Rahulikult suunaga esimesse punkti ja nagu tavaliselt, lugesin samme. Järsust nõlvast alla ei tahtnud minna, kaardil oli justkui mõni joon vähem, nii tundus. Otsisin paremalt, tiirutasin ja jõudsin juba 3.korda tagasi nõlvale. Lõpuks läksin alla, 3min hiljem startinud Antti Roose ka kohal. Ehkki viga oli 5,5 min.
Edasi murdsime kahekesi, enne 3.KP-d kohtusime Maido Kaljuriga, kellele kaotasin sel hetkel 6min. Maido jooksis kiiresti, minu jaoks liigagi, sest enesetunne oli üsna väsinud!?? Maido liikus vigadeta ja poolel maal juhtis Tiit Tali ees ca 3 minutiga. Siis aga läks ka temal jooks allamäge (või ülesmäge?), Tiit jäi karistamata :)
Finišis selgus, et Tiit ei teadnudki meie olemasolust samas võistlusklassis (!?). Ütles, et kui oleks teadnud, oleks kiiremini vajutanud. Aga seda me ju tahtsimegi...
Mul tuli vigu igal pool, võistluse lõpetas etapp 11-12, kus enne punkti murdsin pikalt räiget räga edasi-tagasi 3 korda. Selleks hetkeks oli ammu selge, et kaart läbitavust ei kajasta, kaardistaja jaks oli ülemise kuuendiku juures otsa lõppenud.
Koos suurte vigadega sai ka jõud otsa. Liikusin pooleldi kõndides ja peas hakkas kummitama üks lugu (lisan selle allpool). Muusika saatel jõudsin tujutult, kuid mitte kurvalt, finišisse. Seekord siis sedamoodi - maastik, kaart ja rajameister said kiire seljavõidu. Ei osanud, ei jõudnud.
Maido läks esimesse punkti Eesti lipu lauluviisi saatel (!). See mõjus hästi.
Huvitav, milliseid meloodiaid selles metsas veel kuulda oli?
Tulemused
37 kommentaari:
Kus kohast sa neid superlugusi välja nokid:)
EMV oli ajalooline, pole vist eales M21E klassis nii suure kaotusega medalit võetud. Poiss küsis, mis asi on kriis. No seletasin talle erinevatest kriisidest ja üks näide oli Eesti eliidi-o.
2010 EMV öine tavarada. 3. koht kaotas esimesele 20.01, nii et ses suhtes ei olnud tegu ajaloolise võistlusega.
Ise napilt medalist ilma jäämise üle end halvasti ei tunne, sest mu jooks ei oleks medalit niikuinii väärinud.
Jaagup
Jaagup, me räägime tavarajast:)
Ott
Mina leian, et kriis ei ole mitte selles, et Timo ja Lauri teistest niipalju tugevamad olid, vaid pigem selles, et võistlusklassis oli liiga vähe osavõtjaid. Ehk peaks M21A kaotama?
Ka varem on pronksi saadud näiteks 11-minutilise kaotusega (2004), kuid siis oli 40 startinut eilse 16 vastu. Ei ole vahet, kas kolmas koht kaotab esimesele 11 või 19 minutit, lõdvale konkurentsile viitab see niikuinii.
Pähe tulnud uitmõte - OJ võistlustel osalejate arvu vähenemises tuleks süüdistada Xdreami?
Jaagup
Äkki hoopis veteranide võistlust??? Paljud 35 klassi võistlejad on heas vormis. Võib olla ei peaks samals ajal tegema. Samas osaleks ka palju näljaseid noori.
Ets, muidu su vead on loogilised olnud, seekord on täielik arusaamatus????
Ott
Ka see on hea mõte, kuid vist mitte korraldajale kasulik.
