Jalgpallipäev

Põhjuseks ikka Eesti-Brasiilia mäng.
Staadionile siiski ei lähe ja piinlik tunnistada, et polegi veel Lillekülas käinud.

Aga lapsena olen vaadanud Tartu Katseremonditehase mänge Tamme staadionil, kus peale paari sõbra oli tribüünil veel kümmekond venelast õllede ja viinadega. Ja käisin vaatamas Ubakivi poolt ainult eestlastest kokku pandud Eesti jalgpallikoondise esimest mängu Komsomoli staadionil Tallinnas (ca aastal 1985?). See oli nagu laulev revolutsioon Lauluväljakul. Sest enne seda kuulus Eesti jalgpall vaid venelastele. Mäletan Ott Mõtsnikku ja Tiit Kõmperit.

Ise olen lapsepõlves ka palju jalgpalli mänginud. Eriti tänaval. Treeningud ja võistlused olid seotud üleliidulise "Nahkse palli" turniiriga. Meie, Väikese-Kaare ja teised lähiümbruse poisid Tartus, kuulusime majavalitsuse nr. 7 alla, kus võistkonna nimi oli "Tamme". Oleme võitnud Tartu turniire, seejärel tsooniturniire ja mitmeid kordi mänginud vabariigi finaalis, kus reeglina korralikult peksa saanud. Sillamäe, Narva ja Tallinna vastu pole saanud. Aga majavalitsuse noor spordimetoodik Mart Siliksaar, hilisem Eesti koondise treener sulgpallis, tegi meiega aastaid usinalt tööd. Aeg-ajalt abistas teda Avo Jakovits, kes peab jalgpallitreeneri ametit vist tänini (pildil paistab tema tagumik).

Üks Tartu "Tamme" koosseisudest Tartu Lastestaadionil: taga- Oleg Melnik, Slavka, Sergei Rjabov, Kalle Kaljurand, ees- Peedu Zeiger, Jüri Rehema, mina ja Leo Labu.

Olime üleni sees selles majavalitsuste spordisüsteemis ja eeskätt tänu Mardile, kes meiega pidevalt tegeles. Arvatavasti on sealt tulnud spordipisik kogu ülejäänud eluks. Näiteks Kalle on jõudnud Eesti tippu sulgpallis.

Aga mis süsteem see oli ja kuidas toimis - sellest pole õrna aimugi. Vist ükski (spordi)ajaloolane või ajakirjanik pole antud teemaga tegelenud. Aga võiks.