Peale Jäneda 8h rogaini arvan teadvat, mida endast kujutavad sünnitusvalud...
TAOK rogain on meile Marjega alati olnud oluline võistlus, üks pikem pingutus hooaja lõpus. Lootsime ka seekord heale tulemusele, sest septembris olime mõlemad olnud heas füüsilises seisus, samuti lisas optimismi Jäneda-Aegviidu tehniline maastik. Kaks orienteerujat tiimis on sel juhul suureks plussiks.
Planeerimine
Planeerimine võttis vähe aega. Valida oli kahe variandi vahel - kas minna esialgu põhja või siis lõunasse. Põhjaosa oli tehniliselt lihtsam, pikemate teejooksudega, lõunaosa aga vastupidi - mitme keerulise punkti ning soo ja võsaga. Lõunaosa läbitavus oli raskemini prognoositav ja hilinemise korral ei jäänud sinna palju valikuvõimalusi. Seepärast alustasime lõunast nagu ka Pallo-Tammemäe ja Hiie-Lahtmäe.
Meest 4 tunniks
Stardist suundus lõuna poole vähem võistkondi. Liikusime esialgu esimeses grupis, kus segapaaridest olid veel Helle ja Kaido Hallik. Tasapisi läksid eliittiimid eest ära, kuid kuna me jätsime ära KP31, siis KP54 juures, mille märkisime esimestena, kohtasime Hiiekat ja Laurit (Tiim 68). Seejärel jooksime mööda KP28-st, sest ootasime punkti seljandiku peal (tegelikult oli põhjanõlva all). Tiim 68 läks mööda. Kuna nemad läksid võtma ka hulludele mõeldud edelaosa punkte, siis meie teekonnad erinesid. Seetõttu olime esimesed, kes märkisid mäetipu punkti KP53 Mägede külas. Kohtusime seal Dima Švedi tiimiga, kellega olime silmsides veel etapil 51-38.
Aega oli möödunud vaid paar tundi, kuid enesetunne polnud hea ja paremaks ka ei läinud. Jalad olid töntsid ja kere raske. Jooksime siiski veel normaalses tempos. Jõudsime iga tunniga ajagraafikust 10min ette ja seda ka soisel ning raskesti läbitaval maastikul. Nelijärvel olime graafikust ees juba üle poole tunni ja kõik tundus minevat kenasti. Raskuse eemaldamiseks võtsin geeli ja Blue Shine'i, enesetunne läks küll natuke paremaks, kuid kõhus hakkas kõvasti ja pikalt pistma, esmakordselt rogainil. Sügava hingamise ja tugeva väljapuhumisega hoidsin valu kontrolli all, ehkki paar korda pidin ka rahulikult Aegviidu aleviku vahel kõndima. Kuna tunda andsid kerged krambiilmingud, siis võtsin veel magneesiumit, esialgu ühe ampulli, seejärel veel 2.
Rehesaare rabas KP56 juures olime täpselt neljandal tunnil ja kogunud 62 punkti. Kõik oli läinud hästi, välja arvatud raskepoolne enesetunne ja pidev krambioht. Peale KP59-t kohtasime vastutulevat Heiti Hallikma tiimi. Heiti fikseeris vanamehe seisundi kiirelt ära, Marje oli rõõmus ja optimistlik.
Sünnitusvalud
Ja siis see algas, esimese kraavi ületamisel. Mõlemad reied tõmbasid räigelt krampi. Lamasid kraavi serval ja karjusin, pikalt ja kõvasti. Valu oli metsik ja kestis kaua. Teadsin, et ükskord annavad krambid järele, kuid seekord võttis see kõvasti aega. Krambi taandumine polnud seekord nagu tavaliselt - kiirelt pehmenev, vaid vastupidi, väga aeglane ja pideva valupingega. Kui lõpuks valust toibusin, olin üleni higine. Seejärel algasid külmavärinad.
Liikusin ettevaatlikult edasi pidevas krambiohus. Säärelihased säutsusid isegi kõndides. Midagi oli organismis totaalselt katki.
KP25 oli kõrge Linajärve mäe otsas. Sain teha vaid esimese tõususammu, kui olin jälle pikalt reiekrambi valus. Ütlesin Marjele, et ma ei saa selle mäe otsa, no mitte kuidagi ei saa. Marje ei öelnud midagi. Minu mõtted käisid lõpetamisest, kuid me olime liiga kaugel keskusest ja kojuminekuks polnud otseteed.
Toibusin valuhoost ja hakkasin tasakesi mäkke ronima, küljega mäe poole. Varsti olime punktis.
