Erinevalt vendadest Eensaartest ma oma naisega seekord TAOK rogainile ei läinud.Vara veel, sest tahtmine oli võistelda ja tõestada, et suudame lätlastele Actinš/Lapinale vastu saada. Tšehhi MMil jäime nende järel väga napilt neljandaks, ehkki rogainis pole nappe või väga nappe kaotusi. On kaotused ja on võidud, sageli ülinappide vahedega, nagu ka Lindora rogainil.
Lahingusse läksin jälle Marjega, kes sel varahommikul nägi välja rõõmus ja enesekindel. See oli hea märk, kindel signaal heast füüsilisest vormist ja võitlusvalmidusest. See oli hoopis teine Marje, kes Tšehhi MMil, kus vabastav naeratus ilmus näole alles viimase punkti võtmise järel ja siis, kui oli selge, et finišisse jõudmiseks on piisavalt aega. Ja etterutates võib öelda, et tiimikaaslane oligi heas konditsioonis, alustas julgelt, ei pidurdanud keskel ja suutis hoida korralikku tempot lõpuni.
Planeerimine
Planeerimisel olime üsna optimistlikud. Võtsin kaasa eelmise aasta Karepa rogaini nööri, kus oli märgitud 60km-ne (tegelik) rada koefitsiendiga 1,22. Seda nööri kaardile vedades sai selgeks, et tuleb võtta ka Tabina järvest põhja poole jäävad punktid, sest muidu oleks headest punktidest defitsiit tekkinud. Mõned etapid tulid küll ülipikad, kuid eeldatavalt hästi joostavad.
Tagantjärele saab öelda, et Karepa nöör ei sobinud Lindora maastiku jaoks. Kohe algusest jäime planeerituga ajahätta ja kogu tee pidin kalkuleerima ning leidma variante punktide väljajätmiseks. Saavutatud punktisumma (116) oleksime kätte saanud ka paar kilomeetrit lühema maa läbimisega, heaks näiteks on Bona Fide (Kakko/Överus) rajaplaneering.
Võistlus
Esimene vahelejäetav punkt oli 25, järgmine 31. Kui esimese lõike juures oli tegemist nö ajagraafiku korrastamisega (algusest oli joostud ca 2h), siis 31 näol lappisime juba lõppu kokku, sest aega oli järel vaid 2h. Juba varem oli selge, et 56 pole meile jõukohane, pikk etapp läbi ebamäärase metsa (27-56) oleks võinud hävitada kogu töö.KAART suuremalt
Kodus kaarti analüüsides selgus, et '59-30-27-46 asemel oleks olnud teostatav natuke pikem ja 3 punkti kallim variant '59-31-56-46. Kuid stressiolukorras, kus küsimärgiks oli ka 45 läbimine peale 46 ei tulnud selline variant mõttessegi. KP23 oli juba varem kõrvale jäetud.
Ehkki 6-tunnil tundusid lihased kanged ja jalatallad tuimad-valusad, siis viimasel 1,5 tunnil oli ajahätta jäämise hirmust adrenaliinitase kehas tõusnud nõnda, et jalad ja kogu olemine tundus reibas ja kerge.
Natuke tuimaks muutusid jalad teisel tunnil ja veel mõni aeg peale seda, kui vedasin Marjet kummiga pikematel teeotstel. Siiski mitte kaua. Tema ei saanudki vedamise kasutegurist aru, kuid minu jalalihased töötasid hoopis teisiti kui tavaliselt. Pikaks ajaks olime jooksuvõime tasakaalustanud ja see oli tiimisiseselt ainult hea.
Lõpptulemus oli meeldiv. Kaminskis-Liepina olid jälle teiselt planeedilt, kuid lihtsurelike grupi võitsime napilt ära. Lätlased Actinš/Lapina jäid seekord nukrale 4.kohale ja seda nii absoluut- kui veteranide klassis. Hea meel oli Ilveste pjedestaalikohast. Noored (Tempo) jooksid kenasti, kuid tegid trikke ja hävisid.
