Teistmoodi TAOK rogain Kuusalus

Kuna sportlikud ambitsioonid puudusid, siis tuli intrigeeriv mõte kutsuda TAOK rogaini lühendatud versiooni jalutuskäigule selle aasta Eesti orienteerumispäevakute J.K Rowling ehk Diana Allik. Nagu kommentaarides mainiti, on kahju lasta raisku talenti, kes oma masohhistlikud nõrkused valab värvikalt ja humoorikalt FB sissekanneteks. Mitte vähem naljakad pole ka vastused kommentaarides.

Niisiis, kui inimesel on olemas selline huumorimeel ning võime enese üle nalja visata, siis on lootust, et  teda on teoreetiliselt võimalik metsas 4 tundi välja kannatada.  Tegin ettepaneku koosjooksuks, kuid lisasin ka lause "I shall say this only once". Mulle lihtsalt ei meeldi korvi saada ja järgmist korda seega ei tule.

Üllatuseks oli Diana nõus.

Kui alustada ebaõnnestumistest, mis pealtvaatajatele kõige rohkem korda lähevad, siis tuleb alustada sellest, et olin:

1. valinud linnulennuliseks koefitsiendiks 1,25, mis Kuusalu jaoks oli ilmselgelt liiga vähe. Jätsime rajal 2 punkti ära (51, 46) ja ühe kahese  (25) võtsime juurde.

2. teinud  mõõtenööri peale valesti pooletunniste vahede kriipsud.

3. jätnud punkti võtmata, kui tegin esimeses KP-s (21) Diana esimesest rogainipunktist pilti. Tuntud nägusid-tunnistajaid oli seal teisigi.

4. teinud kohe teise punktiga viga, sest enne rada (tegelikult kiviaeda) tuli võsas vastu kaardilt puuduv poolkadunud autojälg.

5. teinud ka kolmanda punktiga viga, sest ei fikseerinud ära esimese kraavi ületust.

Edasi sujus kõik kenasti. Eeldatavalt rõve ja keeruline KP60 osutus mõnusaks jalutuskäiguks rabas.

Kõige põnevam oli etapp 44-45, kus pidi ka laiemat kraavi ületama.

Raja lõpuosas saime nö klassikalist ilusat Kuusalut, kus koefitsient 1,25 oleks hästi sobinud. 

Väga ägedalt liikusid kolm õde N70/N75 vanuseklassist - Ehrenpreis, Arold ja Leis. Napilt võitsime neid. 

Kokkuvõttes saime üldarvestuses 3. koha. Noh, kui oleks esimeses punktis ka komposteerinud, siis isegi 2. Planeerisin 20 km, kuid läbisime 23,4 km.

Diana sisu on tugev, kuid kuidagi hellik üksikute oksakeste osas, mis natuke külge kraabivad. Samas ei lubanud sportlik vaim tal niisama lonkida vaid ikka võimetele vastavalt maksimaalne tulemus teha. Seegi sobiv rogainija omadus. 

Tulemused

8h rogaini GPS träkid

Fotod (Kaido Parv)

Suur kaart

Peale rogaini käisin esimest korda elus A Le Coq Arenal, Eesti-Luksemburgi mängu vaatamas. Ei pidanud kahetsema, 1:0, šõu oli  kohapeal ka päris äge.

Diana muljed (SIIT)

Ma käisin rogainil. Esimest korda. Taas olgu ajaloolise tõe huvides ära öeldud, et mitte omaalgatuslikult. Eduard nimelt otsustas netiagitaatorite mõjul härjal sarvist haarata ja tõestada, et Keilast on ka hullemaid kohti. Nii ta mulle ühel septembri nädalavahetusel kõige haavatavamal momendil sisse sõitis ja tõelise tipptaktikuna veel ettevalmistatult. Kas ohvri teadustatud või teadvustamata profileerimise tulemusena kasutati ründrelvana Briti huumoriklassikat. „I shall say this only once“ tõi kohe silme ette Gorden Kaye René Artois ja kuidas sa siis sellisele näole ei ütled. Jah, ma tean, et lause kuulub Kristen Cooki mängitud Michelle Duboisile, aga kogu austuse juures, Eduard siiski ei oleks väga ilus naine.

Järgmisteks nädalateks võtsin ma taktikaga nagu gastroskoopiat oodates – parem mitte mõelda, sest muidu jääb minemata, aga ära teha tuleb niikuinii. Pealegi kinnitas Eduard expressis verbis, et võtame kergelt, tulemus ei ole oluline, ei mingit võistlust ja Kuusalu loodus on vastikult ilus. Kuna aga saatan peitub detailides, siis murelikuks tegid lisaks „vastikult ilusale“ ka soovitus võtta kaasa jooki, geeli ja batoone. Ma tavaliselt pikkadele päevamatkadele võtan kaasa vett ja ühe praemuna kahe saia vahel, mille siis poolel teel moepärast ära söön. Seega 4-tunnine kerge matk ja geelid tekitasid mõningase ebakõla. Sportliku vormi nimel loobusin igaks juhuks ka veinist.

