Seekord (Winter Xdreamil) siis jälle Preitof-Pukkonen-Viirmann, kuid meestetiimina. Marje on küll endiselt naine, kuid talvel tegeleb vaid suusatamisega. Tema vennapoeg Otiga olen aga Saaremaal kõva lahingu maha pidanud ja kaotanud. Seega olime võistkonna nõrgemateks lülideks meie Matiga.
Ott oli lisaks jooksmisele valmis sõitma nii ratast kui suuska. See oli hea märk, kõik võimalused jäid alles. Kui esimese hooga mõtlesin tõsiselt ka rattavariandile, sest pikliku lõunapoolse metsamassiivi keskel kulges tee, siis võistluspäeva eelõhtul said kõigile kaasa vaid suusad. Tugev lumekoorik metsas ja põllul andis selleks piisava põhjuse. Rattavariant oleks olnud mõeldav, kui punktimassiivid oleksid asunud üksteisest paraja vahemaa kaugusel või maastik oleks olnud enam-vähem ühtaselt kaetud sõidetavate teedega, kuid kahjuks siin see nii polnud.
Kui riietusruumis nägin, et suusamehed Aibast-Malsroos läksid ka jooksule ja keegi veel vihjas luureinfole, et suuskadega pole selles võssis midagi teha, jäid ka meie suusad autosse. Pealegi hirmutas rajameister Lauri Leppik stardi eel ahastusse viivatele maastikuosadele. Etterutates olgu aga öeldud, et ootasime meiegi neid kohti huviga, siiski asjatult. Kogu rada oli väga viisakas, ei ühtegi ekstreemsust.
Planeerimine võttis aega vaid 5 minutit. Kõigepealt läksime loomulikult loodesse Ebavere poole, keegi pidi ju allpool lohad ette tegema. Seejärel läänepoolsest servat lõunasse. Mõne punktiga tekkis küsimus, et kas võtta teisel pool teed asuv punkt minnes või tagasitulles, kuid ka selles osas ei tekkinud lahkarvamusi. Tegime ainuvõimaliku rajaplaneeringu jooksmise jaoks, kes tegi teisiti, tegi ilmselt valesti.
Nagu ka arvata võis, jooksis suur hulk (enamik?) võistlejaid kohe loodesse lisaülesande juurde. Kiiresti liikusid, eriti suusatajad. Enda seis oli kehvapoolne, jalg oli kohe alguses raske-raske, lootsin, et ehk läheb mingil hetkel paremaks. Ei läinud, hoopis mingi kannika või puusaliigese valu tegi jooksmise veelgi ebameeldivamaks, valuvaigisteid polnud ka kellelgi kaasas. Jooksumõnu puudumine oli ka ainuke ebameeldiv faktor selles 4-tunnises paksu lumesupi jooksus.
KAART suuremalt
Kui amatöörsuusatajad liikusid alguses veel enam-vähem (näiteks Urmas Tammemäe suusatiimist möödusime 7 korda), siis käte jm väsimuse kogunedes rauges nende tempo oluliselt. Mõned rattamehed sahmisid siia-sinna, tassisid lumes rattaid, jooksid pidevalt vastu... ühesõnaga, mürasid väheke Eestimaa talves. Üldiselt liiguti väga hästi, lausa piinlik oli, kui 2-3 tunnil ei jõudnud kuidagi järele ühele tundmatule naistetiimile või paksudes tänavariietes kamp üritas möödumiseks suunda näidata.
TULEMUS oli rõõmustav, kokkuvõttes 12.koht 110-st. Lõpus saime veel ühele tiimile (105) koti pähe tõmmata, ehkki asjatult (nad kogusid vaid 22 punkti). Kokku läbisime 26,8km.
Vigu ei teinud üldse, vaid KP57 juures läks loha natuke valesti. Planeering oli hea, vaid krambid näpistasid 3,5 tunnil, kui paar korda tuli natukeseks hoogu maha võtta.
VIDEOKOKKUVÕTE
(meie finiš 7:08):
Kui riietusruumis nägin, et suusamehed Aibast-Malsroos läksid ka jooksule ja keegi veel vihjas luureinfole, et suuskadega pole selles võssis midagi teha, jäid ka meie suusad autosse. Pealegi hirmutas rajameister Lauri Leppik stardi eel ahastusse viivatele maastikuosadele. Etterutates olgu aga öeldud, et ootasime meiegi neid kohti huviga, siiski asjatult. Kogu rada oli väga viisakas, ei ühtegi ekstreemsust.
