Napoleonina Waterloo lahingus - Tarmaku Aastalõpuvõistlus

Jüri Tarmaku Aastalõpuvõistlusele sai täna mindud erilise võitlusvaimuta. Polnud ju kindel, kas kinesioteip imet teeb ja jalg võistluse vastu peab. Eile proovisin drenažööril joosta 23min ja ei mingit probleemi. Seega oli väike ime juba sündinud.

Stardinimekirja vaadates leidsin meile Marje Viirmann'iga MN95+ klassis siiski parajad konkurendid – Tenno Alamaa ja Rein Rooni. See aga tähendas, et tuli Marjega lahingusse minna ja jalg oli sel puhul juba teisejärguline. Aga et sellest lahingust Waterloo tuli ... st Waterloo Napoleoni jaoks, lahingu alguses veel ei teadnud.

1. vahetus

Waterloo: Lahingu algus /---/ Umbes kella ühe ajal tulid prantslased uuesti rünnakule, tormates majade ja aedade suunas, üritades ronida aeda ümbritsevale müürile, ära kasutades pargipuid. Siiski laskmine nende suunas ajas nad minema ning nad taganesid kõikidest positsioonidest./---/

Alguses panin hooga trepist üles, kuid kuna esimese punkti juures oli palju kõrvalpunkte, kahtlustasin micro-O-d, mistõttu kohe oma KP-d nr.35 ära ei võtnud. Jäin Tennost 30m ja Maido Kaljurist 15m meetrit maha.

Etapil 3-4 panin hooga asfaltteest alla, mõeldes pea igal sammul, et millal üle barjääri hüpata ja vajalikule tänavale pöörata. Kuid kõik eesolijad panid otse ja nii minagi, kuni suusaraja kaugema pöördekohani, ca 150m vajalikust kohast mööda. Olin parajalt segaduses, nagu ka Maido ja Tenno, kes seisid ja uurisid kaarti. Kohas, kus olen olnud sadu kordi ja võiksin ka öösel silmad kinni joosta... ja nüüd selline lugu!??
Probleem oli selles, et autoteed, millest laskusime, polnud võimalik kaardilt näha. Kas see on sprindi-O leppemärkide omapära? Igatahes oli see rajameistril väga hea etapp.

Järgmine huvitav etapp oli 5-6. Jooksin KP5-st peaaegu otse tuldud teed tagasi suusarajale ning tõusu ülaosas lõikasin punkti poole. See oli kiirem kui otsevariant läbi soise rohelise ja seal sain Tennost ning Maidost parajalt ette. Kirti Rebane oli ca 50m ees.

2. vahetus

Waterloo: Prantsuse jalaväe rünnak /---/ Kui prantslased ründasid, lahkusid Bijlandti brigaadi sõdurid lahinguväljalt, jättes sinna 7. Belgia pataljoni. /---/ Prantslased tulistasid vastu ning liitlaste kaitse oligi sisuliselt kokku kukkumas /---/.
Marje läks välja enne Reinu. Mingil hetkel sai Rein temast natuke mööda, kuid lõpuosas tehtud lisakaar tõi prantslased ehk meid siiski jälle ette.

3. vahetus

Waterloo: Briti raskeratsaväe vasturünnak /---/ Briti ratsaväe rünnak suutis siduda umbes 20 000 meest. See läks Napoleonile kalliks maksma – peale tapetute, haavatute ja vangide kaotas ta ka kõige kallima, mida ta vajas, aja. Ajakaotus tähendas, et lahingu selle faasi (massrünnak liitlaste tsentrile) lõpuks hakkasid Preisi väeosad jõudma Napoleoni paremale tiivale, kus ei olnud mingit kaitset./---/

See oli trikitamise etapp, valgel kaardil vaid punktikohad. Tenno jõudis mulle mäe peal esimeses punktis järele. Edasi panime koos väikeste veakestega. KP4 ei õnnestunud mul 10m kauguselt näha, Tenno sai ette. Viies ehk järgmine KP tuli nii kiiresti, et esimese hooga jooksin punkti kõrvalt mäest alla, ca 15m. Nägin, kui Tenno märkis punkti, kuid pidasin seda hajutuseks. Hoolikamalt kaarti vaadates silmasin aga hulga kõrgusjooni ja pöörasin otsa ringi, seega tuli joosta tagasi üles. Tenno ehk Briti ratsavägi läks rünnakule ja vajutas lõpuni nii nagu torust tuli.