Xdreami süüdistamise mõte on selles, et paljud seal eesotsas olevad võistlejad on olnud ja oleksid edukad ka orienteerumisvõistlustel (kui mitte kõigil distantsidel, siis tavarajapikkustel ja pikematel kindlasti), kuid tundub, et peale Xdreamiga tegelema hakkamist nad enam eriti metsa niisama orienteeruma tulema ei kipu.
Ma küll ei tea, kas seal on põhjuslik seos, loodetavasti see siiski nii ei ole, sest selle vastu lahendust ei oleks.
Ei usu Xdreami seost, Xdreamil osalejatele oleks eriti häbiväärne kaotada. Põlvkonnad on lihtsalt vahetunud. Kuldkandikul kantud noored ei tee sporti. No jah, teevad seni kuni jungadest väljuvad. Edasi on maailm avatud ja õigesti teevad, kui valivad mingi uue teema. O pole perspektiivi, loe Liisu blogi. Üsna masendav:(
Ott
Kas tippsportlasena orienteerumisega tegelemine peaks tunduma tänapäeva noorele inimesele perspektiivikas??
Timo ja Lauri on ikkagi küllaltki lähedal täiesti maailma tippspordile, aga nendele kes ei ole noorteklassidest saadik ülekaalukalt domineerinud, ei tundu tulevik arvatavasti just liiga kindel kujutades ennast ette tipporienteerujana.
Kui edetabeli järgmised 10 meest ka leiaksid võimaluse pool suve või rohkemgi välismaal veeta, oleks konkurents ka arvatavasti tihedam, sest kaotatakse ikkagi orienteerumisega. Staadionijooksus ei ole kiiruse erinevused üldse nii suured.
Seda teemat annab ikka päris kaugele arendada. Orienteerumine pole üldse nii lihtne ala millega tegeleda(näiteks rahagi kulub ühe võistluse kohta päris palju - transport, söök, majutuskoht, stardimaksud...)
Kaur
Ja varustus - kompassid, mis katki lähevad ja jalanõud, mis ühte hooaegagi vastu ei pea :D
Huvitav, et arutelust on välja jäänud tõsiasi, et kaks tippu EMV-l ei osalenud. Siis poleks pronksi sellise vahega saadud. Ja vaevalt, et M35 või M20 klassi osalejate juurdetulek medalimängus palju muudaks. M21A klassisist ei maksa rääkidagi, see on ka M40-st nõrgem, palju nõrgem.
Ja minu arust pole ammu nii head seisu tippude osas olnud, kui praegu. Tippude vähesuses saaksime süüdistada vaid Sixtenit, ja sellepärast, et tal nii vähe lapsi on (ehkki ma ei tea, palju tal neid tegelikult on :)
Teha eraldi M21E võistlus...see ei ole hea mõte, sest kalender on tihe, ala kandepind väike, osa tippe võivad ka mitte osaleda, pealtvaatajad vaatemängu ei saa, sest neid lihtsalt pole. Mulle näiteks meeldib olla nendel võistlustel, kus ka (maailma?) tipptegijad ringi käivad (kasvõi Lätis). See annab võistlusele teise hinguse. Korralduse probleemidest pole mõtet rääkidagi.
Mis puutub lauludesse, siis need lihtsalt tulevad metsas pähe, koos vigadega :)
Minu kaardil on KP12 piirkond küll roheline. Ilmselt sel ajal, kui sinu kaart trükimasinasse jõudis, oli roheline värv juba otsa saanud.
Raul, kas Sa mõtled seda pintsliga tõmmatud helerohelist?
Seal kus mina 12.-sse murdsin, oli ikka tumeroheline (või tihe roheline triibutus). Ise olin loll, sest nõlval pidi olema üsna hea läbitavus.
Üks asi mis segadust tekitas (sh 1.KP juures), on paksud reljeefijooned. Paks joon mõjub võimsamalt kui 1,5 või 2 peent joont. Milleks neid pakse jooni tõmmatakse, kui kõrguste vahe on alla 10m?