Planeerimine võttis aega vaid 5 minutit. Kõigepealt läksime loomulikult loodesse Ebavere poole, keegi pidi ju allpool lohad ette tegema. Seejärel läänepoolsest servat lõunasse. Mõne punktiga tekkis küsimus, et kas võtta teisel pool teed asuv punkt minnes või tagasitulles, kuid ka selles osas ei tekkinud lahkarvamusi. Tegime ainuvõimaliku rajaplaneeringu jooksmise jaoks, kes tegi teisiti, tegi ilmselt valesti. 
Nagu ka arvata võis, jooksis suur hulk (enamik?) võistlejaid kohe loodesse lisaülesande juurde. Kiiresti liikusid, eriti suusatajad. Enda seis oli kehvapoolne, jalg oli kohe alguses raske-raske, lootsin, et ehk läheb mingil hetkel paremaks. Ei läinud, hoopis mingi kannika või puusaliigese valu tegi jooksmise veelgi ebameeldivamaks, valuvaigisteid polnud ka kellelgi kaasas. Jooksumõnu puudumine oli ka ainuke ebameeldiv faktor selles 4-tunnises paksu lumesupi jooksus.KAART suuremalt
Kui amatöörsuusatajad liikusid alguses veel enam-vähem (näiteks Urmas Tammemäe suusatiimist möödusime 7 korda), siis käte jm väsimuse kogunedes rauges nende tempo oluliselt. Mõned rattamehed sahmisid siia-sinna, tassisid lumes rattaid, jooksid pidevalt vastu... ühesõnaga, mürasid väheke Eestimaa talves. Üldiselt liiguti väga hästi, lausa piinlik oli, kui 2-3 tunnil ei jõudnud kuidagi järele ühele tundmatule naistetiimile või paksudes tänavariietes kamp üritas möödumiseks suunda näidata.
TULEMUS oli rõõmustav, kokkuvõttes 12.koht 110-st. Lõpus saime veel ühele tiimile (105) koti pähe tõmmata, ehkki asjatult (nad kogusid vaid 22 punkti). Kokku läbisime 26,8km.
Vigu ei teinud üldse, vaid KP57 juures läks loha natuke valesti. Planeering oli hea, vaid krambid näpistasid 3,5 tunnil, kui paar korda tuli natukeseks hoogu maha võtta.
VIDEOKOKKUVÕTE(meie finiš 7:08):
VÕITJAD RINGVAATES
(Ott konteinerist välja ronimas 3:43)
15 kommentaari:
Järelanalüüs näitab, et 110-st võistkonnast 55 ehk täpselt pooled võtsid esimese punktina KP35 ja ülejäänud 55 võistkonda võtsid alguseks mõne teise punkti:
KP33 - 35 võistkonda
KP38 - 16 võistkonda
KP36 - 3 võistkonda
KP40 - 1 võistkond
Tõsi, kuraditosin parimat võistkonda alustas KP35-st.
LL
KP35 oli ok, kuid KP37 juures tekkis meil ca 10m-ne saba (35-45 sek). Selline väike hajutamine enne lisaülesannet polnud paha, kuid kas sa, Lauri, seda ka ette nägid?
Kui ma kõike ette näeks, siis ma oleks väga rikas inimene ja tegeleksin finantsturgude arengute ennustamise, mitte rogainiradade planeerimisega J
Aga 37 oli sinna käänukohta pandud küll selleks, et tekiks alternatiiv minna 35-st kohe 31 ja sealt lisaülesandesse ja võtta 37 peale lisaülesannet. Suusatiimid nii ka tegid.
LL
"Tundmatud" tüdrukud, kellest etapil 59-58 maanteel mööda jooksid:
http://www.delfi.ee/teemalehed/marjaliisa-ja-elise-umb
Küsisin, et kus nad trenni teevad, et nii hästi jooksevad?
Keegi ei vastanud, et mere peal :)
Mina ka üks tundmatutest, aga ma mere peal ei treeni :D Me Eliega treenime koos Tartus FB jooksmise Viljar Vallimäe treeningrühmas. Arvestades, et minu jalad vänderdasid lumes Elise ja Marjaliisa omadest veits rohkem, peaks vist ka mere treeningplaani võtma. Purjetajatel ikka teisest klassist tasakaal ju!
Planeerimisega läks meil nii, et läbisime ligi 33km, sinna läks meil vähemasti kolmas koht (sellest jäi lahutama 11min). Eks me õpime, esialgu jagavad jalad, kuni pea ka jagama hakkab.