Järgmine punkt oli jälle mäe otsas, KP37. Jõudmata veel oksarisuse lageda mäe nõlvale, katkes teekond ühest puuoksast üleastumisega. Piinlesin jälle pikalt reiekrampidega, Marje vaatas vaikselt pealt. Ei, polnud võimalik enam edasi minna, sest lisaks tõusule oli mägi ka puuoksi täis. Ma ei saanud mitte kuidagi jalgu tõsta.
Pikapeale läks valu üle, hakkasin tasakesi punkti poole astuma. Õnneks oli seal sissekäidud teerajake, kus oksarisu polnud. Võtsime punkti ja sama rada pidi tulime tagasi.
Aega oli veel palju ja suundusime järgmise punkti - KP57 ja järjekordse mäe poole. Mg söömine enam ei aidanud, lihtsalt oli vaja olla eriliselt ettevaatlik. KP57 juures pidime plaani järgi olema 6.tunnil ja seda ka olime, ehkki peale krambirallit olime maha mänginud kogu ajalise edu. Olukord oli siiski tõsine, sest otseteed koduni polnud ja kõndides võis jääda ka kahest tunnist väheks.
Järjekordselt piinlesin krampides enne KP24, kui tõusime järveäärsest nõlvast üles. Siin tegi Marje kojumineku plaani, mina olin juba pikemat aega olnud keskendunud vaid oma jalalihastele. Loobusime jalutuskäigust 24-39-40, üritasime suunduda kõige otsemat teed pidi (just mööda teed) 24-st 40-sse. Tegime huvitavaid lõikeid, korra pidime ületama ka laia oja. Külm vesi mõjus krampidele hästi, mistõttu õnnestus raskustega ka järsust ojanõlvast üles saada.
Nüüd hakkas enesetunne kergelt paranema, sain juba natuke sörkida. Võib-olla aitas KP57-s võetud valuvaigisti, võib-olla lihtsalt pikk kõndimine. Lõppude lõpuks pidi ju ka kergemaks minema. KP23-st finišisse jooksime juba pidevalt, jalg oli iseenesest kerge, sest puhatud oli piisavalt.
Finišis olime 10min varem, rõõmustamiseks polnud eriti põhjust, sest tulemus oli ebatavaliselt kehv (89 punkti). Samas polnud põhjust ka suureks kurvastuseks, sest tegime rogaini ikkagi lõpuni, ilm oli olnud suurepärane ja maastik huvitav. Rajameister Raivo Pellja pakkus huvitavaid kohti ja keerukaid etappe. Ainult planeerimine polnud keskuse asukoha tõttu raske. Samas oli mitmeid punkte, mida lihtsurelikud poleks iial pidanud võtma, ometigi jätkus neid isegi KP30 jaoks. Üllatuseks oli oma poeg esimene, kes selle punkti võttis.
Ennustust võiks kommenteerida niipalju, et Anita Liepina oli haige (põskkoopapõletik) ja duett Kaminskis-Liepina oli sel korral tavapärasest võimsusest kaugel. Samas olid ettearvatult tugevad Mariann Sulg ja Kait Vahter, kellele ma suurt edu ei ennustanud, seda just ühe orienteeruja tõttu. Nad tegid küll mitu viga ja lõpus KP50-ga ka suure, ometigi kogusid võimsad 119 punkti. Vägev!
Tulemused
Pildi autor Lauri Leppik (võetud SIIT)
TAOK rogain on meile Marjega alati olnud oluline võistlus, üks pikem pingutus hooaja lõpus. Lootsime ka seekord heale tulemusele, sest septembris olime mõlemad olnud heas füüsilises seisus, samuti lisas optimismi Jäneda-Aegviidu tehniline maastik. Kaks orienteerujat tiimis on sel juhul suureks plussiks.
