Vabadus minna ja tagasi koju tulla

Täna, 30 aastat tagasi oli samasugune ilus suvepäev. Õhtul lõin kinni raamatu, olles selle ühe hooga lõpuni neelanud ja nüüd väreles hinges suur rännukihk. Tahtsin ka minna, olla ja seigelda. Näha maailma ja inimesi ning õppida tundma iseennast.

Koolini oli veel aega, raha olin suvepraktikal natuke teeninud ja miskit siduvat ega takistavat tegurit polnud, mille pärast pidanuks äkilist ja tugevat emotsiooni alla suruma. Isegi oma tüdrukut polnud siis.

Paari tunniga oli plaan selge - lähen Alma-Atasse, sealt üle mägede Issõk-Kuli äärde, siis hääletades Kesk-Aasiasse Fergana orgu, pärast Dušanbesse ja Lõuna-Tjan-Šani mägedesse ja ... ja eks siis paistab, kuhu edasi.

Veel samal päeval ostsin järgmisel õhtul väljuvale Moskva rongile Tartu jaamahoonest pileti.

Moskva

Moskvas selgus, et kõik piletid Alma-Atasse olid välja müüdud 7-ks päevaks. Oh-oh-hoo. Ostsin jäätise, istusin maha, sõin seda ühe rögistava ja oksendava eluheidiku kõrval.  Viimane ei häirinud, mina teda ka mitte.

Kusagilt meenus, et mõned tudengid olid ööbinud Moskva Ülikooli ühikates. Seadsin siis sammud Lenini mägede poole, ülikooli ja tõenäoliselt ka ühikate suunas.

Kahest ühikast sain tünga, kuid kolmanda komandant, vanem naine, oli remondi tõttu nõus mind isegi koju majutama. Kuna paar vene noormeest olid sarnaste soovidega veel kohale saabunud, paigutas ta meid ühte ühikatuppa ära. Nüüd oli nädalaks magamiskoht olemas.

Õhtul läksin Kaasani vaksalisse, kell 20.35 väljus Alma-Atasse kiirrong "Kasahstan" (sõitis 64h) ja kell 2 öösel tavaline rong (82h). Kiirrongile polnud siiski mingit võimalust peale saada, seal oli vaid üks platskaartvagun. Räägiti, et hommikul pidid vabanevad piletid müügile tulema, otsustasin jaamas ööbida ja üritada ka öisele rongile peale saada, kasvõi piletita.

Kell 23.50 läksin juba mitmendat korda kassasse ja küsimise peale andis blondiinike väljuvale rongile pileti??! Maailm muutus ühtäkki lihtsaks ja turvaliseks.

Alma-Ata

Rongisõit oli pikk, reede öösel algas ja esmaspäeva pärastlõunal lõppes. Platskaartvagun oli omaette maailm, kus üksikul tudengipoisil oli päris mõnus olla.

Alma-Atas pidin üles leidma hea tuttava Kamtšatka ajast, kuid teadsin vaid tema nime ja et ta on mingi tuumafüüsika instituudi direktor. Ühest avatud aknast, kus asus Kasahhi NSV parteikomitee, sain teada, et see instituut asub Alatau asulas ja et instituudi töötajad elavad sealsamas. Sõitsin Alma-Ata äärelinna Alatausse ja leidsingi tuttava kodu üles. Taaskohtumine oli väga meeldiv.

Mägedesse

Enne, kui mägedesse läksin, täiendasin varustust Alma-Ata poodides ning käisin 3-päevasel kalapüügiretkel Ili jõel Kaptšagai hüdoelektrijaama tammi all asuvas kanjonis. Üksi.

Ja siis, ühel pühapäeva hommikul, siirdusime koos Slava, Rita ja nende tütre Mašaga mägedesse. Ületasime ühe madala mäeaheliku, tegime ilusa vaatega kohas lõunapeatuse ja jätkasime erinevates suundades. Nemad läksid tagasi koju üle Butakovka kuru, mina aga Levõi Talgari orgu, kust edasi Issõk-Kuli järve äärde, plaaniga ületada kaks kõrget mägimassiivi - Zailijski ja Kungei Alatau mäeaheliku. Loomulikult kavatsesin minna üle tehniliselt  kergete kurude, teisiti polekski see mõeldav olnud. Mägikogemusi oli vähe, lõherikkaid liustikke aga igal pool. Tagasi pidin jõudma neljapäevaks.

Ilus oli mäenõlvadel liikuda, jahedam tuul tegi elu mõnusaks ja andis tunda, et suured mäed on lähedal.

All orus kohtusin mitmete gruppidega, Studentšeskaja Poljanal (Tudengite Lagendikul) ei saanud matkajad aru, et miks ma üksi liigun. Poisid aitasid mul telki üles panna ja kui ma supiveega jõe äärest tagasi jõudsin, seisis lõkkeaseme juures kaks liitrist purki, üks supi ja teine kohviga.

Õhtul kutsuti lõkke äärde ja jälle sunniti sööma. No ei jõudnud eriti ja kuidas nad küll siinmail ei tahtnud mõista (nagu ka Slava juures kodus), et inimene lihtsalt ei jõua nii palju süüa.

Üks tüdruk oli omapäraselt kena, saime toredalt jutule. Enne magamaminekut teatas, et 2 päeva tagasi lendas üle helikopter, mis tõi siia rajooni 2 automaatidega sõdurit. Pidid otsima mingit ärakaranud retsi. Olin juba pimedate ööde ja üksindusega harjunud, kartust polnud, küll aga oli suures telgis üksinda külm, temperatuur langes hommikul nullini.

