Taliharja Vanakuri oli päris tõsine väljakutse - Lelle - Aegviidu 101 km, talvel, külmaga, öösel. Ma pole julgenud soojemalgi ajal 100 km jooksma minna, nüüd siis aga niimoodi - kuni -13 kraadi kerge kagutuulega. Lisaks kohustuslik varustus, kokku ehk umbes 5+ kg koos joogi ja söögiga.
Oli oodata võitlust külmaga, millele vihjas enne üritust ka peakorraldaja Silver Eensaar FB lehel: "Oleks Sa ka nii karvane, oleks soojem".
Paar päeva enne proovisin õues olemasolevaid riideid - topeltpükse ja rattajakki, ei sobinud. Võistluspäeval ostsin Björn Daehlie suusakostüümi ja ei pidanud kahetsema. Sobiv riietus ja jalanõud (minul naeltega Icebugid) olid võtmetähtsusega, sest oli vaja higistamiseta joosta ning kõndides ei tohtinud külm hakata. Viimast sai teha siiski lühikest aega, seismisest rääkimata. Külm tungis kiiresti kehasse ja näppudesse, soojendamiseks oli ainult üks võimalus - joosta.
Üsna varakult sain kokku sobiva pundiga, kus olid kolleegid Eesti Energiast Priit Valk ja Roland Truus ning veel Andres Pae ja Heno Ivanov. Andres vedas ja mingil hetkel tundsin, et minu jaoks pole see tempo mugav. Kolm meest eemaldusid, jäime kogenud ultrajooksja Priiduga kahekesi. Esimesest kolmikust jäi kõigepealt maha Roland, kes ühines meiega ühel pikal pimedal maanteel. Heno oli vahepeal läinud tempot tegema, mis võttis lõpuks mehe kõndima. Kolmekesi möödusime temast.
Ebamugavus oli seotud eelkõige külmaga, sest joogisüsteemid külmusid ära ja külma toitu sai vaid vastu tahtmist süüa. Vedelamad geelid olid kergelt jääs, neile jääkülma vett peale juues oli küll tunne, et siit angiinita ei pääse. Kurk ja mandlid on minu nõrgad kohad. Kuid nii kummaline kui see ka pole, võistluse/võitluse ajal toimiv stress ei lase haigust ligi.
30ndal kilomeetril tundsin end üsna kehvasti. Tõenäoliselt oli tegemist energiapuudusega, ka keha polnud pikemate jooksuotstega harjunud. Olin peale paarikuist puhkeperioodi vaid mõned korrad 17 km jooksnud. Roland ütles, et sööme 35ndal kilomeetril. Ootasin seda hetke, sest mul oli kotis väike termos kuuma teega ja lõhevõileib. Kuum tee ja võileib - mõtelge!
Peale söömist hakkas enesetunne paremaks minema ja Rõõsa ooside peal enne 56. km kesklaagrit - lõkke- ja vorstipunkti tundsin end üsna hästi. Kaaslastest oli Priit kogu aega stabiilselt heas meeleolus, Rolandil olid mõned lõigud natuke raskemad. Kuid nad jooksid tee peal minust tsipa kiiremini, tegin vahe tasa siis, kui kõndima hakati. Mõtlesin, et koos peaks igal juhul kesklaagrini jõudma, peale seda võin edasi ka üksi liikuda, et ei oleks teistele ankruks. Kuid nagu ütlesin, enesetunne läks paremaks ja ooside peal enne vahelaagrit polnud mul enam kahtlust, et üritame koos lõpuni minna.
Lõkke ääres istusin korra maha, et kotist koorikjope võtta, termost täita ja 2 vorstikest süüa. Püüdsime teha kiirelt, kuid ikka läks seal 18-19 minutit (!). Peale seda oli kehas kõva külm sees ja jalad kanged.
Teine kriis tuli minu jaoks 70ndal kilomeetril. Tõenäoliselt jälle energiapuudusest, kuid eks oli ka juba joostud. Jooksu-kõnni vahekord suurenes pidevalt viimase poole, kuid rogainilikku jooksusundi tuli siin teha ka seetõttu, et sooja saada.
Nüüd oli mul jälle kesklaagrist võetud soe vesi termoses, kuid sellist hetke polnud, et oleks tahtnud seisma jääda ja kotti avada. Seetõttu oli minu jaoks superüllatus, kui 76ndal kilomeetril oli tee ääres ootamatu lõke!! Istusin maha, sõin batooni leige suitsumaitselise sooja veega ja võtsin ka ühe valuvaigisti. Kaaslased andsid soolatablette, ehkki krambiohtu eriti polnud, sest ei higistanud.
Peale 76ndat kilomeetrit läks olemine heaks - vahelduv liikumine, liigesed ei valutanud ja ka energiat oli. Jooksin ja mõtlesin, et kuidas ma blogisse kirjutan, et Taliharja Vanakuri oli raske, see oli ju vale. Raskused olid justkui seljataga ja peaaegu unustatud, ehkki 70ndal võtsin järgmiseks sihiks 80nda, 80ndal aga 90nda kilomeetri. Viimase verstaposti juures võtsin sisse SISi topeltkofeiiniga geeli, mida olin kindas 50 min soojendanud. Kuid kokkuvõttes tuleb siiski öelda, et viimased 25 km tulid valutult, sealjuures ka see kõige viimane, mis mõnele mehele ja ka nädal varem sama Lelle - Aegviidu trassi üksi läbinud Arthur Raichmannile tundus kõige raskem.
Ultra lõpp on alati mõnus. Tehtud, sain hakkama! Silver oli kaameraga platsis, tegi intervjuusid. Väga vahva videokokkuvõte tuli, soovitan vaadata tervenisti.
