Vead, vead, vead - Näärilaks 2012

Kui rogaini maailmameister Silver Eensaar kuulutas facebookis, et laupäeva õhtul toimub tagasihoidlik piraat seiklussportlik pärastlõuna 2-liikmelistele võistkondadele, siis tundus see sobiva ja meeldiva välituulutusena. 

Sportlik vorm oli üsna hea ja vajalik varustus ka olemas:
- suusavarustus ja vastav kaardihoidja

- jalgratas+tuled+kiiver jm +vastav kaardihoidja

- ronimisvöö + sling + karabiin

- pealamp

- jooksujalanõud

- termosokid

- sõrmikud, 2 paari (jooks/suusk ja ratas)

- kompass

- sobiv riietus nii jooksmiseks kui rattasõiduks (suusariided, võrksärk, kilekas...)

...

Ainult üks murekoht oli - jalgratta tagumine rehv. Nimelt oli üsna uus naelkumm velje jaoks natuke suur ja juba kodus pidin 3x pumpama, et kumm püsima jääks ja õhukumm kusagilt välja ei tuleks. Aga olin kunagi 3h sõitnud ja siis püsis.

Pirita (sh suusarajad) ja Viimsi kant oli mulle üsna tundmatu paik, kuid paarilisele Mati Preitofile õnneks tuttavam.

Suusk

"Võistlus" algas suusatamisega kell 15.33. Stardis polnud aega roadbooki vaadata, panime kohe Erik Aibastile ja Lauri Malsroosile järele. Esimesse punkti sõidul sai pildi selgeks. Võtta tuli kuus punkti suvalises järjekorras ja viimane pidi olema nr.6. Kaks nõuet oli veel: liikuma pidi sõidusuunas ja lõigata ei tohtinud. 

Kuid kui vaadata kaarti, siis oli see pea võimatu (näit 4 ja 3). Tõsi, suurte ringidega oleks saanud asja tehtud, kuid kas tõesti keegi sellistele variantidele läks?

Ehkki 1. punktis olime Eriku ja Lauriga silmsides, ei õnnestunud meil kleepsu puu pealt leida. Ca 10min kammisime edasi-tagasi, kuid mida polnud, seda polnud. Ainult Artur Raichmanni ja Kristjan Maade vihje, et punkt on seljataga, aitas.

2. punktiga panime hullult viga, Mati sõitis ees kiirelt ja enesekindlalt, ehkki tal polnud kaarti, samuti polnud etappi minu kaardi pealt ette lugenud. Seegi oskus.

3.punkti kammisime edasi-tagasi, no ei leidnud tähist. Mingil x korral, kui liikusime õiges suunas, lõpuks leidsime

Eriline kamm oli 6.punktiga. Kiirused olid suured (libises hästi) ja põrutasime üsna kaugele välja (peaaegu finišisse). Siis tagasi, siis uuesti edasi ja jälle tagasi. Artur ja Kristjan olid ka seal hädas. Mati käis punktipuu juures, ei midagi. Jälle üles ja edasi. Siis tagasi, uuesti alla puu juurde. 

Pilt, mis sealt avanes, oli ebatavaline. Meestel suuski all polnud, Matil samuti. Küsimusele, et mis toimub, vastati: "Punkt on puu otsas". Egas midagi, tegin Matile pätti ja ta ronis suusasaabastega kõrge puu otsa.

Ratas

Esimesse tuli minna fotode järgi. Päris kenasti jõudsime katakombidesse, kus teisel korrusel x ruumis olid rattakaardid. Päris kaua kammisime. Sees oli üsna soe, ehkki sürr. Ja kummaline, et ei kohanud ühtegi eluheidikut.  

B1 - läbi häda saime punktipiirkonda, ehkki kaart oli 70 aastat vana. Tiiki polnud, mingi sügav org ja ojade hargnemine küll. Käisime all vaatamas ja kui tagasi tulime, selgus, et punkt roadbookis oli R1 (mitte B1).

Ai kurat, kas võtsin katakombidest valed kaardid (ühesugused komplektid). Tundus, et võistlus oli läbi ja seda ka teistel, kes said siis samuti vale komplekti.

Pika uurimise peale selgus, et tähtede erinevus oli vist juhuslik(?) viga. Lugesime lõpuks ka legendi ja varsti oligi väikesest koopaaugust punkt käes.

B1-B2 - Pilk kaardile - punkt asus teisel pool jõge. Panime suure kaarega ajama, üle Lükati silla Botaanikaaia värava juurde. See lukus!? Mida teha? Üle aia oleks olnud jõhker tegu, park ikkagi valve all. Läksime ringiga ümber ja ennäe - varsti oli ka sild leitud. Ehkki legendis oli märgitud, et punkt asub sillatrossil, ei tulnud me kohe selle peale, et sild võiks ühendada jõe erinevaid kaldaid. Nojah, see ju seiklussport, ajusid ka vaja. 

