Higist ja pesemisest matkal

See, et matkadel sageli pesta ei saa, on kole. Kui 20 päeva järjest ei saa, on väga kole :)
Aga midagi on selles ka head.

Oli aasta 1981, kui sõber käis külas ja tõi mulle Kamtšatkalt ühed “sõbrad” – mingid sügelised ehk nahalestad (pildi viide). Esialgu ei saanud kohe aru, milles asi, kuid kui taipama hakkasin, oli juba hilja. Pidin rongile jooksma, sest ees ootas suusamatk Kuznetski Alataus.

Rongisõit kestis 5 päeva ja võib ette kujutada, kui mõnusalt need lestad end palavas platskaardi vagunis tundsid ja pillerkaaritasid (loe: paljunesid).

Matka alguses vahetasin riided ära, jätsin nö linnariided Lužba jaama hoiule. Esimese päeva tõus oli parajalt raske, 7 km mööda kitsast orgu üles, mitu korda olin krampidega hädas. Higistasin hullu moodi.

Õhtul üllatusin, et sügelemist nahal ei olnud. Seda polnud ka järgmisel päeval, ega ülejärgmisel, ega järgmistel 12 matkapäeval. Kuna talvematkal pesu ei vahetanud ning telgi ahju korsten ajas pideval suitsu sisse (12 inimest väikeses telgis, 3 ööpäeva tormivangis, pidevalt lahtilöödav suitsutoru jne), oli matka lõpus valge froteesärk süsimust.
Räpases kohalikus rongis, mingis ülirõvedas peldikus pesin end üleni ära ja panin “puhtad” linnariided selga. Mõnus.

Kuid see mõnu sai kohe otsa, sest jälle tundsin tuttavat sügelemist. Kurat, need elukad olid hoiule antud riietes kenasti 2 nädalat üle elanud ja nüüd ründasid eriti näljaselt. Need “sõbrad”, kes minuga matkale kaasa tulid, olid juba esimeseks õhtuks otsad andnud, higi oli teinud oma töö.

Tartus läksin kohe nahaarstile, naha- ja suguhaiguste dispanserisse, mis asus Burdenko tänaval, Juri Lotmani korteri all. Arsti soovitusel määrisin end mitu nädalat igasugu väävli- jm salvidega, lõpuks sain sügelistest lahti.
Kuid matkal kulus selleks vaid 1 päev!

Oli aasta 1984. Suusamatk Altais, külma öösiti alla –35 kraadi.
Viiendal matkapäeval olid juuksed nagu traadid, keera neid kuidas ja kuhu tahad (vt pilti).

Seitsmendal matkapäeval juuksed enam püsti ei seisnud, üheksandal päeval hõjusid puhtana nagu oleksin äsja Wash&Go-ga pesnud.

Järeldused šampoonidest ja peapesemisest tehku igaüks ise :)

PS. Kaks päeva pärast selle pildi tegemist möödus üks ohtlikemaid päevi mu elus. Sellest kirjutas Pille Oolup (Beluhha 1984).