17 kommentaari:
Tempo oleks 1 punktiga segaarvestuse võitnud, aga paistab, et viiene kp pole minuti sees märgitud. Karm, aga õiglane!
Tõesti, nii see on. Aga hilinemist ei saa ka ära unustada, ehkki midagi imelikku on neil juhtunud etappidel 47-57-48 - ajaliselt natuke kaua läbitud. Kui olid ajapuuduses, siis oleksid pidanud ära jätma 48 ja 22 ning sellega juurde saama 20 - tulemuseks oleks kokku tulnud 113 punkti.
Ilmselt ei tehtud nii tõhusat ettelugemist nagu Sina teed. Seekordne rada nõudis seda, lõpus polnud enam midagi ära jätta ega juurde võtta ilma kogutulemust kahjustamata. Sinu ettetöötamine tagas meie edu! Ma ei väsi rajameistrit ja maastikku kiitmast, korraldajaid muidugi ka! Marje
Ets, 56 juurde oli ikka maru loha sees, tahan öelda, et 20 oli küll odav punkt, mille oleksite võinud lõppu jätta (nagu meie tegime). Siit +3 punkti oleks teid ju aidanud!
Teoreetik
Armo,aidanud mida? Kümne hulka, aga segade koht ju sama !? Kaotada oleks võinud palju lihtsamini ja rohkem. Ikka tegime, mis suutsime ja oskasime. Mina olen rahul ja miski ei kripelda! Marje
Armo, juba planeerimisel KP20 lõppu jätmine oleks olnud hea mõte, aga ei tulnud selle peale. Samas selle ajaga, mis meil mõlemal KP42-s oli, poleks meie küll julgenud enam 20-sse minna. See oli teie poolt enesekindel juveliiritöö.
Kuid KP56 jaoks kaheste (22 ja 20) ärajätmist kaalusin juba 4 tunnil. KP22 tundus siiski kergesti võetav ja peale 57 vaatasin, et ainult 20-ga 56-t poleks päästnud. Võtsime ka selle, aga tõesti oleks võinud jätta lõpuvariandiks. Igal juhul oleksime siis jõudnud ära võtta 31 ja vähemalt 1 punkt oleks kokkuvõttes rohkem olnud. Natuke teises tabeliseisus tähendanuks see üliolulist lisa, seekord läks ka 116-ga õnneks.
Niiet, tunnistan küll viga, et ei näinud võimalust jätta KP20 lõppu. Praegu vaadates tundub see elementaarne.
Aga see arutelu näitab väga hästi, kui suure tähtsuse ja riskiga võib olla seotud 1 punkti lisamine oma kontole. Seega pole 1-punktiline võit üldsegi mitte napikas.
Juba planeerides mõistsin, et 4-ste ja 5-ste KP-de väljaplaneerimisel asja esikolmikusse ei ole. Meie planeeritud lõpuring oli 42-37-29-20-F, kohe olime planeeringust välja jätnud läänes oleva 25 ja kaalumisel vs. 56 jätsime välja ka 38-21. See andnuks kokku 133 p. Siseringil oli meil 22 raudselt sees ja selle etapi 57-22 me jooksime otse (10:48) ning arvan et mitte halvasti, sest eelnev punkt 57 oli olnud üks nendest vähestest rajal kus tõsiselt orienteeruda oli vaja. Mingil hetkel edelaosast tulles pakkus Lauri kaheste(28; 23) väljaheitmist plaanist, aga nõustusin sellega vaid osaliselt. 28 jäi sisse ja orus sügaval 23 välja. Nüüd tuli ka jutt sirgem, sest 44-33-30 asemel tuli kavva 28-30-27 ning 33-44 jäi nö lõpusirgele. Nüüd analüüsides muidugi võib spekuleerida, et 59-28-30 asemel 59-30 otse oleks jätnud meile lõpus lisaaega 37 ja seega ka ühe lisapunkti saamiseks, kuid 59-s oli veel aega üle 2,5 tunni ja tahtsin lühendamise otsust võimalikult edasi lükata.Plaan ikka veel 131 peale, aga .... kell käis armutult.
