Läksin kohale natuke enne 12, kui selgus, et arstidel on kell 12-13 toetusstreik. Tuttav perearst võttis siiski vastu ja õnnestus isegi röntgen välja meelitada. Vähemalt 15 min vähendasin arstide solidaarsust õpetajate suhtes, täiesti tahtmatult.
Paranemine on väga visa, sporditegemine lükkub edasi. Jääb külastamata ka reedene kartograafia konverents Tartus ja kuulamata mitmed huvitavad ettekanded, sh Markuse oma.
UUDIS! Konverentsi saab jälgida ka internetist: SIIT
Aga ükskord olen streikimise pärast Eestis kannatanud. See oli vist aastal 1990, kui sain kuuks ajaks uurimistöö stipendiumi Rootsi. Kuid sadamatöölised streikisid ja Georg Ots sel päeval välja ei sõitnud. Ei mäleta, miks, vist mingi interrindega seotud teema oli.
Järgmisel päeval oli laev 2-kordselt täis pakitud ja minu eelmise päeva kajutipilet muidugi tühistatud. No ööbi Helsingis kus tahad. Aga kus häda kõige suurem, seal... Laevas oli igavesti suur seltskond kaasmaalasi ja mõned tuttavad, kes läksid Rootsi usulaagrisse. Usuga polnud enamusel vist suuremat pistmist, kuid hea odav võimalus välismaale sõitmiseks oli olemas. Nendega kaasa minnes sain Helsingis ööbida sadama lähedal asuva kiriku ruumides, hommikul külastasin katoliku kiriku missat ja peale seda õnnestus tänaval paar pudelit viina maha müüa.
Naljakad ajad olid.
Aga praegu kadestan neid, kes lumekoorikul ja merejääl suusatada saavad.
1 kommentaar:
Prantsusmaal on streikimine teatavasti rahvussport. Seda siin osatakse ja vöetakse mönuga (nagu Saaremaa viina). Ongi kuidagi imelik, et siin oldud poole aasta jooksul pole veel kätt valgeks saanud. 15 aastat tagasi, kui esimest korda siinmail elasin, toimus ühe nädalal jooksul kaks streiki - bussijuhtide streik läks sujuvalt üle õpetajate omaks. Esimesel juhul M&M kooli ei jõudnudki, teisel ei pidanudki jõudma. Ega nad ise seda vist mäleta, aga mulle oli see paras peavalu.
Päikeselist kevadet kõigile!
Postita kommentaar