Sada ja seened. Viru maraton.

Viru suusamaratonil olen võimalusel üritanud ikka käia. Peamiselt meenuvad üsna külmad ja tuulised sõidud, seekord oli temperatuur mõnus, -3 kraadi.

Rada oli lumenappuse tõttu tunduvalt muudetud ja ka lühemaks tehtud (ca 35km), samas lootsin, et mägede osa on rohkem välja lõigatud. Vähemalt see lõpuosa koos mõrvaritõusuga on Viru maratonil parajalt jõhker, eriti, kui püss tühi ja jalad krampides.

Läksin suusakilomeetreid koguma, sest siiani oli neid kokku napilt üle 60km. Sellise pagasiga pole mõtet pingutama minna, ehkki treeninud olen, natuke teisi alasid.

Kahjuks ei saa maratoni ainult nautida, mass kisub kaasa, sest ei taha kellelegi jalgu jääda ega mõne aeglasema taga ka niisama passida. Siis jääb kohe paljudele jalgu ja see on ebameeldiv.

Viimastel kordadel olen konkureerinud Raul Oleskiga (ja kaotanud), kuid seekord oli eesmärgiks vähemalt Marjet võita. Marje on kogunud juba 460 suusakilomeetrit, mis on selle talve kohta paras müstika, eriti, kui kõik kilomeetrid saadud Eestimaal, igapäevatöö kõrvalt.

Seekordne sõit läks, nagu tavaliselt, langevas joones. Alguses olin kusagil 250-280 koha piirimail. 10km ajavõutukohas möödus Tiina Idavain, kellega olen alati mingi aja koos sõitnud, siis maha jäänud. Seekord ta tuli ja läks kiirelt minema. 20km juures möödus Paavo Rõigas, samuti kadus vaateväljast. Kuid sellel polnudki tähtsust, liigutasin sel hetkel mugavustsoonis, natukenegi lõpuosaks jõudu säästes.

Ja siis algasid Mõedaku tõusud. Vastik-vastik. Parem käsi kiskus krampi, jalgadega oli kõik ok. Viimaste kuude rattasõit oli ilmselt kasuks tulnud. 4km enne lõppu möödus ühel tõusul Marje, liikus teine enesekindlalt ja tempokalt. Käelihase krambi tõttu sõitsin säästurežiimil, sest pingutamine oleks võinud kehvasti lõppeda. Mõrvaritõus oli seekord raske, möödusid paljud karvased ja sulelised. Ja siis, kui oleks hea meelega juba finišisse keeranud, pidi uuesti tagasi rajale pöörama ning veel viimasele tõusule minema. Viru maratoni 2 viimast kilomeetrit tunduvad kuidagi eriti pikad.

Seega sain Viru maratoniga kokku peaaegu 100 suusakilomeetrit, mille tähistamiseks tegin kodus ühed seened. Kuuseriisikad.

Küünal pildil ei tähenda, et see maraton jäi viimaseks. Nüüd peab natuke kilomeetreid koguma ja siis Kõrvemaale minema.

Tulemused

Kuid esisaja orienteerujad olid järgmised:
14. Sander Linnus
31. Priit Randman
50. Lauri Malsroos
66. Tarvo Klaasimäe
73. Erkki Aadli
77. Paul Nestor

Pidu oli Airi Alnekil, kes pidi ISCi müügileti juurest ära käima võiduka poja autasustamist pildistamas.

Internetist saab nüüd välja trükkida ka maratoni diplomi. Justkui minu narrimiseks oli kaanepildile pandud Marje :)