Laupäeval toimus järjekordne sügisene rogainijate suurüritus ehk TAOK rogain. Ja seda juba 15.korda. Ise kahel esimesel ei osalenud, huvi tekkis vist alates teisest, kui Hiie-Abram said ülekaaluka võidu. Kuidas aga kolmandaks rogainiks Matiga kokku saime, enam ei mäleta.
Eile olime aga rajal jälle koos Marjega ning seda 5.aastat järjest. Eelmisel aastal võistlus ebaõnnestus, jäime minu krampide tõttu esimest korda pjedestaalilt välja (ja seda ka põhiklassis). Kuid püssi pole veel põõsasse visanud, ehkki viimastel aastatel on selgelt tunda, et ressurssi pingutamiseks on jäänud vähemaks. Sellest tulenevalt planeerime rada ettevaatlikult, nö varukoefitsendiga.
Seekord oli koefitsendiks 1,3, ehkki maastik oli loodetust natuke parema läbitavusega. Ei pidanud tegema ka suuri ümberjookse. Selle koefitsendi sisse mahuvad ka mõned väiksemad vead, kuid see, mis juhtus KP30-s kohe võistluse alguses, oli liig mis liig. Korraldajad said meie GPSi träkki vaadates kõvasti naerda ja imestada, meie aga olime oma asukoha õigsuses kindlad ja kammisime oletatavat punktipiirkonda päris korralikult edasi-tagasi. Olime laia vesist kraavi pidanud jõeks, misjärel keerasime punkti suunas. Ja meil kummalgi ei tulnud kordagi mõttesse, et asusime vales piirkonnas. Seda enam, et orientiiriks olevat lagedat soist ala me ei kohanud.
Kui olime lõpuks juba punkti otsimisest loobunud ja asusime äraminekule, tuli vastu üks naisterahvas, kes oli äsja jõe ületanud ja suundus KP30 poole. Seostasime jõge järgmise kraaviga ja läksime uuesti tagasi tuttava künka peale, kuni väljusime lõunaosast järgmise KP poole. Kui naisterahvast poleks vastu tulnud, oleksime KP30-sse sattunud.
Viga tuli 25 minutit ja jäime ka 3 punktist ilma. Esimese 50 minutiga olime saanud 2 (!) punkti.
Edaspidi vähendasime graafikust mahajäämust ja jõudsime -6 minutini, kuid kuna vajasime planeeritud ringi tegemiseks 8-tunnist 30 min rohkem, siis jätsime kõigepealt välja KP36. Sellega võitsime ajaliselt vähe ja tagantjärgi polnud see ehk kõige parem otsus. Kuid sellel hetkel soovisime sisse võtta 27 ja 46, lootes, et kiire liikumisega edestame piisavalt ajagraafikut.
Kahjuks tundis Marje end 3.tunnil raskelt, ka minul oli kuni 5 tunnini tuim ja kergelt rõhuv enesetunne, kus vastutulevatele kaasrogainijatele erilisi naeratusi ei jaganud.
Kui joostud oli ca 5,5 tundi võtsin endale sisse järgmise menüü: kofeiiniga SISi geeli rasvapõletuse ergutamiseks, Ibumetini võimaliku lihaskanguse ja Magneslife-i krampide vastu.
Möödus 15 minutit ja enesetunne oli selline nagu oleksin just äsja rajale saabunud. Värskus, kergus, nii vaimus kui lihastes ja seda lõpuni. Võtsin Marje kummiga järele ja hoidsime pikalt korralikku kiirust. Punktide 27 ja 46 ärajätmine andis turvalise varu koduteele, ainult väga suur jama oleks ohustanud õigeks ajaks finišisse jõudmist.
Jama aga tekkis. Kummis jooksmine kurnas juba üsna raskes seisus olevat Marjet niivõrd, et lisaks muidu halvale enesetundele lisandusid ka krambid (!). Oleme Marjega palju kilomeetreid koos läbinud, kuid see oli teist korda, kui nägin temal krampe. Esimest korda juhtus see Taevaskoja rogainil, kus õnnestunud võistlus sattus lõpus tõsisesse ohtu.