17 poisikesena olin mina igastahes medalinäljas, tahtsin ja pääsesin EMV tavarajale. Medalit muidugi ei saanud, kuid eesmärk oli ühene.
Sillad on väga vinged, esiteks andekus ja teiseks suureks plussiks on töötahe. Mulle tundub, et järgmised 20 aastat jagavadki omavahel kõiki EMV medaleid. Varsti jooksevad ainult kahekesi:)
EOL võiks teha mingi seminar/ajurünnaku. Kutsuks kokku korraliku ideid pritsiva seltskonna. Paneks kõik ideed (ka väga lollid) kirja ja äkki leitakse mingi vinge lahendus.
Ott
Spordi tegemine on nagu õlle pruulimine – kui ikka „õiget trukki“ sees ei ole, siis pole ka midagi head loota . Juku
Mõnes mõttes tõesti - kui ikka suurt tahet pole siis ei ole tänapäeval võimalik tipu lähedalegi jõuda.
Teisest küljest - mida suurema tahtega ma rajale lähen ja mida kergem mul jalg on, seda rohkem ma kipun viga tegema ja seda rohkem ma lõppkokkuvõttes võitjale kaotan.
Ja ei saagi öelda mingi ühe lausega välja, miks on pealetulevad eliidijooksjad nõrgemad. Kunagi ei ole ühte lihtsat põhjust. Põhjusi on kindlasti palju ja selleks, et midagi teha peaksid tõesti siinsed kommenteerijad laua taha istuma, leidma olulisimad põhjused ja siis ka võimalikud lahendused neile.
Ja kindlasti jääb asi tehniliste oskuste ja psühholoogiliste omaduste taha. Näiteks Martin Simpsoni kohta olevast artiklist selle aasta orienteerujas - hakkas jooksjaks orienteerumise asemel, sest ei suutnud orienteerumises stabiilselt suuri ebaõnnestumisi vältida. Oli küll ka väga häid tulemusi, aga sellest ei piisanud.
Noor inimene ei tunne väga palju motivatsiooni, kui näeb et oma klassi tegijad muudkui nii puhtaid jookse teevad ja ise samal ajal mitmeid minuteid punkte otsid - tekib tunne, et ju siis ma polegi orienteerujaks mõeldud. Ja kui see kordub aastast aastasse. Kas noor peaks ise sellisest olukorrast suutma välja tulla?
Mina jooksen ka eliiti ja ei ole just liiga tugev. Aga kuna füüsilised võimed lubavad jooksen ikkagi seda, sest rajad on eeldatavasti tehnilisemad ja põnevamad, pakkudes suuremat naudingut. Et jõuda Sildade tasemele peaksin lootma, et saan 3 aastat täies rahus pühenduda ainult treeningutele ja et oleks kogu aeg võimalik teha ka väga kvaliteetseid tehnilisi trenne. Umbes sama kehtib ka teiste kohta, kes praegu eliiti jooksevad ja kalendriga kaotavad.
Ja peale seda kolme aastat siis jääb alati risk, et suure närvipinge tõttu tehakse eelviimase punktiga 7 minutit viga ja siis kõik vanad jälle vinguvad...
Kaur
Ja Otile ütleks kah.
Ma olin 15 - 18 aastani kah medalinäljas. Jooksin kah päris kiiresti - rosma jooksul tegin suurele osale endast vanematele koondislastelegi ära. Aga vot orienteerumise eestikatel suutsin vähemalt eelviimaseks punktiks ikka mingi suure puraka vea teha ja jääda jälle neljandaks või viiendaks. Inimeste taha, kellede füüsilised võimed paremad nüüd kindlasti ei olnud. Ei kujuta sellisest olukorrast ette, et üldse kunagi eliitklassi asja oleks, rääkimata siis vendade Sildade alistamisest.