Järgmisel päeval jõudsin kell 11.30 mingi matkagrupi laagripaika. Kusagilt tuli üks mees ja küsis dokumente. Mul polnud. Selgus, et tegemist on KSS ehk kontrollpäästeteenistuse esindajaga, kes ei lubanud mul üksi edasi ülespoole minna. Ajasime sõbralikult juttu, meiega liitus veel teinegi sõbralik instruktor. Selgus, et too oli eelmisel aastal kohtunud siinsamas Jüri Tarmakuga, tundis teisigi eestlasi, sest oli olnud Malõi Almatinka orus "Hukkunud alpinisti hotelli" filmimisel.

Vanem mees tegi ettepaneku nendega liituda ja koos Issõk-Kuli äärde minna. Ei noh, mida paremat ma veel osanuksin soovida!

Tundusid olema üsna sportlikud kujud, mul oli aga raske seljakott - suur telk, magamiskott, õunad, pirnid... Riided olid lihtsad: flanellsärk, dressid, šturma. Päästemeestel aga kõigil puhhid, sest üleval oli hommikuti kuni 10 miinuskraadi.

Zailijski Alatau aheliku ületasime Razvedotšnaja kuru kaudu (4150m, 1B). Lihtne, kuid ilma kassideta oli esimesel mehel parajalt mässamist. Laskumisel jäin huvitavaid kive otsima ja peaaegu oleksime üksteist ära kaotanud. Üksi ületasin kahte mäeahelikku eraldava Tšon-Kemini jõe, mis ülemjooksul oli üsna madal. Süüa tegime kizjakiga, st kuivanud loomapabulatega.

Järgmisel päeval ületasime Zapadnõi Boz-Teri kuru (4150m, 2A).Oli jällegi lihtne lumine tõus, kuid kassideta minekul tuli hulgaliselt astmeid raiuda. Paks Žon pabistas päris kõvasti, eks ta oli üks turistidest selles mõnusas päästjate kambas. Grupi juht, vanem tatarlane Ravil Muhtarõtš oli küll kogenud mägihunt, kuid vanuse ja suure kehakaalu tõttu jäi pidevalt teistest maha, ühel pikal laskumisel isegi 1,5 tundi.

Issõk-Kuli järv - Kanibadami veehoidla

Nende kahe veekogu vahele mahuks palju juttu, aga lühidalt: 3 päeva peesitasime järve ääres turismibaasis, seejärel sõitsime NLiidu kiiruisutamise koondise tüdrukute bussiga  tagasi Alma-Atasse, sealt hääletasin Frunzesse (Bishkekki), edasi usbekkide veoautoga üle Kirgiisia Alatau 4000-liste kurude Fergana orgu. Ööbimised miilitsavalvepunktis, puuvillapõllul, alpilaagris Ferganas... Liiduvabriikidest Kasahstan, Kirgiisia (Kõrgõstan), Usbekistan.

Ühel hetkel tundsin, et elamustepott on täis saanud ja sisse enam midagi ei mahu. See võis olla ka väsimus pidevast ebakindlast olekust (transport, ööbimised jm). Tekkis tungiv vajadus stressivaba,  rahuliku ja turvalise elu järele - st tekkis soov koju tagasi minna. Ja kui see mõte kord pähe lõi, polnud pääsu. Vaba mees suurel kodumaal, tegi, mis tahtis.

Rong Taškenti sõitis aeglaselt ja peatus iga posti juures. Samas polnud mul ka kiiret, vaatasin välja, kus poisikesed saatsid mööduvaid ronge näppudega pihku pekstes. Ja nii igal pool.

Enne keskööd, kui seisime mingis vahejaamas vastutulevat rongi oodates, heitsin pilgu oma 15-miljonilisele matkakaardile (1cm - 150km).  Kuna raudtee läks üsna lähedalt mööda suurest veehoidlast, siis eelistasin magada Taškendi raudteejaama asemel järve ääres. Hüppasin maha ja võtsin suuna põhja poole, ebamäärasesse poollagedasse võssa. Ei läinud paari tundigi, kui jõudsin üksikute lõkete äärde, mille ümber sebivad inimesed vaatasid kohkunult suvalisest võsast väljuvat inimest. Nende hirmunud nägudel oli ka põhjust, sest tegemist oli röövpüüdjatega.

Kokku rändasin täpselt kuu aega. Imetlen siiani inimesi, kes suudavad kauem, mõni isegi mitmeid aastaid. Vabadust minekuks on endal jäänud vähemaks, aga tore, et kunagi ammu oli seda rohkem.


KÜSIMUS: Nimeta sissekande alguses toodud raamatu pealkiri, mis tekitas selle suure rännukihu (saab 2 punkti). Vihjeid esialgu ei anna, ehk tuleb häid lugemissoovitusi.

Lisaksin siia lemmikkaadrid filmist "Sõrmuse vennaskond", aga ei leia enam YouTube'st üles. Päris lõpuosas, kui kääbikud tulid tagasi koju, olles läbi elanud kohutavaid seiklusi ja riskinud eluga maailma päästes, seisis koduküla ikka samasugusena nagu enne ja teised töötasid ja lahutasid meelt nagu ikka enne.

Aga nelja kääbiku jaoks oli maailm teistsugune, vähemalt mingiks ajaks.