Õnneks oli meil natuke varuaega kõndimiseks ja ega sellises olukorras saagi muud teha, kui pingevabalt liikuda. Mingil hetkel sai Marje jälle jooksusamme teha ja viimased 600m läks juba kõvaks andmiseks. Üritasime lõpusirgel veel Tiit Riisalole kotti pähe tõmmata, kuid ta leidis endas natuke jõudu eespool lõpetamiseks.
Järjekordne suur seiklus sai läbi, ilm oli olnud suurepärane, sügismaastikku võiks samuti pikalt kirjeldada, kui vaid oskaks (Zazibea oskab). Tunnetes ja mälus on kõik salvestunud ja seda ei saa enam keegi ära võtta. Üks uus paik Eestimaast on koduseks saanud, Soontaga nimi ei seostu enam ainult sovhoosiga, kuhu sai lapsepõlves varahommikuti turuhoone juurest kõplamistööle sõidetud, vaid hoopis millegi enamaga - looduse, seikluse ja sportliku emotsiooniga.
Läbisime 54km, saime kokku 99 punkti, ca 9 punkti läks suure vea tõttu kaduma. Rohkem vigu ei teinud. Kokkuvõttes saavutasime 31.koha, MN40 klassis 5. Kolmandast kohast jäi puudu 3 punkti, lätlaste vastu poleks kuidagi saanud. Siinkohal õnnitlused pronksistele Ilvestele, kes on minu teada osalenud TAOK rogainidel esimesest üritusest alates.
Tulemused
Foto Heiki Pajustelt
Eile olime aga rajal jälle koos Marjega ning seda 5.aastat järjest. Eelmisel aastal võistlus ebaõnnestus, jäime minu krampide tõttu esimest korda pjedestaalilt välja (ja seda ka põhiklassis). Kuid püssi pole veel põõsasse visanud, ehkki viimastel aastatel on selgelt tunda, et ressurssi pingutamiseks on jäänud vähemaks. Sellest tulenevalt planeerime rada ettevaatlikult, nö varukoefitsendiga.
Seekord oli koefitsendiks 1,3, ehkki maastik oli loodetust natuke parema läbitavusega. Ei pidanud tegema ka suuri ümberjookse. Selle koefitsendi sisse mahuvad ka mõned väiksemad vead, kuid see, mis juhtus KP30-s kohe võistluse alguses, oli liig mis liig. Korraldajad said meie GPSi träkki vaadates kõvasti naerda ja imestada, meie aga olime oma asukoha õigsuses kindlad ja kammisime oletatavat punktipiirkonda päris korralikult edasi-tagasi. Olime laia vesist kraavi pidanud jõeks, misjärel keerasime punkti suunas. Ja meil kummalgi ei tulnud kordagi mõttesse, et asusime vales piirkonnas. Seda enam, et orientiiriks olevat lagedat soist ala me ei kohanud.
Kui olime lõpuks juba punkti otsimisest loobunud ja asusime äraminekule, tuli vastu üks naisterahvas, kes oli äsja jõe ületanud ja suundus KP30 poole. Seostasime jõge järgmise kraaviga ja läksime uuesti tagasi tuttava künka peale, kuni väljusime lõunaosast järgmise KP poole. Kui naisterahvast poleks vastu tulnud, oleksime KP30-sse sattunud.
Viga tuli 25 minutit ja jäime ka 3 punktist ilma. Esimese 50 minutiga olime saanud 2 (!) punkti.
Edaspidi vähendasime graafikust mahajäämust ja jõudsime -6 minutini, kuid kuna vajasime planeeritud ringi tegemiseks 8-tunnist 30 min rohkem, siis jätsime kõigepealt välja KP36. Sellega võitsime ajaliselt vähe ja tagantjärgi polnud see ehk kõige parem otsus. Kuid sellel hetkel soovisime sisse võtta 27 ja 46, lootes, et kiire liikumisega edestame piisavalt ajagraafikut.
Kahjuks tundis Marje end 3.tunnil raskelt, ka minul oli kuni 5 tunnini tuim ja kergelt rõhuv enesetunne, kus vastutulevatele kaasrogainijatele erilisi naeratusi ei jaganud.
