Koos Matiga. Vihmale lootes. Rogaini EMil Oraval

Rogaini Euroopa meistrivõistlused Põlvamaal, Oraval, olid meile Marjega selle aastal ühed tähtsamad võistlused, sest rogaini MMile me USAsse ei lähe. Samuti toimub veteranide MM orienteerumises, kus Marjel on alati medalieesmärgid, kauges Brasiilias. Olen juba varem maininud, et rogainile me veel niisama jalutama ei lähe, sest 24h on piisavalt raske, et seda medalieesmärgita tegema minna.

Seekord aga kutsusime vahetult enne võistlust oma tiimi vana võitluskaaslase Mati Preitofi, kes sama vahetult enne võistlust oli jäänud oma tiimist välja. Sellega vähendasime natuke iseenda konkurentsivõimet, kuid seda muude väärtuste nimel.

Nüüd olime siis kolmekesi ja pidime arvestama kolme nõrkade külgedega. Kõige suuremaks mureks oli ilm, sest Mati ei talu palavust. Mõned päevad enne võistlust lubas ilmajaam küll väikest jahenemist ja vihmahooge, kuid see lootus kadus koos rogaini lõpuga. Palavust oli kõvasti ja vihma ei kusagil. Nii oli kõigil osalejatel raske ja eriti veel Matil, seekord alates 8. tunnist.

Kuid nüüd algusest.

Saabusime võistluskeskusesse ca tund enne kaartide jagamist Moostest, Sipsa valdustest. Mooste Viinaköök pakkus meile kõike oma headuses - toitu, peavarju ja mõnusat olemist. Ja head seltskonda.

Meeldivas võistluskeskuses jäi aega ka natuke niisama tuiamiseks, eriti huvitav oli infotahvlile riputatud näidiskaart, mille kõrval Aidu Xdreami veetakistused kahvatusid olematuks. Õnneks polnud see siiski Orava piirkond, ehkki ka Piusa jõgi on siinkandis paras hiiglane.

Planeerimisülesanne oli huvitav. Esimesel vaatamisel lõi pildi kirjuks, kuid tasapisi hakkasid välja kooruma võtmeetapid. Nimelt oli vaja ühendada ära kõik lähestikku asuvad punktid (selliseid ridasid oli 3) ja kallimad punktid. Hõredama punktitihedusega põhjapoolsest keskosast pidi vaid läbi minema. Punkt 702 lõunas jäi kohe välja, kahjuks ka 706 loodenurgas. Planeerimise ajal ei näinud me varianti, mille nüüd kaardile kandsin ja mis oleks olnud väga tõhus punktilisa. Kuid oma planeeringuga, mis nägi ette 115+km läbimist, jäime väga rahule. Etteruttavalt öeldes oli koefitsient 1,25 Orava jaoks liiga suur, sest läbitavus oli hea ja sai palju otse minna. Seetõttu jõudsime üsna kiiresti graafikust ette, seda isegi üle 2h, kuid otsustavaid samme tollel hetkel veel teha ei julgenud.

Peale starti võtsime suuna põhja poole ja kulgesime hästi rahulikult. Kuna oli palav, siis tempo valisime just Mati enesetunde järgi. Kui Matil oli olemine väga hea, siis tähendas see tegelikult head. Kui hea, siis normaalset ja kui Mati vastas enesetunde küsimuse peale "normaalne", siis tähendas see juba kriitilist olekut.

Foto: Harri Veide (SIIT)

Hoolimata rahulikust algusest kulgesime paar punkti koos Venemaa pronksitiimi Kalinin-Švedoviga, siis läksid meie teed lahku. Imestasin, et nad nii rahulikult liiguvad. Mitmed noored põdrad kadusid kaugele ette.

Liikusime ja liikusime, rahulikult ja täpselt. Kõik läks kenasti. Marjel oli küll kergeid raskusi 2 ja 5 tunni vahel, millest andis tunnistust vaikimine, soov igasuguste soode ja risuste metsaosade vältimiseks ning ringiminekuks, kuid see polnud ohtlik väsimus. Kuna tunneme üksteist päris hästi, siis siinkohal ma mingeid järeleandmisi ei teinud ja liikusime otse punktist punkti. Risusemad lõigud vaheldusid paremini läbitavatega ja sood olid samuti väga erineva raskusastmega. Enamasti siiski üsna hästi läbitavad. Kardetud Meenikunno raba forseerimine (705-513) läks samuti libedalt, sest leidsime juhuslikult talitee.

Kuid meie optimistlikku liikumist ei jätkunud kauaks - Mati tundis end 8.tunnil väga kehvasti. Meenusid mitmed varasemad palavusega tehtud rogainid, eriti tema kannatused Ukrainas, Migovos. Kuid siin polnud õnneks mägesid ja Mati liikus, võideldes nii iseenda kui palavusega. Jooksmisest polnud mõtet enam rääkida, ehkki üllatav oli kohati Mati kiirkõnd, mis nõudis meilt Marjega kerget sörki.

Ootasime väga vihma, mis jahutaks keha ja annaks Matile uut värskust. Kuid seda vihma ei tulnud ega tulnud. Keskmiselt aeglasemast tempost hakkas ka toonus kergelt langema ja aeg-ajalt oli ka endal juba raske joosta. Või oli see palavus, mis kurnas kõvasti. Kes sellel päeval liiga kiiresti alustas, see kiirelt ka lõpetas. Meie siiski liikusime, ehkki valdavalt kõndides. Tegelikult oli see hea, sest niimoodi oli lihtsalt hea, st, et ei olnud väga halb.

