Tribüünidelt näeb ühisstarti, vaatepunkti ja jälgida orienteerujate jooksusammu ka natuke pikemalt. Samuti näeb suurelt ekraanilt jooksvaid tulemusi ja ühest punktist videopilti. Kommentaatori tekst, tulemused ja 2(?) videopilti peaksid jõudma ONLINE'ina internetti. Jooksvad tulemused ja pilt peaksid olema nähtavad ka Tervisekeskuses, kus on võimalik jälgida võistlust söögikohast, loodetavasti kuulata kommentaatorit ka saunast või ujulast. 
Johannes Tasa, kes oli 1970.aasta Keila Jüriööjooksu võitnud Tallinna Polütehnikumi võistkonnas, kirjutas sellest üritusest järgmist (lisatud on kaart ja mõned pildid):
Tallinna Polütehnikumi (TPT) orienteerumissektsioon oli kuuekümnendate aastate lõpus nähtus omaette. Sektsiooni põhiline vedaja oli minu vend Volli, aga sealt on sirgunud terve rida tugevaid organisaatoreid, kes on Eesti orienteerumist aidanud arendada. Tunnustuseks tuleb märkida, et just Polütehnikumi orienteerujad on teinud Tallinna neljapäevakutest just sellised, nagu nad praegu on. Süsteemi juurutas Toi, edasi arendas Virve. Praegune TONi vedur Rein oli sel ajal üks tehnikumi paremaid keskmaajooksjaid, aga orienteerumas käis harva.
TPT ei olnud 1970.a. Jüriööl mitte mingi juhuslik loteriivõitja vaid oli nendel aastatel kindlalt üks stabiilsemate hulka kuuluvaid võistkondi. Meie pink oli piisavalt pikk, et välja panna täisvõistkond (10+10) ka sellal populaarsele võistlusele Kes-Keda. Minu esimene Jüriööjooks oli 1966 a. ja mulle anti 3. vahetus, kuna see oli kõige lühem. Saime 34. koha. Järgmisel aastal olime 18., ja 1968. Vaimastveres juba viiendad. Osalesime siis kolme võistkonnaga.
1969.a. oli toimunud pereheitmine ja esindusvõistkonnas vahetusid peale minu kõik ülejäänud, sest staažikatel olid õpingud lõppenud. Kuna sel ajal oli avavahetus kõige pikem, siis anti seda joosta minule. Kokku jäime napilt kolmandaks, kuna ankrumees Olavi Tomson jooksis ümber staadioni aia, aga Oiva Rikkinen (Harju Jõud) leidis aiaaugu (1969 toimus jooks Keilas).
1970 olin juba Riia ASK liige, kuid poisid meelitasid mind Jüriööl osalema, kuna see toimus ju taas Keilas ning jooksimegi sama koosseisuga - Juku, Aili, Raivo, Viiu, Olavi. Rongisõit käis sõdurpoistel lihtsalt: R
iias ostsin pileti Siguldani, rongis tuli leida platskaardi vagunis tühi kolmas „riiul“ ja sealt ei osanud sind enam keegi otsidagi. Kodus korrastasin otsmikulampi viimase hetkeni (sellal tehti need ise) ja jäin õigest rongist maha. Järgmine jõudis aga väga napilt. Vahetasin rongis riided ja jooksin jaamast starti, Raivo loovutas kergendusega numbri mulle ja kohe kõlas ka pauk. Hea hooga tormasime üle tankodroomi. Kui jõudsin veendumusele, et nüüd oleme juba küll punktist möödas, keerasin ringi ja imetlesin seda suurt vastuvoolavat tuledemerd - oli ju siis osavõtjaid pea kaks korda rohkem kui nüüd. Jupp maad andis tagasi tulla, enne kui põõsast tähise leidsin. Teistest KP-dest mingeid erilisi mälestusi ei meenu. 
Teatevahetusse jõudsin hulk aega peale esimesi. Olavi lohutas aga mind, et ma olevat esimene lõpetaja, keda ta tunneb.
Stabiilselt jooksnud järgnevad vahetused tõid meid järjest ettepoole. EPA võistkond jäi aga püüdmatusse kaugusse, aga neil toimus see õnnetu apsakas, kui Avo Saue läks viimasele etapile 3. vahetuse kaardiga. Mõnel võistlejal jäi aga jooks katki sel põhjusel, et juhtus jooksma liiga lähedal tankipolgu piirdeaiale, kust ta võeti tükiks ajaks „hoiule“.
Artikkel Spordilehes.
Kui nüüd võrrelda, et kuidas on orienteerumine edasi arenenud, siis eelkõige igasugune varustus on vabalt saada – jooksujalanõud, riided, kompassid, lambid. Isetehtud lambist oli juba juttu, kuid ka esimene vedelikukompass oli mul oma tehtud. Ankrumees Olavi meenutas veel praegu, et küll oli hea minek, kui sai minu nupusussidega joosta! Loomulikult on ka kaardid hoopis midagi muud kui siis. Kaardirevolutsioon oli käimas ja peagi said valdavaks täpsustatud, värvitrükis kaardid. Orienteerumise tehnikas aga suurt muutust toimunud ei ole – liikumine kaardi järgi - ja kui kaardil infot ei ole või on teda liiga palju ja välja lugeda pole võimalik (nagu seda kaasajal liiga sageli juhtub), tuleb minna täpse suunaga ja arvestada kaugust.