Siit aga algab meie LÕPUINTERVJUU.
Kokkuvõtteks tuli karm kuid üliäge üritus, kus paljude põhiline eesmärk oli lõpetamine. Meil oli kolmene supertiim, ehk ka seetõttu tuli kõik kätte natuke valutumalt ja eelkõige tänu Rolandi gepsule ning kellale me rajal suuremaid valehaake ei teinud.
Tulemused: JOOKS RATAS
GPS träkid
Pildid (Silver Eensaar)
TV 3 uudised
Kanal 2 reporter (alates 6:06)
Postimees
Blogid:
Olle Rõuk
Leivo Sepp
Kaido Vetevoog (sh külmas jooksmise eripärast)
Ebamugavus oli seotud eelkõige külmaga, sest joogisüsteemid külmusid ära ja külma toitu sai vaid vastu tahtmist süüa. Vedelamad geelid olid kergelt jääs, neile jääkülma vett peale juues oli küll tunne, et siit angiinita ei pääse. Kurk ja mandlid on minu nõrgad kohad. Kuid nii kummaline kui see ka pole, võistluse/võitluse ajal toimiv stress ei lase haigust ligi.
30ndal kilomeetril tundsin end üsna kehvasti. Tõenäoliselt oli tegemist energiapuudusega, ka keha polnud pikemate jooksuotstega harjunud. Olin peale paarikuist puhkeperioodi vaid mõned korrad 17 km jooksnud. Roland ütles, et sööme 35ndal kilomeetril. Ootasin seda hetke, sest mul oli kotis väike termos kuuma teega ja lõhevõileib. Kuum tee ja võileib - mõtelge!
Peale söömist hakkas enesetunne paremaks minema ja Rõõsa ooside peal enne 56. km kesklaagrit - lõkke- ja vorstipunkti tundsin end üsna hästi. Kaaslastest oli Priit kogu aega stabiilselt heas meeleolus, Rolandil olid mõned lõigud natuke raskemad. Kuid nad jooksid tee peal minust tsipa kiiremini, tegin vahe tasa siis, kui kõndima hakati. Mõtlesin, et koos peaks igal juhul kesklaagrini jõudma, peale seda võin edasi ka üksi liikuda, et ei oleks teistele ankruks. Kuid nagu ütlesin, enesetunne läks paremaks ja ooside peal enne vahelaagrit polnud mul enam kahtlust, et üritame koos lõpuni minna.
Lõkke ääres istusin korra maha, et kotist koorikjope võtta, termost täita ja 2 vorstikest süüa. Püüdsime teha kiirelt, kuid ikka läks seal 18-19 minutit (!). Peale seda oli kehas kõva külm sees ja jalad kanged.
Teine kriis tuli minu jaoks 70ndal kilomeetril. Tõenäoliselt jälle energiapuudusest, kuid eks oli ka juba joostud. Jooksu-kõnni vahekord suurenes pidevalt viimase poole, kuid rogainilikku jooksusundi tuli siin teha ka seetõttu, et sooja saada.
Nüüd oli mul jälle kesklaagrist võetud soe vesi termoses, kuid sellist hetke polnud, et oleks tahtnud seisma jääda ja kotti avada. Seetõttu oli minu jaoks superüllatus, kui 76ndal kilomeetril oli tee ääres ootamatu lõke!! Istusin maha, sõin batooni leige suitsumaitselise sooja veega ja võtsin ka ühe valuvaigisti. Kaaslased andsid soolatablette, ehkki krambiohtu eriti polnud, sest ei higistanud.
Peale 76ndat kilomeetrit läks olemine heaks - vahelduv liikumine, liigesed ei valutanud ja ka energiat oli. Jooksin ja mõtlesin, et kuidas ma blogisse kirjutan, et Taliharja Vanakuri oli raske, see oli ju vale. Raskused olid justkui seljataga ja peaaegu unustatud, ehkki 70ndal võtsin järgmiseks sihiks 80nda, 80ndal aga 90nda kilomeetri. Viimase verstaposti juures võtsin sisse SISi topeltkofeiiniga geeli, mida olin kindas 50 min soojendanud. Kuid kokkuvõttes tuleb siiski öelda, et viimased 25 km tulid valutult, sealjuures ka see kõige viimane, mis mõnele mehele ja ka nädal varem sama Lelle - Aegviidu trassi üksi läbinud Arthur Raichmannile tundus kõige raskem.
Siit aga algab meie LÕPUINTERVJUU.
Kokkuvõtteks tuli karm kuid üliäge üritus, kus paljude põhiline eesmärk oli lõpetamine. Meil oli kolmene supertiim, ehk ka seetõttu tuli kõik kätte natuke valutumalt ja eelkõige tänu Rolandi gepsule ning kellale me rajal suuremaid valehaake ei teinud.
Tulemused: JOOKS RATAS
GPS träkid
Pildid (Silver Eensaar)
TV 3 uudised
Kanal 2 reporter (alates 6:06)
Postimees
Blogid:
Olle Rõuk
Leivo Sepp
Kaido Vetevoog (sh külmas jooksmise eripärast)
3 kommentaari:
Aru ma ei saa, miks Sa Eduard pead selliste asjadega tegelema. On Sul kodus pahasti või pead Sa oma olemas olu kogu aeg kellegile tõestama. Laevuke
Eks noorem mees testib, milleks ta võimeline on. Vanamees jälle, et kas ta on ikka veel võimeline :)
Ja mida Sa selle teadmisega nüüd peale hakkad.Laevuke
Postita kommentaar