Kuar
M21A klass peabki olema nõrgem, see on harrastajad. vanuseklassides aga aastaid o-vigadest õppinud profid. Kui vastupidi oleks, siis oleks ka kummaline. M21A klassis on o-vigad sooritusse sisse kirjutatud, sest nende taust ja kogemus o-mises reeglina tagasihoidlik.
Vaatasin meeste edetabelit. 21 klassi jookseb praegu aastatevahemik 1976-1990. Vahemikus 1978 - 1987 sündinutest on esimese 30 hulgas ainult 3 meest. Niisama statistikaks ;)
Orienteerumine on mitmevõistluse ala, kus mitut ala tehakse korraga, seetõttu on siin oliline keskendumisvõime ja tähelepanu jaotamise oskus. Kui treenida ainult jooksmist, siis tulemus tuleb selline nagu on sinu kaasaantud (arendamata) keskendumisvõime.
Inimesed on erinevad ja nende erinevate võimete arendamine nõuab erinevat lähenemist. Orienteerumine võimaldab end harmooniliselt arendada, kasutage seda võimalust.
Tiit
Olen siia blogi kommentaariumisse juba pikalt tahtnud kirjutada, sest blogipidaja (samuti osade kommenteerijate) eluvõõras/spordivõõras vaatenurk jätab übris nõdrameelse mulje.
Esiteks, kallid inimesed, ainult juunioride klassist tulebki tegijaid peale. Olen kindel, et kahe-kolme aasta pärast, kui kõik tänased juuniorid on jõudnud 21 klassi, on tase nii kõva, et ka täna lihtsportlasele ebajumalatena tunduvad "Sillad" ei pääse medaliteni.
Teiseks sooviksin öelda, et ainult tööga jõuabki tippu. Kui sa oled andekas, siis see annab lihtsalt tohutu eelise, aga suure motiveerituse ja töötahtega jõuab kohe kindlasti tippu (vajalik on aga korralik treeneritöö jne). Võtame näiteks Peeter Pihli, mees on ka ise seda kinnitanud, et juunioride klassis ei olnud ta mingi tegija ("Ma pole JWOCil käinud ja baltikatele jõudsin noorteklassides ühe korra! Mis sellest arvad?" on Peeter öelnud Hannula-Katrini blogis). Olen aga kindel, et just see mees võib lähiaastatel näidata Eesti orienteerumissõpradele, et raske trenniga jõuab MM-i medaliteni. Samuti ei ole selle mehe jaoks probeem võita Jukola avavahetus või treenida tipptasemel töö ja lapsekasvatamise kõrvalt.
Miks aga tuleb just juunioritest järjest kõvemad mehi ja naisi peale? Vastus on selles, et tase JWOC-il ja EYOC-il tõuseb iga aastaga. Eesti orienteerumiseliidi hulka kuulub küll grupeering inimesi, kes järjepanu väidavad et JWOC tase on just pärast nende lahkumist juuniorideklassist langema hakkanud. Nii väidavad sportlaskodanikud, kes ise JWOC-il midagi ei saavutanud ja kardavad nüüd, et juunioride eliidiklassi siirdumisel hakkavad nad iga nädalavahetus nendele samadele noortele kaotama.
Ja Ets, kahtle vähem oma riigi jooksjates. Postitus "Šokiteraapia vabariigi pidupäeval" näitab ikka tõesti ära, et sa ei tea Eesti orienteerumisest ja orienteerujatest mitte midagi. Põdesid iga väikse online ülekande vea juures, et nüüd on vist tühistatud jne. Näite usaldusest võin tuua 2008 aasta EYOC teatest, kus Eesti noormehed võitsid kulla. Raido saatis Lauri teise vahetusse liidrina. Kahjuks aga ei tulnud Laurist raadiopunktides ühtegi märki. Kuid kogu selle aja vältel, ei kahelnud ükski eestlane võistlusareenil, et Lauri on liider. 30min pärast vaatepunktis, kuhu Lauri tuli u 2min eduga, oli selge, et raadiopunktid ei andnud just Lauri aegu edasi (tehniline aps?!?!). Samuti olid kõik kindlad, et Kenny ei väärata viimases vahetuses. Võimalik, et tänu usaldusele just sellised tulemused tulevadki.