Vaimastveres aastal 1968. Start - kaks TPT Vollit on Tõnu „karpi“ võtnud. Pildid: Juku Tasa
10 kommentaari:
Lugesin seda ajaloojuttu ja mõtlen, et kas see esimese Jüriöö jooksu võitja ja hilisem rajameister Elmar Vesker on seesama mees, kellega kunagi ühes majas elasin, ja kelle poeg nüüd kõrvalmajas elab. Elad inimesega ühes majas ja ei tea temast mitte midagi.
TA
Ma tõesti ei tea, uuri välja. Ehk tuleb huvitavaid materjale/mälestusi päevavalgele.
Tõnu, minu mäletamist mööda on tegu jah, Sinu/meie endise majanaabriga:)
Mäletan 10. Jüriöö jooksu avatseremooniat ja muidugi valmistumist selleks, eriti tõrvikute tegemist, saime need ju pärast endale.
AL
Käisin naabrimehe juurest läbi, ta täpselt ei teadnud, aga arvas, et üsna kindlasti võis see tema isa olla, kes terve elu on spordimees olnud. Ka mingit sorti spordiametnik Harjumaal ja tegelenud väga paljude spordialadega. Elab praegu Virtsu kandis ja 23.04 saab 83 aastaseks.
TA
Kuidas vana mehe tervis on? Äkki poeg toob ta sünnipäeval Keilasse, saab paar sõna rahvale öelda (või näit telekaamerasse?).
Kas hakatakse lumes jooksma? Mis seis on maastikul?
Kolm päeva tagasi oli kuni põlveni lumi. Kuid lumeolud muutuvad iga päevaga ning praegu pole veel mõtet tingimusi kirjeldada.
Küsisin Jukult, et mida see Tankipolku hoiule võtmine tähendas.
Juku vastus:
Kogu selle temaatika juures on mälestusi, milles ei ole ma just 100% kindel, et kas oli see just aastal 1970 või aasta varem. Aga , et jooksjaid "hoiule " võeti tankipolgu valvurite poolt, see fakt ise on kindel. Üks minu kunagine klassikaaslane 1-8 klassi ajalt Tall. 1. KK. tuli nukralt finisi esimeselt vahetuselt siis, kui autasustamine oli juba lähedal. Poisi nimi on Veikko Raagmets ja ta kurtis oma halba õnne, et ta rajalt maha võeti ja uurimisele viidi. Asja sisu on selles, et Nõuka armees sai karauuli valvur erakorralise puhkuse, kui õnnestus kinni võtta keegi kahtlane isik, kes oli tulnud liiga lähedale valvatavale objektile. Vahel kasutati selliseid isikuid ära praktilisel eesmärgil ja pandi kasulikule tööle, näit. kartuleid koorima. Ei oska kommenteerida, kas see võistlus oli ka kuidagi kooskõlastatud ja kedagi hoiatatud, aga valvuritele oli ju kindel saak, kui jooksjad hakkasid pimeduses lampidega aia lähedalt mööda jooksma, mõni neist ka kinni võtta. Kindlasti ei olnud neid ju väga palju , kuid mõned kindlasti. Aga kas võistkonnad ka katkestasid, see sõltus ju jooksjaist, kas oli ka isu mitmetunnise kaotuse järel jätkata.
Seda, et kaardiga sõjaväeosa lähedal jooksnud inimesi kinni võeti ja kuhugi kaugemale viidi, seda tuli ette ikka. 1972 tegin Järveotsal kaardi ( Kaido on selle nüüd taas teinud) ja sellest kohast põhja pool oli "tavaline" raketibaas. Mingeil ametkondlikel võistlustel läks paar jooksjat kaduma. Välja ilmusid nad hilja õhtul ja seletasid , et peale baasi sattumist oli neid viidud Haapsalusse ja seal vabaks lastud ning soovitatud Järveotsa üleüldse ära unustada. Aga häälega tagasi telklaagrisse jõudmine võttis ju aega.
Minul on selline ketserlik küsimus, et kui hääl ja pilt ja soe on kõik tervisekeskuses, siis miks peak seal lauluväljakul üldse viibima?
Ups, ma ei tulnud selle pealegi, et teha Jüriöö Tervisekeskuses sise-O-na. Tõepoolest, milleks üldse lauluväljak :)
Aga kui tõsiselt, siis mõtlesime, et kellelgi ei läheks Jüriööst midagi olulist kaduma, isegi siis, kui istuda Tervusekeskuse kemmergus. Või elada kaasa kodus interneti kaudu.
Aga SÜNDMUS toimub ju laululava katlas ja kui on hea ilm, nagu gismeteo.ru seda praegu lubab, siis
ollakse kindlasti enamuses seal (va pesijad ja ujujad). Aga kui on halb ilm?
Postita kommentaar