Muidugi läks lõpp kiireks, aga tahtsin tõesti seekord harjutada aja täisjooksmist. Oli näha, et lisaks 29-le ka 37-sse asja ei ole, 20 tuli aga võtta! Sellele aitas kaasa ka noorendikus olnud siht, sest 42-st lagedale jõudmine oli 20 minekul kõige probleemsem ja ajakulukam.
See on nagu malemäng, kus mina paljusid variante ei näe ja ei saagi kunagi nägema. Ei jõudnud ka Pioneeridemaja maleringis üle IV järgu... :)
See oh hullem, kui male. Mul males mk, aga rogaini rajaplaneering on täiesti arusaamatu tegevus.
RR
Tempol kustus üks kodanik poole raja peal ära:(
RR ja Ets, mis te nüüd, rogaini rajaplaneerimine on märksa lihtsam kui male. Males teeb iga teise käigu vastane, rogainis teed kõik käigud ainult sina ise.
LL
No ei tea...
Rogainis on väga hästi võimalik, et maastik, rajameister ja halb tuju teevad kolm vastukäiku korraga.
Igal juhul oled nõrgem pool:)
Ma olen ikka imestanud, et raja planeerimiseks antakse aega. Kuidas oleks, kui kaardi saaks koos stardipauguga....? Juku
Juku, paljudel lõunamaa rogainidel antaksegi kaart alles 15-30 minutit enne starti. Kuid võib-olla on see tingitud sellest et rajameister ei ole viitsinud raja kallal tööd teha ja pikemalt süvenedes jookseksid kõik ühte või teistpidi sama ringi. Mägedes teatud maastikuosades eriti variante ei teki kuna läbitavus ja teede/radade olemasolu seab liikumisele omad piirid.
Ah et kaart koos stardipauguga...
Ei, Juku, ei taha, kohe üldse ei taha. Siis kisuks seiklusspordiks.
Mul pikad juhtmed ja aeglane mõtlemine, koos stardipauguga kaoks kontroll ajutegevuse üle, emotsioonid lämmataksid mõistuse.
Ei, ei, ei taha :)
Tõenäoliselt klassikaline formaat, kus rajaplaneerimiseks jäetakse enne starti piisavalt aega, on elujõuline ja tulevikuski köitev.
Siiski peab ütlema, et nii seiklusspordi võistlused kui XT-sari Eestis, kus tuleb käigupealt planeeringud teha, on väljakutsuvad ja meeldivalt arendavad. Igal juhul on nad mõnele väiksema järgu maletajale kasuks tulnud:) Peaaegu nagu simultaan:)
Ilmselt siiski on mõõdukas järjepidevus rogainile asjakohane.
Ma Karliga nõus, et need käigupealt planeeringud on arendavad. Tahaks edaspidi ka selliseid võistlusi. Vast mitte ööpäevaseid, aga neid lühemaid. Kogu planeerimise protsess on huvitav. Kiirete otsuste tegemisel pannakse proovile meeskonna koostöövalmidus. Me teeme tavaolukorras ümberplaneerimisi ka juba 6 ja 8-tunnistel võistlustel ööpäevastest rääkimata.
Ei ole Etsiga nõus, et siis rohkem seiklusspordiks kisub. Seiklust tekitavad ikka pigem ootamatused milleks valmis ei olda ja lõksud rajal ja kaardi ning maastiku iseärasustest tingitu.
Siin küsimus, kuipalju infot me valdame (kodutöö) ja kuipalju saame vahetult rajainfo ning kaardi kaudu kätte ja mida näeme rajal, et valesid otsuseid tehes "seiklema" läheme.
Kui aeglane mõtlemine, siis tuleb "juhtmed" lihtsalt varem ühendada. ;)
Postita kommentaar