Neljapäeva õhtul tulid esimesed märgid, et möödavaatamisest ja tervislikest eluviisidest ei ole olnud kasu. Hakkas arenema peavalu. Peavaluspetsina oli kohe selge, et see ei ole migreen, vaid ma hakkan haigeks jääma. Kuna poeg on poolteist nädalat olnud tõbine, siis loogiline asjade käik – emad jäävad ikka kõige viimasena haigeks. Reede hommikul ärgates oli enesetunne löss. Ilmselt ka välimus, sest jõusaali jõudes vaatas treener otsa ja küsis: „Mis sul viga on? Nagu normaalne inimene. Täiesti rahulik nagu tüüpiline eestlane.“ Pärast esimest harjutust oli selge, et tavapärase „paneme juurde“ asemel tuli kava selleks korraks hooldekodu patsiendile kohaseks muuta. Jõudlus nullilähedane. Õhtul sai hullema ära hoidmiseks sisse keevitatud paracetamol+ibumetin. Laupäeva hommikul oli tunne nagu väljasitutud õunamoosil (tsiteerides klassikuid). Kõik kohad valutasid, sh hambad. Viimased küll eelmisel päeval ortodondi külastusest. Lisaks otsustas seedesüsteem, et teeks olukorra veel seikluslikumaks. Sellest ajendatult pakkisin lisaks veepudelile ja kuuele kommile kotti ka käepärasteks tükkideks ette valmistatud peldikupaberi, mõeldes küll endamisi, kuidas võõra meesterahvaga metsas olles see protseduur mõlemat poolt šokeerimata välja peaks nägema. Eelnevast tulenevalt tuli ka tavapärast kohvikogust olulisel määral vähendada, mis omakorda tõi kaasa madalast vererõhust tingitud ebameeldivad ärajäämanähud. Süüa ka midagi eriti ei tihanud ja tõttöelda tahtis iiveldusest välja visata. Kehatemperatuuri mõõtma ei hakanud, vaid lähtusin tavapärasest, et kui midagi on vaja ära teha, siis näidik tekitab vaid enesehaletsust. Paracetamol+ ibumetin sisse ja minek.

Eduard igatahes oli hakkamist täis. Minu autosse ümber kolides tassis lisaks joogikottidele kaenlas ka täismõõdus noolemängulauda. Ilma noolteta. Lisaks värviliste plastpeadega knopkasid ja triibutatud nööri. Päris tore algus tundus, nagu läheks lasteaia loodusringi. Takkajärgi öelduna, et nende vidinatega seotud osa oligi päeva kõige toredam – paned aga musti knopkasid 5- ja 6-väärilistesse, punaseid 4-väärilistesse, rohelisi 3-väärilistesse ja kollaseid 2-väärilistesse punktidesse. Kusagil päevakodus saanuksin ma oma osavuse eest lausa kiita. Siis hakkas Eduard oma nööri ümber knopkade vedama. Väga lühikese nööri oli kodust kaasa võtnud. Oleks teadnud, et tal kodus nii vähe nööri on, oleksin vanematest Veelikese pesukööki jäänud hernenööridest midagi kaasa võtnud. Ilusad mustad punktid jäid kõik nöörist kaugele. Üldse otsustas ta millegipärast ainult 1/3 kaardist nööri vedada. Mina oma tarkuses oleksin muidugi kohe punkti nr 63 suunas kütma hakanud, aga hea oli, et nöör oli lühike. Hiljem kodus arvutades selgus, et linnulennult oli see enam kui 11 kilomeetri kaugusel. Tasub ikkagi 6. klassi geograafias kaardi mõõtkava õppida. Ma ilmselt oleksin siiani sinna punkti teel.