4.vahetus

Waterloo: Saabub Preisi IV Korpus /---/ ... väga kogenud eliitsõduritest kaardiväelaste vastas asus vabatahtlikest koosnev Maakaitsevägi. Siiski tegid ka prantslased taktikalise möödalaskmise. Tagaajamisel liiguti külast välja, sattudes loomulikult avatud väljale. Tegevusse asus Preisi suurtükivägi, lüües nüüd prantslased omakorda tagasi. Prantslased saatsid täpsuslaskjaid suurtükiväge kimbutama ning sellega oli rünnakulaine läbi. /---/

Vahelduva eduga lahing Marje ja Reinu vahel, Rein saabus vahetusalasse siiski enne. Vahe oli väike, ca 30m.

5. vahetus

Waterloo: Keiserlik Kaardivägi ründab
/---/ Vahepeal, kui Wellingtoni tsenter oli lagunemas La Haye Sainte all ning Plancenoit' olukord oli hetkel stabiliseerunud, kasutas Napoleon viimast võimalust Wellingtoni murdmiseks, paisates lahingusse kuulsaima väeosa – kangelasliku ja murdmatu Keiserliku Kaardiväe. See, tõeline professionaalne eriüksus – üks kuulsaimaid sõjaajaloos, /---/

Pikk lõpulahing (3,5km), kus polnud vahet, kes jookseb ja kui palju. Peaasi, et pulk ehk lahingulipp käest kätte liigub.
Kohe alguses ründasin Napoleonina Tennot ehk preislaste Blücherit ja üritasin talle järgi jõuda. Hõikasin kaugelt selja taha Marjele, et oota siin. Lauset kuulis vaid „vaenlane“ Rein, kes aga edastas sõnumi Marjele! Fair Play! Waterlool??

Tenno sain kätte ja möödusin 2.punkti juures. Tekkis mõte minna lõunast, kuid siiski keerasin põhjapoolse variandi juurde tagasi. Olime Tennoga koos. Ja siis lõi järsku valu paremasse säärde. Oi-oi, nii kauaks siis valuta olekut jätkus. Aga sedagi polnud vähe. Vajutasin valuga Tennoga võrdselt ja KP7 juures andsime oma SI-pulgad paarilistele üle. Marje võitles edasi Reinuga, vastased olid võrdsed.

Ehkki säärelihase seis oli kehv, lugesin siiski võimaliku vahetuskoha ette ja siirdusin KP13 juurde. Seal ootas juba Kirti, kes polnud samuti 100% kindel, kas asub õiges kohas. Kuid rahustas see, et olime kahekesi. Tenno aga seda võimalust ette ei lugenud ja nüüd tekkis hoopis meil šanss: puhanud kuid vigane mina versus väsinud Rein.

Ja see võimalus tekkis. Marje jäi trepist ettevaatliku laskumise tõttu Reinust ca 25m maha, kogemata pillas maha veel ka pulga nii, et pidime 4-5m tagasi jooksma. Kuid adrenaliin (loe: tapahimu) pulbitses juba organismis, valu surusin maha ja lähenesin jõudsalt Reinule. Juba olingi teda kätte saamas, vahe vaid 5m, kui ...


Waterloo: Prantsuse armee lagunemine ja Napoleoni alistumine Blücher koondas oma vägesid ja ründas uuesti. Seekord oli rünnak otsustava tähtsusega. Aeg jooksis ning preislased ei tahtnud Napoleonile lisavõimalusi pakkuda.

Ja siis, vasakpöördel KP15 poole ilmus ootamatult preislaste väeosa Blücheri juhtimisel. Viimane oli minu puudumist võistluskeskuses märganud ja aimas halba ning tuli Wellingtonile, st Reinule appi. Jõudsin veel kaks korda öelda, et „Nii pole aus, nii pole aus“, kui tundsin eriti lõikavat valu paremas sääres, millele järgnes, või hoopis eelnes lootusetuse tunne võitluses ülekaaluka vaenlase vastu.
Andsin alla, Waterloo lahing oli kaotatud!

Aga meeleolu oli suurepärane. Järgnes väike õlu, väike saun, väike praad ja suur tore seltskond – kõik oli väga meeldiv.

Tänud Jüri ja Juta Tarmakule ja Co-le ning rajameistrile Sergei Rjabõškinile (pildil). Rajad olid suurepärased, sees mitmeid huvitavaid teevalikuid ja kavalaid tillikaid.




Ja lumi ka täna!

No näed siis,
veel sajabki lund,
kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe...

Kena aastalõppu!