Uhh, mida sellel nädalavahetusel küll ei pakutud: laupäeval Rahvapinks Tallinnas ja Kopra rogain Põlva lähedal Kuulmajärvel, pühapäeval toimus aga uuel rajal Maastikumaraton, kus 27 km oleks olnud sobivaks distantsiks. Ilm oli super - taevas sinine ja puud sügisvärve täis.
Aga ei, seekord vajutas kaalukausi alla
Taevaskoja Puhkekeskuses toimunud
XX geoloogia sügiskool teemal "
Geoloogia siis ja praegu", kus reede õhtul rääkisin omal ajal toimunud välipraktikatest, põhiliselt 1981. aasta
Kamtšatkast. Kuna laupäeval olid samuti huvitavad ettekanded, siis jäi ära Kopra rogain. Kiireloomulised tööd maaelamises võtsid aga pühapäeva.
Kuna olen TalTech'is õppejõud, siis kuulan ettekandeid mh eesmärgiga kogutud teadmisi edasi anda. Huvitavam on nüüd jälgida tudengeid ja noorepoolseid kolleege ja üritada mõista neid natuke teise pilguga, st kuidas nemad maailma näevad ja mida sealt ootavad. Küsimusele, miks nad geoloogiat õppima läksid, selgeid vastuseid ei saanudki. Ju see seltskond, kes loodusteadusi õppima lähevad, on mõnevõrra erinev mõnest teisest erialast, mistõttu üheks positiivseks ülikoolist saadud kogemuseks toodigi välja just toredaid kaasüliõpilasi.
Meie 3. kursuse järgne
Venemaa praktika oli tõeline elu kool, seda nii raskuste kui ohtude osas, millest lihtsalt pidi üle olema, samuti vapustava looduse ilu ja võimsuse ning selle sees "ürgsel moel" elamise tõttu. Midagi sellist ei kordu enam kunagi, sest lagunenud pole mitte ainult
NLiit vaid ka geoloogia selles meeletult suures mastaabis. Näiteks
Kamtšatka geoloogia koondises, mille alla jäi seitse geoloogia ekspeditsiooni, töötas siis 5000 inimest. Praegu 0. Kui läksin peale ülikooli lõpetamist 1983 tööle
Eesti Geoloogia Valitsusse, siis töötas seal 650 inimest, nüüd
Eesti Geoloogiateenistuses vaid ca 50. Oma ettekandes rõhusin emotsioonidele ja elamustele, loomulikult pildimaterjali toetusel. Ehkki juttu oli paljudest teemadest, mainis üks naiskolleeg hommikusöögile minnes, et põhiteemadeks olid mul
naised, hobused ja karud.
Sügiskooli ettekannnete sisu siin välja tooma ei hakka, kuid huvitava kogemuse osaliseks sain näiteks
Taevaskoja trepil. Nimelt selle aasta Eesti edukaimaks alpinistiks ja
Jaan Künnapi karika omanikuks sai teist aastat järjest
Ott Tinn, kes käis
K2 tipus. Eelmisel aastal tegi ta
Everesti (8848 m) ja sellele järgneval päeval ka
Lhotse (8516 m). Ta elab USAs ja Taevaskojas muidugi polnud.
Kuid tema ema
Oive Tinn, nääpsuke tunnustatud teadlane-paleontoloog Tartu Ülikoolist, on sügiskooli sagedane külastaja, omal ajal kindlasti ka aktiivne selle ürituse korraldaja. Nimelt käisime Oivega varahommikul Taevaskoja seina vaatamas ja pikast trepist ülesminekul tundsin, kui hädine vanamees ma ikkagi olen. Minust 6 aastat noorem Oive hüples sellest trepist üles, lausa mitut astet korraga võttes ja üleval ei hingeldanud üldse. Minul, vanal sportlasel, võttis normaalse hingamise tagasisaamine veel 5 minutit peale tõusu. Pildil on Oive paremal.
Sügis maal oli ka ilus. Lisan vaid paar pilti.
Ja veel. Kadestan neid, kes
Maastikumaratonil käisid. Enda füüsiline vorm on selline, et paarikümne km jooksmine tuleb juba üsna lihtsalt.
Silveri ja Co korraldatud üritustelt saab alati rohkelt emotsioone ja elamusi, hindan seda kõrgelt. Ja võimaluse korral aitan ikka, põhiliselt küll kodus arvuti taga. Seekord tegin jooksuraja skeem-kaardi, mille kujundas trükiseks, nagu alati,
Helen Jürjö. OCAD-is tehtud pdf-pildis ei saanud kuidagi aru, kui paksud jooned jäävad või kas tekstid on loetavad. Kõrgusjooned paistsid ka 20-kordsel vähendamisel ikka jämedad. Nüüd, seda trükifaili vaadates, ei näe kõrgusjooni üldse. Vot sulle. Vabandama peab ka
Maa-ameti ees, sest kaardiandmete allikas ununes kaardile panna.