Hoidsime oma ettevõidetud 2 tundi öö jaoks, sest oleme alati öösel oma plaanile palju kaotanud. Seekord oli öö lühike ja kõik õnnestus hästi. Enne ööd tegime lisaks ühe väikese kaare, saades juurde 3 punkti ja palju magedat joogivett (323, W2). Kell 01.30 öösel jõudsime teise veepunkti juurde, kus Mati üritas natuke juua. Vesi osutus liiga rammusaks ja ta oksendas kõik välja. Kuid peale seda läks justkui kergemaks, aitas ka jahe öö. Kui meie Marjega panime kile või koorikjope selga ja kohati külmetasime, siis Mati liikus kogu öö lühikeste käistega särgis. Kohati läks tal enesetunne päris heaks, oli aktiivne ja otsustav. Ja liikus kenasti.

Rohkem me oma graafikule ei kaotanud, vaid normaalse kõndimisega püsisime ühtlaselt plaanis. Edu graafiku ees oli pidevalt 1h15min, kuid me ei julgenud seda enne lõpuosa kulutada, sest kirdeosa lõpuringi pidime kindlasti 100% ära tegema ja riske vältima (st ka riskiteguri sisse arvestama). Seal oli aga liikumine eriti lihtne ja sirgjooneline ning meil kogunes nö plaanitud viimases punktis 309 kokku 1,5h lisaaega. Loomulikult jalutasime oma aja ära, st võtsime suurte teeringidega veel 308 ja 501. Mati joosta ei suutnud, kuid kõndis normaalselt. Jälle oli palav ja Matil väga raske. Aga ta võitles ja seda lõpuni.

Meil polnud siiski kiiret, aega jäi 18 minutit ülegi.

Lõpetades olime kõik õnnelikud, et suur vaev sai otsa ja suutsime koos lõpuni vastu pidada. Kõik, kes nendes oludes 24h ära tegid, olid väga tublid. Kui väga oleksin ka ise tahtnud varem lõpetada ja kui aeglaselt käis seekord kell, eriti esimesel päeval.

Olime rahul, sest plaan oli meil hea ja orienteerumine õnnestus. Tõsi, kaks suuremat ca 15-minutilist viga tulid sisse, üks kaardivea tõttu (puudus suur soo), teine puhtalt oma süü tõttu (liiga varakult hakkasime vale nõlva pealt punkti otsima). Mõlemal juhul olid kaaslasteks ka teised tiimid.

Lõpptulemus siiski headmeelt ei teinud, sest jäämine napilt 4.-ks pole meeldiv. Kaotasime Cursule 4 ja lätlastest Easy-le 10 punktiga. Kaminskis-Liepina olid seekord jälle üle, kuid mitte kalendriga. Anita ütles, et tema trenni eriti ei tee, motivatsioon puudub (kas borrelioosi jätkuv mõju). Vaid Valters tahtis väga võistelda ja vedas teda kummiga lõpuni. Kahjuks jäi Valtersil üks 7-ne punkt märkimata, mistõttu jäid nad segade absoluutklassis 3-ndaks. Kuid see oli jälle õnneks tiimile Loorits-Parm, kes tegid väga hea skoori. Neemel on ikka hea nina hea tulemuse tegemiseks ja õnne ka.

Positiivsetest üllatajatest nimetaks kindlasti veel Klementsov-Korrolit ja loomulikult Tammemäe-Pallo hullumeelset võidutulemust. Kindlasti võiksid rahul olla Mirme-Ansko, veel noored Roosaare-Roose ja Kalm-Fjodorov. Kõik jooksid ikka täiega. Kuid kui natuke vaadata meie kõndimise rada ja panna sinna juurde mõned lisapunktid (punasega kaardil), siis 300 punkti poleks seekord olnud üle mõistuse tulemus.

Kuid nii on hea rääkida pärast kodus, kui jalad hakkavad juba paistetusest tagasi tõmbuma ning valus väsimus on ammu ununenud.

Ja vihm siiski lõpuks tuli. Täpselt peale autasustamise lõppemist, pühapäeval kell 14.13. Äikeserahe oli eriliselt võimas, võistluskeskus sai  hetkega inimtühjaks ja pidu lõppes.

Samas oli pidu olnud  vägev ja usun, et kõik jäid rahule. Meie autos oli kõige õnnelikum Liis ja tema üle oli tõesti hea meel. Sest Liis lihtsalt on tore.

Kui tagantjärgi küsida, et kas me Marjega kahekesi oleksime rohkem punkte kokku saanud, siis sellele küll kindlalt vastata ei oskaks. Plaani oleksime samasuguse teinud ja samu riske vältinud. Ehk oleks veel lõpus mõne 2-se ja 3-se juurde võtnud. Kuid kindel ei saa olla.

Läbisime ca 118?km, saime 281 punkti, segaveteranidest 4., üldjärjestuses 33.

Tulemused

Lisaks veel tagantjärgi seda, et maastik oli rogainimiseks väga sobiv - üllatavalt palju ilusaid kohti, huvitavaid objekte, hooldatud maastikku. Vähe rõvedat võssi ja läbipääsmatuid soid. Etapil 201-301 (kagunurgas raudtee ääres) oli ees tohutult suur org, selline, nagu neid mägedes näeb. Sealt orust laskumine ja tõus meenutas mägimatka.

TPMV (Silver Eensaar)