Orienteerumisest pole midagi kirjutada, sest Karjalase ja Peko jäid jooksmata, ka Jüriööjooksu jälgin järgmisel laupäeval interneti vahendusel. Kuid Viimsi Xdream'ile kavatsen siiski kahe nädala pärast minna.
Nädal tagasi käisin loodusteadlastega Puhatu rabas. Vaatasime üle Mustaladva oja alguse, kõdusoometsad ja siirdesoo levikualad. Ilm oli lörtsine ja jahe. Kuid sõidud ja käigud said tehtud ja kuhu ise ei jõudnud, sinna lennutasime drooni.
Puhatu on olnud minu jaoks ligitõmbav koht juba ülikooli ajast. Kõige esimese matka tegin kusagil 1979.aastal, matkajuhiks kursavend Pärna Mell.
Läksime siis Iisakust Imatu järve äärde (pildil), piki kõrgeid kriivasid. See oli vapustavalt äge - liikuda kõrgel kitsal seljandikul, kahel pool all lage raba. Imatu järel keerasime Puhatu poole, meenub mingi Agusalu metsavahi silt. Mälupiltides on veel Gorodenka oja, Puhatu järve idakallas, Kurtna järvistu. Fotosid sellel matkal ei teinud.
Järgnevatel kordadel vedasin rahvast sohu juba ise. Petsi, Anto, Anto õe Maie, Ly, Tiide ja Tiiuga jõudsime lõpuks ka Muraka rabasse, kus ööbisime Varessaares. Puhatu soos ületasime mitu soo-oja (pildil), kohati üsna sügavat. Kus täpselt, ei mäleta.
Sõprade Axi, Kommu, Entsiku, Tertsu ja Tiidega forsseerisime Kuningakülast risti soo ja lõpuks jõudsime Iisakusse. Sai testitud ka älvese sügavust (alumisel pildil).
Nädal tagasi käisin loodusteadlastega Puhatu rabas. Vaatasime üle Mustaladva oja alguse, kõdusoometsad ja siirdesoo levikualad. Ilm oli lörtsine ja jahe. Kuid sõidud ja käigud said tehtud ja kuhu ise ei jõudnud, sinna lennutasime drooni.Puhatu on olnud minu jaoks ligitõmbav koht juba ülikooli ajast. Kõige esimese matka tegin kusagil 1979.aastal, matkajuhiks kursavend Pärna Mell.
Läksime siis Iisakust Imatu järve äärde (pildil), piki kõrgeid kriivasid. See oli vapustavalt äge - liikuda kõrgel kitsal seljandikul, kahel pool all lage raba. Imatu järel keerasime Puhatu poole, meenub mingi Agusalu metsavahi silt. Mälupiltides on veel Gorodenka oja, Puhatu järve idakallas, Kurtna järvistu. Fotosid sellel matkal ei teinud.
Järgnevatel kordadel vedasin rahvast sohu juba ise. Petsi, Anto, Anto õe Maie, Ly, Tiide ja Tiiuga jõudsime lõpuks ka Muraka rabasse, kus ööbisime Varessaares. Puhatu soos ületasime mitu soo-oja (pildil), kohati üsna sügavat. Kus täpselt, ei mäleta.
7 kommentaari:
Varessaares oli eelmisel aastal Jõhvika maraton, oli väga huvitav ja metsik maastik. Leidsin seal ühel soo äärsel künkal põdrasarve ja pidin siis sarvekandja olema kuni joogipunktini, samas nooremate pullide sööste tõrjudes, sest võistlus ise oli ühisstardist :) Raba matk on unistus, nüüd tean kellelt infot pärida.
1) Mis on kriiva ja oosi vahe?
2) Kas see älve testimine veidi ohtlik ei ole..?
Jõhvika maraton oli Varesmetsas, see on teisel pool Tartu- Jõhvi maanteed kui Varessaare, mis asub Muraka rabas.
Varesmetsa o-kaart jääb siis Imatu kriivade kaardilt loodesse, teisele poole sood. Sealgi ilmselt kriivad, kuid natuke väiksemad.
Kriivade teke pole päris selge, kuid suure tõenäosusega on need tuuletekkelised pinnavormid, mis moodustunud taanduva rannajoone lähedal (nagu luited).
Oos on taanduva liustikuserva moodustis, kus liustikus on lõhed, mille sisse kannavad liustikujõed peenemat sorteeritud materjali, peamiselt liiva. Viimane siis kuhjub ja tekibki omapärane vallseljak.
Kunagi kirjutasin Orienteerujasse ühe artikli pinnavormide tekkest (SIIN)
Kui pikk oli ajaliselt see 1979 aasta retk? Septembris oleks plaanis umbes selline retk ette võtta, aga aega vaid 2 päeva. Senised soos- rabas käimised näitavad, et üle 16 km ei ole päevateekonnaks mõtet planeerida kui kogu päev vaid soos või rabas on.
1979 a matk oli vähemalt 3 päeva pikk.
Kindlasti soovitaks Iisaku poolt Imatule läheneda, piki kriivasid, samas on põnev alustada ka Permiskülast või Kuningakülast ja sealt üle Laukasoo ning Puhatu raba, ületades Gorodenka oja ning külastades ka Puhatu järve, liikuda Pannjärvele.
Kindlasti peab vaatama, kas mõnes kohas pole looduskaitselist liikumiskeeluaega.
Mul hea rääkida marsruudist, mis tehtud 35 aastat tagasi :)
Kriivadest on Eesti Looduses kirjutanud orienteeruja Antti Roose (SIIN)
Postita kommentaar