Niisiis olime stardijoonel koos Minniga, kellega pole varem midagi koos teinud. Minn oli enne starti üsna tõbise olemisega (nii ta ütles), pealegi polnud 32-33 kraadine kuumus selles seisus kõige parem.
Alguses läksime väikese ringiga (39-22) lisaülesande punkti 21, kus sain ujuda parajalt pika otsa. Lisaülesannetest loopisime 20x palli üle kraavi. Võtsime veel 2-KP-d ja tulime tagasi lisaülesandesse. Peale seda põrutasime lõunasse, mägedesse. Tuli üks viga (37), üks pikem ebamäärane sahmerdamine (24), kuid üldjoontes oli kõik ok.Bingo-rabapunktid õnnestusid üsna hästi, esimene (57) võttis rohkem aega. Raba oli ilus, aga paganama palav.
Vahetusalasse jõudsime 2.44 peale starti. Kange tahtmine oli õhupalle puruks visata, kuid nende sidumine ei õnnestunud kohe kuidagi. Minn ütles, et tegeleb ellujäämisega ning sõlmede tegemisel polnud kõige kiirem-osavam. Peale mitut äralennanud ja katkiläinud palli sain lõpuks kolm palli nöörile, kuid need kukkusid tuulega alla ja läksid katki. Loobuda ei tahtnud, sidusin ühe palli üles ja viskasin ühe viskega katki. Ratastele.
Kuid ikkagi jäi see pallilugu kripeldama, mispeale puhusin-sidusin veel kaks palli üles. Ühe viskasin, teise kägistasin niisama katki.
Lisaülesandes puude loendamisel saime tünga, 57 oli liialt vähe. Edasi paremalt ringi põhjapoolsete punktikobarate juurde.Kõik oli OK kuni tuli teha otsus KP33 juures. Kas minna edasi KP55 või tulla tagasi keskuse poole. Vaatasin, et KP33-ni olime jõudnud suure ringiga 1 tunniga ning selle sees teinud veel ka lisaülesande. Miks ei peaks siis jõudma teha 55-50-30-32-... teise tunniga (16 rammusat lisapunkti). Väga ebamäärane tundus üleminek 33-55, kuid siin- ja sealpool jõge paistsid mingid teeotsad.
Minn oli sellele plaanile vastu, haistis Lätit. Arvasin, et see on tema nõrkusehoog ja tagasi kodu poole minek tundus ka natuke varajane. Surusin oma tahtmise peale.
Etapp 33-55 koosnes jõe ületamisest, pokurabas müttamisest, võssis ukerdamisest ning mõnest pisijamast veel. Kuid päris Lätiks ka ei läinud.
KP55 oli vahvas kohas, ainult jõe kohal olevat punktipuud ei leidnud kohe üles. Sinna läks päris mitmeid kalleid minuteid. Kuigi plaan oli võtta möödaminnes ka KP50, oli tee peal üsna selge, et suure ajatrahvita me seekord ei pääse. Punkt jäi võtmata. Ning loomulikult jäid ka kõik teised tee lähedal olevad punktid võtmata, vaid sillaaluse KP30 komposteerisin. Sealt edasi tuli aga tõsine viga õige teeotsa leidmisega. Jõudsime sõita pikalt lõunasse ning ületada kolm korda Läsna maastiku ainsat porist teejuppi, mis vaid 30m pikk.
Mul oli suva see läänepoolne katastroof, rattasõit oli mõnus ja ilm oli ilus. Suur küsimärk oli, et kui palju lõpuga hilineme.
Finišisse jõudsime ca 13-minutilise hilinemisega. Polnudki kõige hullem. Ainult punktilisa oli tagasiteel pea olematu.
Öeldakse, et kes ei riski, see šampust ei joo. Kuid seiklusspordis kipub vist olema nii, et kes riskib, see ei joo kunagi šampust.
Väga hea trenn oli, palavus maha ei murdnud, õige väsimus andis tunda alles kodus. Krambisähvatused olid üleminekul jooksult rattale, kui üritasin tee peal jõulisemalt vajutada. Kuid hiljem probleemi polnud. Hommikul tegin ikkagi kõva anti-krambi kuuri, testiks.
Nüüd peab Jüri Savitskile Spordipartneris aru andma ...
Tulemused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar