Ivar Puura (1961-2012)
Pilt võetud Postimehest, autor Oive Tinn, seal ka järelhüüe.
Ma ei tea, kuidas praegu, kuid meie ülikooli ajal oli kursus kui üks perekond. Eriti loodusteadustes ja veel rohkem geoloogias, kuhu ühele kursusele võeti vastu vaid 15 tudengit – meil 5 tüdrukut ja 10 poissi.
Kohe alguses olime nädalaid kolhoosis, Rõuges ja Alatskivil, sest 1978 aasta sügisel oli kohutavalt vihmase ilma tõttu nõukogude põllumajandus katastroofi äärel. Kursusevaim sai tugeva põhja ja omavahelised rollimängud pandi paika juba algusest. Ja need rollid on jäänud siiani ning ei muutu enam kunagi, ükskõik, kas keegi on vahepeal saanud teaduste doktoriks või jäänud elu hammasrataste vahele.
Kõikides loengutes käisime muidugi koos, praktikumides samuti. Mineraale õppisime nõnda, et TÜ geoloogia muuseumis võeti sahtlitest mineraale ning visati kellelegi määramiseks. Pärast õiget vastust lendasid kivid tagasi. Kohati oli paras meteoriidisadu.
Ühikas elati koos, kes elas mujal (nagu mina), käis pidevalt külas. Seltsielu oli aktiivne, pidu pandi ka.
Kohe I kursuse alguses, septembris, pidasime Tõnni ja minu sünnipäeva, mäletan vaid, kuidas koogutasime Ivariga koos kraanikausi kohal, väljastades toitu ja punast meerit. Selline kogemus oli mõlemale esmakordne, olime enne ülikooli olnud korralikud lapsed.
Suviti olid meil praktikad, mis kestsid pea kogu suve. I kursusel Valgutas dots. Vassiljeviga geodeetilisi töid õppimas-tegemas, geomorfoloogiapraks dots. Erna Lõokesega jm.
II kursusel oli kaardistamispraks Viitna kandis Arbaveres, millele järgnes ca 3 nädalat Krimmi poolsaare cuesta-maastiku kaardistamist Trudoljubovkas. Jätkuks geofüüsika praks Kärus. Ikka koos. Üliõpilasmalev polnud reeglina meile.
III kursusel oli Venemaa praks, kursus jagunes Tuva, Altai ja Kamtšatka vahel. Tagasi tulles toimus geoloogiaosakonna traditsiooniline Tuva õhtu, kus räägiti oma suvekogemustest, näidati kaugete paikade pilte ja joodi õlut.
Ülikoolielu vahele mahtusid matkad talvistel ja suvistel koolivaheaegadel, mis aeg-ajalt jäid otsapidi ka kooliaega. Noores eas piisas vaid ühest korralikust matkast, et tekiks eluaegne barjäärivaba suhtlemine matkakaaslastega. Suur väärtus.
Ivariga käisin talvistel suusamatkadel Väikeses ja Suures Kaukasuses, suvel paaditasime kahe inglise naisfilliga Võhandu jõel. Ivar tõi Suur-Kaukasuse matkale mitmeid toredaid ja vaimseid inimesi. Vaimselt aktiivne oli ta kogu aeg, sest nii reaal-kui humanitaarteaduslikku annet oli talle antud palju. Alati positiivne ja abivalmis, kokkuhoidmist ja lihtsat sõbralikkust propageeriv – selline oli tema elufilosoofia.
Ta oli üliaktiivne mitmesuguste haridus- ja teadusprojektide käivitaja ja läbiviija. Esivõitleja vene gaasitrassi vastases sõjas. Pea ideid täis, sidus ta inimesi erinevatest teadusvaldkondadest. Interdistsiplinaarne ja rahutu tüüp nagu ta oli, tunnetas ta justkui ette elu lühiajalisust ja mööduvust. Tema tasakaalukas ja elujaatav hoiak tuli eriti välja raskel ajal, kui Ivar pidi mõni aasta tagasi matma oma toreda ja andeka 20-aastase tütre.
Nüüd siis pole Ivarit enam, välitööl saadud paar herilas- (või mesilas-) torget käivitasid protsessi, kust polnud enam tagasiteed. Paljud inimesed jäid väga kurvaks ja paljud tegemised pooleli. Kuid Ivari sõnadega võiks öelda jälle nii, et see oli suur väärtus, et ta üldse olemas oli, et ta nii palju põnevat ja kasulikku ja ilusat teha jõudis ja et meil õnnestus temaga koos olla.
Pildid:
1. Väike-Kaukasus (Ivar tuleb paremalt)
2. Ivar ja Ax jääl (Väike-Kaukasus)
3. Suur-Kaukasus (Ivar vasakul)
Üks Ivari luuletus:
KUTSE On hetki, mil kõik äkki peatub ja vajub vaikuse vatti ja tee kuhu sammud on seatud jääb sammude lakates katki On hetki, mis tahavad öelda et kuulaksid südame kutset et peatuksid hetkeks, et mõelda kas keegi on tulemas uksest mis alati tolmuga kaetud ja piitade külge löödud ja raske vaibaga maetud sest kõik on siit seismata möödund Ja äkki sa seisad ja uks läeb hingede kriiksudes lahti jääb vaiksemaks südametuks Sa kuulatad salamahti neid sealpoolse vaikuse hääli mis tasaste helide voona Sul riivavad tunnete keeli Sul tulevad sõnumit tooma Sa polegi kunagi märgand et keegi Sind aina hüüab nüüd äkki kui lummusest ärgand neid helisid tabada püüad Sa pole siin iialgi käinud kuid leiad siit tuttavaid jälgi Sa polegi kunagi näinud et keegi Sind ainiti jälgib Kus oled Sa, kauguste kaja kus oled Sa, helendav valgus kes juhatas mulle raja ja milleni viib see algus Sa hingad kesk vaikuse vatti ja palud et lummus ei murduks ei puruneks kildudeks katki ja avanend uks ei sulguks
1 kommentaar:
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid,läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
(A.Alliksaar)
Sügav kaastunne kogu teie kursusele!
Gea
Postita kommentaar