Uvitav, ei mäletagi, millal see moodi, et rajaplaneeringuks aega antakse. Tavaliselt on WXD olnud ikka nii, et kaarti sai vaadata alles pärast stardipauku.
RR
Marju, ma hästi ei usu, et 33km kokku tuli, pigem ikka 3-4km vähem. Muidu pidite ikka väga rumalalt jooksma.
Aga peab Teie näod selgeks õppima, piinlik juba. Või rohkem sümfooniakontserdil käima, Vanemuises :)
RR, see on hea muudatus. Jõuab vajadusel veel suusad alla panna või ära võtta jne.
Aga selle teema üle arutelu/vaidlus tuleb natuke tuttav ette.
Marjaliisa pulsokas väitis meile, et jooksime 32,... km. Vaatasin meie planeeringut ja teie oma, kindlasti on vahe sees, aga 6km tundub võibolla tõesti veidi ebareaalne. Võibolla pani see kell villast veits. Minu polari geps on küll võimeline aiateibaid näitama, ei tea, kuidas teiste kelladega on.
Ma digisin joone ise OCADi, pikkus võib GPS-iga võrreldes olla küll väiksem, kuid mitte palju.
Vaatasin, et teiste GPSid Endomondos näitasid 28-29km (ca 2km rohkem).
Esiotsa tiimidel peaks pikkus üsna sarnane olema (kaks esimest tegid sama valiku mis meie, kolmandal tuli 54-ga lisa juurde).
28-29 meie 32,8 vastu kõlab reaalselt, kuna meil suurem planeerimiskogemus puudub. Elise ja Marjaliisa on eelnevalt ka mõned xdreamid teinud, mina jooksin Kadri Sepalaanega Tsehhis MMil, aga kuna Kadril see planeerimiskogemus olemas on, siis oli seal see peamiselt tema õlul. Enne seda jooksin Kadri sabas ühel Põlva päevakul, aga seal püüdsin pigem orienteerumise algtõdesid omandada, pealegi polnud seal meil vabarada. Vaba rajaga linnasprindi jooksime ka Elisega sügisel ja ongi kogu meie o- ja planeerimispagas :)
Salomonil näitas gps enam vähem täpselt 28 km.
T.L.
Ma ei saa päris hästi aru. Äkki keegi seletaks mulle selle ära.
Et kui esimesed 13 võistkonda jooksid Ebaveres raja läbi alustades punktist 35 ja jättes viimaseks punkti 33, siis oli neil eelis nende ees, kes alustasid 33-st ja lõpetasid 35-ga. Minu loogika ütleb, et distantsi pikkus on ju sama. Kas mängus on juhus, et kõvemad jooksid kõik ühes suunas või on seal mingi oma loogika?
Urmas Veersalu Asimuudist
(Igalt poolt otse ei läinud ja Endomondo ütles 32 km finišis)
Ring on tõesti ikka sama pikk, sõltumata sellest kumba pidi seda läbida.
Kuid juhuse arvele ei saa seda ilmselt siiski kirjutada, et esimese otsa võistkonnad kõik otsustasid ringi vastupäeva läbida. Kaks aspekti.
Esiteks strateegia ja taktika. Eks kogenumad nägid ära, et loodenurgast alustades on alguses tee-etapid mööda suhteliselt hästi joostavat suusarada. Samas loodeti, et ju keegi ikka ka ringi teistpidi jookseb ja tallab lohad sisse radadest veidi kaugemal asuvatesse punktidesse (nagu 41 ja 44). Sellele viitab ka Ets.
Teiseks, komformsus, et mitte öelda üksteise kontrollimine. Eks tugevamad tiimid teavad üksteist ja
kui ei ole väga fundamentaalset vahet, kumba pidi ringile minna, siis on kindlam hoida liidrite tuules ja silm peal headel konkurentidel, selmet hakata midagi oma peaga "leiutama".
Paraku oli võistluskeskus ühes maastiku otsas ja maastik üldkujult kitsas ja pikergune, mistõttu mul rajameistrina ei õnnestunud neid taktikalisi käike segada. Võib-olla mingi ebastandartne lahendus oleks olnud, aga ühtki head mõtet selles osas mul paraku ei turgatanud.
Siiski usun, et maastiku uudsus oli ka omaette väärtus. Suvel on Äntu järvede ümbruses raske suuremat võistlust korraldada looduskaitseliste piirangute tõttu, kuid talvisele võistlusele Keskkonnaamet piiranguid ei seadnud.
LL
Postita kommentaar