Praegu ronib mitu Eesti gruppi Aconcaguat (ca 7000m), mõni on veel lisandumas.
On olnud mitmeid loobujaid, kellest üks - Aira Tammemäe, on seda kiirelt ja julgelt jõudnud ka analüüsida. Sealt kumab läbi minu jaoks üks küllaltki võõras lähenemine mägedele ja tipuvallutustele - oluline pole mitte protsess vaid tulemus. Ja tulemus on vaid mäetipp.
Tekkinud mõtted on hästi kokku võtnud Kristjan-Erik oma alpinismi ajaveebis.
Teema on vaieldav ja eks igaühel ole oma õigustatud arusaam asjadest. Kuid ebamugavused, igapäevane raske füüsiline pingutus, ootamatud takistused, kehvad ilmaolud, külm jpm käivad kaasas selle rõõmuga, mida saab tipust laskunu. Tipust loobumine jääb aga hinge elu lõpuni, ükskõik kui põhjendatud see ka polnud.
Ka mina olen elus pidanud kahest tipust loobuma ja ükskõik kui õigena need otsused tol hetkel ka ei tundunud, kriibib miski hinges siiani.
Kannatlikkust on vaja. Hullud ilmad saavad ükskord läbi ja siis võib avaneda midagi erakordselt ilusat.
Nagu see kingitus Altais: Berelli sadul 2001 pärast kahte ööpäeva tormivangis.
Teine Eesti grupp läks teisel tormipäeval minema. Nad jäid ilma tipust, lummavast päikese-lume-varjude mängust... Ja muidugi ilusatest piltidest.
Piltide ülespanekul testisin Jalbumi tarkvara ja pakutavat keskkonda. Üllatuseks oli hommikul juba üks kommentaar prantslaselt :)
"wonderful shots, with a great work on light... without speaking of the hours walking and climbing that I can't imagine... Thanks for sharing.
df"
PS. Kes aga tahab tõeliselt ilusaid pilte vaadata, klikaku aeg-ajalt Remo Savisaare lehele.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
Tipud ei lähe ju kuhugi. Tingimused võivad küll ajapikku muutuda keerulisemaks/lihtsamaks aga füüsiliselt jäävad nad sinna kus nad on. Loobumine on raske aga õige loobumisotsus on rohkemat väärt kui kehv edasimineku otsus. Olgu selleks algav terviseprobleem, liiga kehv ilm, sisetunne või midagi kolmandat. Minu arust on sellest Viesturs oma "no shortcuts to the top" väga hästi kirjutanud.
Ma ei ole veel paljudes mägedes käinud aga ma sain varakult selgeks õppetunni, et loobuda tuleb ka osata. Sest oluline ei ole ülesminek vaid tervena alla jõudmine.
Tipud ei lähe küll kuhugi, aga meie muutume pidevalt. Ühel hetkel ei soovi enam riskida, ei jõua füüsiliselt pingutada, ei taha külmetada jne jne.
Aga asi, mis jäi tegemata, jäi tegemata ning elab oma elu.
Kui loobumisotsuse taga on hullud ilmaolud või väga ohtlikud mäetingimused (kõrgenenud laviini- ja kivioht jm), siis pole midagi kripeldavat.
Kuid kui pead tegema otsuse kõhu- või persetunde järgi, siis jääb alati üles rida küsimusi. Kõhutunde jaoks ei piisa ainult teoreetilistest teadmistest või ratsionaalsest analüüsist, seal mängivad rolli emotsioonid, mida me ei pruugi õigesti hinnata.
Samas võib kõhutunne päästa nii mõnegi inimelu.
(ma pole kahjuks Viestursit lugenud)
Üldiselt ei soovitata keskenduda tulemusele, see pimestab, eksitab, toodab vääraid lootusi, ei pruugi olla adekvaatne. Selle asemel soovitatakse keskenduda sooritusele, võtta vastu ja nautida seda, mida matkatee rändajale pakub. Ja võibolla viib tee ka tippu, kui kõik klapib.
Soovitus: Tõnis Mägi ja Muusik Seif - "Olen Valind Tee"
Lihtsustatult oleks minu diagnoos järgmine: alpinistidele on tähtis tipp, matkajatele protsess. Ise olin tudengipõlves viimane ega kahetse.
Gea
Aira puhul võis ridade vahelt välja lugeda tema vähest mägede (alpinismi) kogemust. Sellisel juhul võis tippuminekust loobumine olla ainuõige otsus.
J.
Gea, Sa astusin natuke tundlikule pinnasele :)
J., Airal oli sel aastal kolm (!) edukat tipuskäiku, tagasilööke pole vist siiani tundnud. Tegelikult pole muidugi tegemist üksiku juhtumi analüüsi või kriitikaga, vaid seda peaks vaatama laiemalt - nö "roheliste" ootuste ja tegelikkuse võimaliku vastuoluga.
Kahjuks eestlaste grupist keegi sel korral üles ei saanud. Ilm oli halb:
http://peeps-in.blogspot.com/
Kuid seda imetlusväärsem on Tarmo Riga soolotõus ja tipus käimine (vt alpinismi ajaveebi blogi).
Surfasin mis jaksasin, aga tundub, et need 3 tippu ongi tolle tüdruku mägede(alpinismi)kogemus. Geaga nõus, üldjuhul on matkajad ja alpinistid erinevad liigid.
RR
Postita kommentaar