Planeerimine
Planeerimine võttis vähe aega. Valida oli kahe variandi vahel - kas minna esialgu põhja või siis lõunasse. Põhjaosa oli tehniliselt lihtsam, pikemate teejooksudega, lõunaosa aga vastupidi - mitme keerulise punkti ning soo ja võsaga. Lõunaosa läbitavus oli raskemini prognoositav ja hilinemise korral ei jäänud sinna palju valikuvõimalusi. Seepärast alustasime lõunast nagu ka Pallo-Tammemäe ja Hiie-Lahtmäe.Meest 4 tunniks
Stardist suundus lõuna poole vähem võistkondi. Liikusime esialgu esimeses grupis, kus segapaaridest olid veel Helle ja Kaido Hallik. Tasapisi läksid eliittiimid eest ära, kuid kuna me jätsime ära KP31, siis KP54 juures, mille märkisime esimestena, kohtasime Hiiekat ja Laurit (Tiim 68). Seejärel jooksime mööda KP28-st, sest ootasime punkti seljandiku peal (tegelikult oli põhjanõlva all). Tiim 68 läks mööda. Kuna nemad läksid võtma ka hulludele mõeldud edelaosa punkte, siis meie teekonnad erinesid. Seetõttu olime esimesed, kes märkisid mäetipu punkti KP53 Mägede külas. Kohtusime seal Dima Švedi tiimiga, kellega olime silmsides veel etapil 51-38.Aega oli möödunud vaid paar tundi, kuid enesetunne polnud hea ja paremaks ka ei läinud. Jalad olid töntsid ja kere raske. Jooksime siiski veel normaalses tempos. Jõudsime iga tunniga ajagraafikust 10min ette ja seda ka soisel ning raskesti läbitaval maastikul. Nelijärvel olime graafikust ees juba üle poole tunni ja kõik tundus minevat kenasti. Raskuse eemaldamiseks võtsin geeli ja Blue Shine'i, enesetunne läks küll natuke paremaks, kuid kõhus hakkas kõvasti ja pikalt pistma, esmakordselt rogainil. Sügava hingamise ja tugeva väljapuhumisega hoidsin valu kontrolli all, ehkki paar korda pidin ka rahulikult Aegviidu aleviku vahel kõndima. Kuna tunda andsid kerged krambiilmingud, siis võtsin veel magneesiumit, esialgu ühe ampulli, seejärel veel 2.
Rehesaare rabas KP56 juures olime täpselt neljandal tunnil ja kogunud 62 punkti. Kõik oli läinud hästi, välja arvatud raskepoolne enesetunne ja pidev krambioht. Peale KP59-t kohtasime vastutulevat Heiti Hallikma tiimi. Heiti fikseeris vanamehe seisundi kiirelt ära, Marje oli rõõmus ja optimistlik.
Sünnitusvalud
Ja siis see algas, esimese kraavi ületamisel. Mõlemad reied tõmbasid räigelt krampi. Lamasid kraavi serval ja karjusin, pikalt ja kõvasti. Valu oli metsik ja kestis kaua. Teadsin, et ükskord annavad krambid järele, kuid seekord võttis see kõvasti aega. Krambi taandumine polnud seekord nagu tavaliselt - kiirelt pehmenev, vaid vastupidi, väga aeglane ja pideva valupingega. Kui lõpuks valust toibusin, olin üleni higine. Seejärel algasid külmavärinad.
Liikusin ettevaatlikult edasi pidevas krambiohus. Säärelihased säutsusid isegi kõndides. Midagi oli organismis totaalselt katki.
KP25 oli kõrge Linajärve mäe otsas. Sain teha vaid esimese tõususammu, kui olin jälle pikalt reiekrambi valus. Ütlesin Marjele, et ma ei saa selle mäe otsa, no mitte kuidagi ei saa. Marje ei öelnud midagi. Minu mõtted käisid lõpetamisest, kuid me olime liiga kaugel keskusest ja kojuminekuks polnud otseteed.
Toibusin valuhoost ja hakkasin tasakesi mäkke ronima, küljega mäe poole. Varsti olime punktis.
Järgmine punkt oli jälle mäe otsas, KP37. Jõudmata veel oksarisuse lageda mäe nõlvale, katkes teekond ühest puuoksast üleastumisega. Piinlesin jälle pikalt reiekrampidega, Marje vaatas vaikselt pealt. Ei, polnud võimalik enam edasi minna, sest lisaks tõusule oli mägi ka puuoksi täis. Ma ei saanud mitte kuidagi jalgu tõsta.
Pikapeale läks valu üle, hakkasin tasakesi punkti poole astuma. Õnneks oli seal sissekäidud teerajake, kus oksarisu polnud. Võtsime punkti ja sama rada pidi tulime tagasi.
Aega oli veel palju ja suundusime järgmise punkti - KP57 ja järjekordse mäe poole. Mg söömine enam ei aidanud, lihtsalt oli vaja olla eriliselt ettevaatlik. KP57 juures pidime plaani järgi olema 6.tunnil ja seda ka olime, ehkki peale krambirallit olime maha mänginud kogu ajalise edu. Olukord oli siiski tõsine, sest otseteed koduni polnud ja kõndides võis jääda ka kahest tunnist väheks.
Järjekordselt piinlesin krampides enne KP24, kui tõusime järveäärsest nõlvast üles. Siin tegi Marje kojumineku plaani, mina olin juba pikemat aega olnud keskendunud vaid oma jalalihastele. Loobusime jalutuskäigust 24-39-40, üritasime suunduda kõige otsemat teed pidi (just mööda teed) 24-st 40-sse. Tegime huvitavaid lõikeid, korra pidime ületama ka laia oja. Külm vesi mõjus krampidele hästi, mistõttu õnnestus raskustega ka järsust ojanõlvast üles saada.
Nüüd hakkas enesetunne kergelt paranema, sain juba natuke sörkida. Võib-olla aitas KP57-s võetud valuvaigisti, võib-olla lihtsalt pikk kõndimine. Lõppude lõpuks pidi ju ka kergemaks minema. KP23-st finišisse jooksime juba pidevalt, jalg oli iseenesest kerge, sest puhatud oli piisavalt.
Ennustust võiks kommenteerida niipalju, et Anita Liepina oli haige (põskkoopapõletik) ja duett Kaminskis-Liepina oli sel korral tavapärasest võimsusest kaugel. Samas olid ettearvatult tugevad Mariann Sulg ja Kait Vahter, kellele ma suurt edu ei ennustanud, seda just ühe orienteeruja tõttu. Nad tegid küll mitu viga ja lõpus KP50-ga ka suure, ometigi kogusid võimsad 119 punkti. Vägev!
Tulemused
Pildi autor Lauri Leppik (võetud SIIT)
8 kommentaari:
Start. Hambad lõdisevad ja maa on valge. Võistluseelne närvitsemine vajab maandamist. Miks peaks ma jooksma otse külma metsa, kuhu esimesed kiired alles mitme tunni pärast ulatuvad? Pallo, Tammemäe, Hiie, Lahtmäe - orienteerumises neid võita? Nooo...Ei. Maalilise alguse võistluses said nad ikka haigelt pähe. Tnx punkt 30.
Sinu poeg.
Arvaksin, et kp30 polnud mitte "epic fail" vaid pigem optiline illusion. Päris mitmed tugevad võistkonnad (Klanova, Suprema, 2 märga särki) alustasid terava nurgaga 36-23. 30-23 oleks olnud ajaliselt samaväärne,sest niidetud põllud 30-23 vahel olid jooksmiseks lennuväli. Näiteks Aarain tiim läbis etapi 30-Finish 10 minutiga. Kindlasti oleks kp30 jõudnud lõpus juurde võtta ka Tammemäe-Pallo. Neil jäi ligi 18 minutit aega üle, millest neile oleks parajaga varuga piisanud kp30 võtmiseks.
Lauri
S-30-23 ja S-36-23 võrdlusel ilmneb, et linnulennuline teekond on umbes täpselt 500 meetrit "30" kahjuks. Ma ikka kahtlen, kas see "lennuväli" seda kompenseeriks?
"30" võtmiseks oli ainult 1 õige lahendus: 23-30-F
Meil oli 30 välja programmeeritud punkt, lõpuringiks (kuhu me ei jõudnud) oli mõeldud 23-36-21-F
Strategist
Olen Armoga nÕus, et pigem oleks loogilisem variant 23-30-F.
Kuid S-30-23 ja S-36-23 võrdlemisel saab vaadata ka reaalseid aegu. Kaks märga särki läbisid S-36-23 ajaga 26.32, Klanova 26.47. Aarain tiim läbis 30-F 10.01. Kui nende kilomeetri aeg etapil 23-30 oleks olnud sama, mis etapil 30-F, oleksid nad selle etapi läbinud 15.30-ga. Tõsi, nad olid finishisse hilinemas ja ilmselt vajutasid korralikult. Kuid isegi minut aeglasem tempo oleks veel olnud samaväärne ajaga, millega 2 märga särki läbisid S-36-23.
Lauri
Kõige naljakam ongi rogaini juures see, et pane punkte kuhu iganes, keegi läheb sinna ikka :)
Just nii ta on. Ja omakorda naljakas on see, et mõned, kes lähevad sinna kuhu nad ei peaks minema, pärast kiruvad, et mis te neid punkte just sinna panite :)
Aga Madis vähemalt põhjendas oma valiku veenvalt ära.
Lauri
Oleks võinud arvata, et nii intrigeeriva pealkirjaga jutt - mis pealegi algas kohe sünnituse teemaga - käsitleb autori voodiseiklusi.. Sel juhul polekski neli tundi nii halb näitaja olnud :)
Aidake ühel geograafil teha uurimistööd rogaini temaatikal. Küsiltust saab täita siit: http://srvy.it/168JrTr . Eriti on oodatud tulemuste tabeli teise poole tegijate vastused.
Postita kommentaar