Kui joostud oli ca 5,5 tundi võtsin endale sisse järgmise menüü: kofeiiniga SISi geeli rasvapõletuse ergutamiseks, Ibumetini võimaliku lihaskanguse ja Magneslife-i krampide vastu.
Möödus 15 minutit ja enesetunne oli selline nagu oleksin just äsja rajale saabunud. Värskus, kergus, nii vaimus kui lihastes ja seda lõpuni. Võtsin Marje kummiga järele ja hoidsime pikalt korralikku kiirust. Punktide 27 ja 46 ärajätmine andis turvalise varu koduteele, ainult väga suur jama oleks ohustanud õigeks ajaks finišisse jõudmist.
Jama aga tekkis. Kummis jooksmine kurnas juba üsna raskes seisus olevat Marjet niivõrd, et lisaks muidu halvale enesetundele lisandusid ka krambid (!). Oleme Marjega palju kilomeetreid koos läbinud, kuid see oli teist korda, kui nägin temal krampe. Esimest korda juhtus see Taevaskoja rogainil, kus õnnestunud võistlus sattus lõpus tõsisesse ohtu.
Õnneks oli meil natuke varuaega kõndimiseks ja ega sellises olukorras saagi muud teha, kui pingevabalt liikuda. Mingil hetkel sai Marje jälle jooksusamme teha ja viimased 600m läks juba kõvaks andmiseks. Üritasime lõpusirgel veel Tiit Riisalole kotti pähe tõmmata, kuid ta leidis endas natuke jõudu eespool lõpetamiseks.
Järjekordne suur seiklus sai läbi, ilm oli olnud suurepärane, sügismaastikku võiks samuti pikalt kirjeldada, kui vaid oskaks (Zazibea oskab). Tunnetes ja mälus on kõik salvestunud ja seda ei saa enam keegi ära võtta. Üks uus paik Eestimaast on koduseks saanud, Soontaga nimi ei seostu enam ainult sovhoosiga, kuhu sai lapsepõlves varahommikuti turuhoone juurest kõplamistööle sõidetud, vaid hoopis millegi enamaga - looduse, seikluse ja sportliku emotsiooniga.
Läbisime 54km, saime kokku 99 punkti, ca 9 punkti läks suure vea tõttu kaduma. Rohkem vigu ei teinud. Kokkuvõttes saavutasime 31.koha, MN40 klassis 5. Kolmandast kohast jäi puudu 3 punkti, lätlaste vastu poleks kuidagi saanud. Siinkohal õnnitlused pronksistele Ilvestele, kes on minu teada osalenud TAOK rogainidel esimesest üritusest alates.
Tulemused
Foto Heiki Pajustelt
4 kommentaari:
Oh, tuleb ette. Samas meenutab soojalt minu esimesi iseseisvaid katsumusi M10 klassi neljapäevakutel 8 aastaselt aastal 1986. Ma suutsin siis kaks-kolm neljapäevakut järjest veeta umbes tunni-kaks objektil, mida pidasin õigeks, samas kui õige objekt oli õige lähedal :)
Sega vet kolmas koht läks ju kindlasti teil selle vea nahka, Cursu ja Lynx-lynx vastu.
Üsna uskumatu et selline suur aps võistluse nii varajases staadiumis, tavaliselt tekivad sellised vead ikka väsimuse foonil. Kas nüüd stardist kohe sinna lõuna suunda oli vaja minna on eraldi küsimus, sest ette oli teada selle maastikuosa halvem läbitavus.
Lohutav, et keegi on samuti tunde objekti otsides selle lähedal viibinud, kuid vähem lohutav, et tegi seda 8-aastaselt :) Meil oli vanust kokku 108 ja o-kogemust 80 aastat! Kuid pole hullu, treenime edasi.
Armo, meil oli täitsa ok plaan, võimetekohane. Järgmisel aastal võime ka tunnikese vahepeal magada, siis oleme TAOKil MN55 klassis.
Juhtub ka parematel :)
Igatahes nüüd on see "epic fail" tehtud ja järgmised sooritused ootavad:)
311°; 0.0842 nm
Postita kommentaar