Rohkem argumente lihtsalt ei ola aega välja tuua, aga kui keegi tahab veel faktilisi tõestusi, siis ehk tuleb tõesti mingi ümarlaua istung korraldada ( Kas sellel on üldse mõttet?).
P.S. Kommentaar ei ole mõeldud kedagi solvama, vaid pigem soovisin selle jutuga avada natukenegi mõnede isikute silmi. Jätaksin ka oma isiku hetkel anonüümseks, vältimaks konfliktset suhtumist tulevikus.
Teeme trenni ja jõuame maailma tippu mitte ainult kahe mehega, vaid kogu meeste ja naiste koondisega!
Aga ma küsiks veel sellise küsimuse.
Kui palju on Eestil üldse individuaalspordialasid, kus on nii palju inimesi tipus? Meil on päris mitu meest vägagi võimelised heal päeval maailma kõige tugevamate rinda pistma. Millisel teisel spordialal meil rohkem inimesi maailma tipus on??
Ja Tiit, kas noor 16-17 aastane, kes ei mõista veel pooltki orienteerumise nüanssidest peaks ise aru saama, mis tal täpselt viga on, et ei suuda tipus olla? Nüüd ma võin ka juba ise öelda, mida ma arendama pean ja millest mul puudu jääb, aga noore ja rumalana tundus asi juba lootusetu.
Aga nagu ma alguses ütlesin polegi seis ju nii hull ikkagi. Kuigi eelmise kommentaatori optimismi, et meil iga aasta noorteklassidest mitu tugevat meest tuleb ma ei jaga. Ka paljud väga tugevad noored kaovad eliitklasside ajaks ära.
Kaur
Milleks arvustada Etsi emotsionaalset võistluse jälgimist ja kartusi??? Eelnevad MM-i päevad tõid iga hetk suuri üllatusi, sama teates. Seega usuga polnud siin midagi pistmist. Lihtsalt üks emotsionaalne kaasa elamine ja väga ehe emotsioon.
Pime uskuja võiks lugeda Liisu blogi, kui teema ei ole probleem, siis laseme aga samas vaimus järgmised 20 aastat edasi.
Ott
Ja-jah, kaotage 21A ja siis räägime ala populaarsusest ja kandepinnast. Äkii siiski panustaks õigetele asjadele nagu hea maastik, mille kohta on täpne kaart (ka läbitavus kogu 6/6 osas), muu korraldus. Ja siis kui 21A klassi kaotamine eduei too, siis tsub järgneval korral ka 35 klass kaotada ja ehk veel järgneval 40.
Kaur, see pole tähtis, kui me ise teame, kui kõva on orienteerumise MM konkurents ja palju on meie mehi maailma eliidis, tähtis on ikkagi medal. Ootaks, loodaks, usuks.
Olen Anonüümsega (1:30) loomulikult nõus, ehkki maailma saab kirjeldada mitut moodi. Blogi on selline omapärane koht, kus tuleb mingi emotsioon või kujund paari lausega edasi anda. Sest pikki jutte ja analüüse ei viitsita eriti lugeda. Seepärast tuleb vahel utreerida ja tsipake fakte väänata. Et oleks põnevam.
Uskumine on tähtis, kuid inimeste enesesisenduse ja -kriitika võimed võivad olla väga erinevad. Olen alati imestanud inimesi, kes usuvad seda, mida uskuda tahavad, vaatamata sellele, et see võib olla ilmselge vale. Kuid mulle meeldivad kahtlejad, nad on lihtsalt inimlikumad, seetõttu spordis (elus?) ilmselt ka nõrgemad.
Ja muidugi loodame meie tublide juunioride peale, ehkki neil on ees muutusterohked ajad.
