Liustikulõhedest

Tuuli Kochi sümpaatne intervjuu Postimehes Annemai Märtsoniga "Kõige vaiksem ööpäev elus" tõi selgust sellesse suvel toimunud traagilisse sündmusse. Veelkord tuli tõdeda, et mägedes varitsevad ohud, mida me kontrollida ei saa ja tuleb uskuda, et midagi halba ei juhtu. Võimalusi juhtumiseks on siiski vähe, sõltuvalt muidugi marsruudi riskiastmest.

Mägedes matkajale-alpinistile on liustikulõhed tavalised kaaslased. Ahhetused peale esmakordset lõhedega kohtumist mööduvad kiiresti ja edaspidi tuleb põhiliselt lahendada ülesandeid, kuidas lõhedest mööda, üle, üles või alla saada. Muidugi on jäämurrud oma suurte lõhede ja peade kohal kõrguvate serakkidega atraktiivsed pinnavormid ja kutsuvad pildistama. Jää on ilus, selles peituv oht annab värvi juurde.

Mõtlesin, et kirjutaks mõnest kohtumisest liustikulõhega, sest need on jäänud hästi meelde. Lõhe on ohtlik ja see ergastab meeli, viimased aga salvestuvad aju filmi- ning tundekaamera abil. Kuid miski tõrkus vastu, sest kõik pole alati olnud turvaline ja kogutud õnneveksleid ei tahaks ära jagada. Ebausk.
Pildil on üks lõhe, mis on pealt 20cm, alt 3m lai. See oli pimedas meile mitmele üks õnnelik lõhe.

Lisan ühe naljakama videoklipi jalamilõhe ehk bergschrundi ehk lihtsalt berksi ületamisest. Laskumine toimus Ukraina kurult (Suur-Kaukasus), päev peale Tsheget Tau tipus käimist. Filmis Mart Kainel.