga järge ajada, nii lihtne see sprint ongi, mitte nagu rogain, kus variante on sadades... :)
Postita kommentaar