Viimase sissekandele ehk niipalju, et M21A on selline kummaline klass EMV-l, et kui seal jagatakse medaleid (?), siis mis medaleid seal ikkagi jagatakse. Aga see klass (või harrastajate klass) peab muidugi olema, selle kaotamisele ei mõtle ju keegi tõsiselt.
Pean vajalikuks kommenteerida 1:30 emotsionaalset kommentaari :
"eluvõõras/spordivõõras vaatenurk jätab übris nõdrameelse mulje"
Kui keegi peab enda ja teiste rõõmuks blogi, siis see on tore ja tänuväärne tegevus. Võõrasse blogisse anonüümselt kedagi nõdrameelseks nimetama tulla, ei jäta just kõige kultuursemat muljet.
Kui kellegi seisukoht erineb enda omast, siis see ei ole alus teise seisukoha esitaja (anonüümseks) ründamiseks, seda ei õigusta ka ründaja noorus. Erineva seisukoha vastu saab argumentidega seisukoha vastu, mitte isikut rünnates.
Toon näite ründaja tekstist:
"suure motiveerituse ja töötahtega jõuab kohe kindlasti tippu"(tipu all mõeldakse siin MM-i medaleid põhiklassis)
See seisukoht pole millegagi põhjendatud, spordipraktika teab paljusid sportlasi, kes on suuremoptiveerituse ja töökusega, aga sellest ei piisa tippu jõudmiseks, Sporditeadus väidab, et vaja on ka eeldusi. Eelduste all pean silmas alapetsiifilisi võimeid. Geenid annavad meile ette, kui kaugele ma saame ennast mingil alal arendada, meie võimuses on selle geneetilise võimaluse piires enda võimed kuni 100% välja arendada või mitte arendada. Üle pärilikult saadud võimaluste pole võimalik areneda.
Orienteerumine on õnneks mitmekülgne ala, mis võimaldab, teatud piires, ühe võime teatavaid puudujääke teise võimega mingil määral kompenseerida. Näiteks kui oled 100m jooksja ja sul ei ole kiirust (punased lihaskiud ülekaalus ja aeglane närvisüsteem), siis seda ei ole eriti suures osas võimalik kompenseerida (jõud, tehnika jne).Tippu pole ilma eeldusteta kindlasti asja. Õnneks või õnnetuseks ei osata veel kõiki eeldusi prognoosida ega mõõta, see annab meile kõigile võimaluse ise järele proovida, milleks me võimelised oleme.
Nõus olen sellega, et vajalik on tasemel treeneritöö, kes muuhulgas aitab sportlasel hinnata ja arendada nõrku ja tugevaid külgi ning anda hinnangut tema võimetest ja võimalustest.
Tiit
Ets, Sinu tolerants ja viisakus on ikka piiritu, kas astud dialoogi anonüümse tegelasega, kelle jaoks meenutad "übris nõdrameelset":)
Olen koolis tekstikriitilist analüüsi õppinud, seda juttu oli päris lahe lugeda. Pöörake juba kirjavigadele tähelepanu, kas tuleb tuttav ette:)?
:)
Olude sunnil pean nüüd arvutist lahkuma ja saan tagasi homme õhtul.
Siis ei julge kohe komme vaadatagi :)
Etsile on selline maailm tähtis, bloginduse ja emotsionaalsete kommidega, mulle see meeldib, kuigi aega siin käia on harva. Kahju muidugi nendest anonüümkommijatest, kellel pori rusikas sõrmede vahel lirtsub, aga las nad olla, see on nö "normaalne kadu".
Madalseis või madallend saab ükskord otsa, usume me.