Kuid trosside peal punkti polnud. Mingi helkiv tähis oli küll ühel trossil, mis kulges jõe kohal, aga sellele ma esialgu tähelepanu ei pööranud, sest tundus selle ürituse jaoks kuidagi äkiline. 

Kuid kui selgus, et punkt ongi sellel trossil, ajasin kiirelt ronimisvöö ümber, tegin slingi natuke lühemaks ja sutsti, punkt oli võetud. Easy!

B2-B3 - pikk tee, kus kaardil polnud peaaegu midagi. Kes teadis kohta (Muuga Kabelikivi), see pani otse ja täpselt. Meie üritasime lõpuosas suvilarajooni poolt lähedale pääseda, kuid edutult. Kivi saime lõpuks  kätte, ringiga suurelt teelt, kuid mitte kusagilt tähist ei leidnud. Ka oksad vaatasin üle, polnud. Enne meid otsisid tähist Artur-Kristjan (AK), tulemuseta.

B3-B4 - kuidas saada vana kaardiga Muugalt Randverre? Läksime väikese ringiga, vist oli hea variant. Kuid punktikoht oli minu arust küll koht metsas. Aga kõik leidsid selle üles, vahetult enne meid ka AK.

B4-B5-vahetusala - siin juhtus see, mis juhtuma pidi. Viimisi ps pika sihi alguses tuli rattalt kumm maha ja õhukumm läks ribadeks.

Jätk oli selline:

- uus õhukumm sisse ja suruõhuballooniga täis. 

- õhukumm pressis end välja

- õhk välja, rehv tagasi velje peale, balloonist veel viimane õhujääk sisse.

- kumm jäi pooltühjaks, 300m hiljem tuli rehv jälle veljelt maha (sõitsin seistes raskusega esimesel rattal) 

- Mati balloon kasutusele, aga oh häda, sellel teine ventiil

- Mati varukumm peale ja pumpama... - balloon ei sobi?? 
- Kurat, sobis ikkagi minu kummile.

- Kummivahetus ja ballooniga kumm täis. OK.

- Sain sõita ca 500m ja rehv veljelt jälle maas. No nii, nüüd polnud enam õhku ka.

Otsus: mina jooksen vahetusalasse, Mati üritab vahepeal ära võtta B5. Ainus lootus oli, et vahetusalas on mõni inimene. Sest meil kummalgi polnud mobiili kaasas.

Jooksin ja jooksin, mingil hetkel keerasin 90-kraadi tee peale, siis uuesti põhja suunas. Peaasi, et suund oleks õige. Kus ma tegelikult olin, sellest polnud õrna aimugi. Mõtlesin, et kui vahetusala ei leia (lõket ei näe), siis jooksen Rohuneeme tippu, peidan ratta ära ja sõidan bussiga velotrekile. Raha polnud, tegelikult polnud ka  kindel, et bussid üldse nii hilja liikusidki.

Siis tulid suusarajad, üles-alla, mitte ühtegi rattajälge?,kuni ühe künka peal nägin lõket ja Silveri võimsat lampi. See oli majakas. Jess! Ka Alari Kannel oli platsis, abimehena.

Natuke peale mind jõudis kohale ka Mati. 

Jooks

Rohuneeme võssis ja lumes ja soos, kus kogu kaart oli kaetud mingite Ded-morozidega, pidime läbima 4 punkti, suvalises järjekorras. Jätsime välja etapi 3-4 ja suundusime kohe 3-ndasse (3-2-1-4). Aga oh jama, kui leidsime KP3, siis seal oli mingi imelik tekst, et see on võlts 3 ja punkt 1 asub 130m 90 kraadi??? Midagi ei saanud aru. Läksime selles suunas, seal oli suur kivi meres. Tüng?

Edasi leidsime soos KP2 asukoha, kuid tähist polnud kusagil. Jalad said läbimärjaks. 

Seejärel läksime vahetusalast läbi  KP1 juurde. Suurte vigadega lõpuks leidsime. Silver kügeles tunde lõkke ääres, õhuke kilekas seljas. Selles kohas oli üsna kõva tuul ja parajalt külm. Rattaga võtsime veel KP4 ja siis tagasiteele. Istumise all oli Silveri mõnus ratas. 

Ratas

Tsivilisatsiooni jõudmiseks kandsime rattaid läbi lumise sihi Viimsi koolimaja juurde. Jalad said uuesti märjaks. Siis tiirutasime pikalt tänavate vahel ja kerisime pikalt jäitevihmases vastutuules Rohuneeme teel linna poole.  

Velotrekil olime kell 00.21. 

Võtsin kotist telefoni, seal oli 8 vastamata kõnet Mati Preitofilt??? Ta oli mobiili koju unustanud ja abikaasa oli tõsiselt mures. Järgmisel hommikul ütles, et Matit enam kuhugi ei luba...

Minu abikaasa helistas esimest korda 00.42 ja küsis, et kui kaugel sa juba oled?

Foto: Silver Eensaar