Mis puudutab viimatist tavarada, siis kaart oli muidugi pettumus, aga eks iga asjaga harjub ja juba 1 päevaga harjus ära. Kui pole saia, sööme sepikut... aga jahvatame ikka paremat jahu ka sest pidupäeval ikka saia tahaks. Seega karta gavno ei päde, sest meil pole selle teadmisega suurt midagi peale hakata. Võib-olla mõni noorem mees võtab endale sihiks kaarte vorpida ja vaatab kõrvalt kuidas härrad Kalm, Oras ja Veermäe seda asja teevad, sest olgem ausad, tagant kukub rohkem ära kui juurde tuleb, nii-et järgmine projekt peab olema MAP agency, või me jäämegi kaardijoonistamiseks võõrtööjõudu palkama.
M21A pole üldse teema - oli on ja jääb, vist...
Mina isiklikult usun, et Eestil on täitsa palju tulevikulootusi. See, et meil selliseid tähti pole, kes esimesel täiskasvanute aastal kohe MMilt medaleid võtavad, ei tähenda veel paanikat. Võib-olla te olete liiga kärsitud. Andke Eesti noortele natuke aega trenni ka teha, küll siis näete, et meis on seda vajalikku materjali ja loomulikult toetage meid, eriti neid, kes läbivad parasjagu etappi M20-M21E. Mis puutub EMV tavarajasse, siis seda ma küll luban, et järgmisel aastal enam nii suure kaotusega pronksmedalit ei võideta. See oli sel aastal lihtsalt paljude asjade kokkulangemine, mis sellised tulemused põhjustas.
EMV oli nagu MM, kaardiga kohanemine oli enamusel väga raske. Üks põhjustest on kindlasti väändes kaart, nüüd võiks jälle öelda "karta gavno". Kalm ja Veermäe tegid tasemel välitöö, kahjuks ei õnnestunud seda heaks kaardiks vormistada. Eelmine kaart oli esimene arvutikaart ja puudusid veel õiged oskused. Erinevad välitöö tükid on jõuga kokku joonistatud ehk kui miskil objektil liikuda, siis järgmine objekt ei prugi olla kaardil joonistatu:)
Ott
ps. ärge joonistage vanu kaarte üle. Võtke uued koordineeritud alused.
Jah, 1:30 kommentaari kõrvutamine o listide arhiividega andis positiivse vaste. Masendav.
Ehkki taustast ei tea midagi ja orienteerumisest ka eriti mitte :), võib siiski ette kujutada kaardistaja ja korraldajate vaevasid selle maastiku kaardistamisel.
LIDARi ja uute andmete kasutuselevõtt tähendaks tööhulga märgatavat kasvu, sest kõik tuleks uuesti teha. Aga kui raha on vähe (või aega), siis ei jäägi muud üle, kui käia kuidagimoodi vana üle. Tunda oli, et piisavalt seda teha ei jõutud. Kuid ükskord (enne järgmist suuremat võistlust?) tuleks Põlula fantastiline maastik siiski uuesti teha. Kuid kust kohast siis raha tekiks?
Raido, sisu ja tahtmist paistab Teie "lennus" kõvasti olema ja muidugi jälgime huviga arengut. Aidata kahjuks eriti ei saa, ei oska, kuid pöialt hoiame pihus.
Kui ei ole julgust oma jutule alla kirjutada, siis ei ole ju kogu jutt üleüldse tähelepanu vääriv ja kaunistagu pigem Delfi peldikuseina omasuguste surematute mõttevälgatuste hulgas.
Siis asjast. Vaatasin eile meie kettaheitjate võistlust ja mulle meenus, et kui Raul Rebane tõi välja tippsportlaseks saamise eeldused, siis asetas ta esikohale sellise asja – üldine domineerimisvajadus. Ja kaartidest. Sellest teemast käiakse ikka mööda „nagu kass palavast pudrust“. Väikesed kohanemisraskused? Kas oli tõesti selliseid sinisilmseid, kes uskusid, et Põlulas tuleb korralik kaart? Seni, kuni ei ole julgust ega soovi konstateerida, et miks ikkagi kaart „gavno“ on, ei kao kuhugi ka võimalus, et sellised luuremängud korduvad edaspidigi.
Juku
On hea, et on optimistlikke noori. Meie põlvkond alustas kah optimistlikult. Osad olid andekamad, osad rohkem melu peal väljas. 97.a. puudus EOLil nägemus ja toetussüsteem. Nagu noored naiivsed kuked ikka - organiseerisime ise treeninglaagrid ja kiresime kõvasti. Niipalju oli abi, et mõne aasta pärast sündis Eesti JWOC team. Vanad ei peaks solvuma, et noored endast hästi arvavad. Meid peeti osade funktsionäride poolt kindlateks läbikukkujateks aga näe - Kärner ikka tõi kastanid tulest välja. Selge on, et Eesti orienteerumise tulevased tipud on tänastes noorteklasside protokollides. Kusagilt mujalt neid juurde ei tule. Seega toetus, kasvõi moraalne, on vajalik. Minu poolt jõudu noortele tippu pürgijatele.
Kahju, et vana hea Avaste aeg on läbi. Praegu tundub, et noortel on üle augu hüpata palju raskem.
Minu arust on noorte/juunioride koondise tegevus liiga kitsa ringkonnaga. Arvan, et ei ole piisav, et koondise laagris on igast klassist vaid mõned väljavalitud, vaid võiks olla veidi rohkem kui koondise kohti, et ka teistel anda võimalus koguda motivatsiooni ja treenida oma klassi parimatega. Vot see annab ikka väga palju juurde, mille tagajärjel võiks tiheneda konkurents ja üldine tase. Mittekoondislastel jääb praegu ainult EOL-i noortelaager, mis aga suunatud rohkem algajatele ja väiksematele ja kui klubi ka laagreid eriti ei korralda, siis ise on ju selle võrra raskem. Praegune süsteem nagu toodakski seda, et noortest/juunioridest tulevad need mõned tipud, kes on olnud alati tipus ja teised lihtsalt loobuvad või hakkavad 21A rada tegema, sest kaotatakse kogu aeg kalendriga. 21E saab osavõtjaid juurde, kui juunioride seast tuleb suur hulk noori, kellel ei kao ära tahe osaleda 21E-s. Ise ikka üritan 21E-d teha, kuigi kaotus on kalender. Proovin siiski ikka edasi tipule läheneda.
Ma ei ole Sinuga nõus, Marek. Ma leian, et baasi peaks laduma klubide juures treenides ja perspektiivikamad noored saaksid võimaluse noorte ja juunioride koondisega koos treenida. Mitmed Lõuna-Eesti klubid korraldavad paar korda aastas treeninglaagreid, kus osalemine ei ole ainult selle klubi liikmetele avatud, ka ise olen osalenud noorteklassides korduvalt Ilvese noortega laagrites. Kui oma klubi veel treeninglaagreid ei korralda, saab ju selle ise käsile võtta.
Kui koondise laagritesse võetaks sama palju lapsi kui EOL-i noortelaagrisse, kannataks paratamatult treeningute kvaliteet. Samas aga on minu arvates neis laagrites alati olnud igast klassist mõni noor rohkem, kui tiitlivõistlustele kohti.
Kuidas sinna saada? Loomulikult ei hakata kutsuma neid, kes nö kalendriga kaotavad, küll aga võib ju proovida ise küsida.
Samas ei ole ju selliseid ressursse ka kuskilt võtta, et koondise laagrid EOL laagriteks muuta ning kui noorel on võimalus ise laager kinni maksta, siis koondise laagrisse minekule kindlasti kätt ette ei panda.
Teisest küljest võikski koondis jääda noortele väikseks hüppelauaks. Et oleks mille nimel pingutada ja treenida.
Lõpetuseks. Minule tundub kohati, et paljudes noorteklassides on kaks rühma: need, kes treenivad rohkem ja on koondises ning need, kes võtavad seda orienteerumist niikuinii kas kõrvalalana või lihtsalt fun-ina.
Postita kommentaar