Siis läks asi tõsiseks. Esmalt soovitas Eduard mul tungivalt riidest lahti võtta. Õigemini andis ta märku, et see, mille ma selga olin pannud, on liiga paks. Vanemat ja kogenenumat tuleb kuulata ja ajasin siis selga mingi õhukese jooksusärgi, kõige vanema, mille olin kodust leidnud. Jõle külm oli! Nagu ikka reaalselt külm. Ümberringi olid inimestel joped seljas ja mütsid peas. Eduardilt sain joogikoti selga. Minu kuute kommi vaatas ta pilguga, millest võis välja lugeda, et ta hakkas aru saama, mis jama ta endale kaela on tõmmanud. Kaasa ei aidanud ka minu valged sokid, mis ma protesti märgiks hommikul jalga olin tõmmanud. Nii me nagu Oh ja Ah järgmistele tundidele vastu läksime. Olin eelmistel päevadel spetsiaalselt üle rõhutanud, et mingit tugevat algust, keskpaika ega lõppu a la Marje ei tule. Eduard omakorda kinnitas, et seenele me ei lähe. Seega vahepealne kompromiss näis mõlemale sobivat. Mina olin viimaste jooksude pinnalt arvestanud, et 10 – 11 kilomeetrit peaks ka joostes olema väga mõnus olla, sealt edasi ebamugav, aga talutav. Tegelikkus lajatas juba esimesse punkti suundudes. Selline tunne nagu mitte kunagi elus poleks sörkinud ka mitte. Täiest pehme, hingamine kinni, pulss üleval. Ennast ehmatas ka ära, et mis kurat see siis on. Jäi lootus, et ehk distantsi peale keha siiski n-ö ärkab ja läheb normaalseks. Etteruttavalt võin öelda, et see lootus oli asjatu. Teekond esimesse punkti oli juba rõve raiesmik. Teist punkti otsides (loe: Eduard otsis, mina olin vagun) vastasin Eduardi küsimusele, et kuidas on, südamest, et Keilaks kisub kätte ära. Peas keris, et kui 2 punkti väärilised on juba nii rõvedad, siis kas 6-punktilisse tuleb ennast läbi puu närida. Edasi läks maastiku mõttes siiski õnneks kordades paremaks. Punkt nr 60, mille läbimises Eduard nööri vedades korduvalt kahtles, osutus üle ootuste normaalseks. Sealt edasi oli inimlik kuni 44. punktini. Seejärel küsis Eduard, et kas teeme nii, et on huvitav või nii, et ei ole. Oma vastuse järelmõtlematusest tulenevalt üritasin ma järgmised 20 minutit mõistatada, kus kurat on see valge mets kaardil, pekstes samal ajal käte ja jalgadega risti-rästi kasvanud võsa eemale. Ja siis tuli kraav. Kraav, mis ikka kraav on. Tolleks hetkeks oli mul sellest võsast juba nii siiber, et ma saatsin mõttes Eduardi kopratammiga seenele ja ütlesin, et läheme läbi. Eduard muidugi läks esimesena, sest ta on siiski juba küllalt kaua siin ilmas elanud. Kui selgus, et põhjamuda Eduardi kannab, läksin ka mina, lootuses kiiresti teisele poole saada. „Jää nüüd sinna seisma! Mul on vaja pilt teha!“ kostus kompanjonilt korraldus. Ma esiti mõtlesin, et ma kuulen valesti. Seisab 45-aastane sügisel keset mudast kraavi, et 66-aastane saaks pilti teha. Kuradi influencerid rsk. Edasine läks maastiku mõttes mõnusaks, aga olemise mõttes tulid järjest märgid, et puhtalt jonni pealt tuleb edasi minna. Kuna ma olen aga nagu meie küülik Nuustik, kes lähtub põhimõttest, et take it till death do us part, ja pealegi ei ole mul kombeks vinguda või teisi alt vedada, siis surusin hambad risti. Eduard, kes algusest peale oli pidanud oma liikumiskiirust minu järgi kohandama, hammustas kogemuse pinnalt läbi, et siit läheb ainult halvemaks, ja surus mulle sisse tüki „Kirju koera“ batooni. See jäi mõnusalt breketite ümber kinni ja andis tükiks ajaks tegevust, nii punktini 42. Kuna hambad olid kinni kleepunud, ei olnud ka hingeldamist Kuusalu keskuseni kuulda. Punktis 32 sai Eduardile selgeks, et tal on kaks halba valikut – kas vedada mind seljas finišisse või ohverdada üks enda geel. Selle viimase sõin ma küll ära suure vastupunnimisega, sest ma ei ole siiani suutnud ühtegi geeli ega batooni isegi maratoni joostes ja pikkadel matkadel süüa. Rõvedad on noh. Eduardi pakutu aga õnneks ei olnud nii oksele ajavalt imal, et suutsin selle sisse suruda. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et see ilmselt päästis päeva ja võimaldas viimased punktid ära võtta. Punktist 22 teel finišisse sai siiski seedesüsteemi, aga eelkõige selle väikese pumba, mis meid siit elust läbi veab, märkide järgi selgeks, et kui elu peale tulemus ei ole, siis ei ole mõtet elu peale suruda ka. Finišisse me jõudsime. Seal selgus, et esimesed kaks punkti raiesmikul läksid ajaloolise kõrgehetke, s.o Diana esimese roagainipunti jäädvustamise nahka. Kokkuvõttes jäi alles 46 punkti ja minu esimene ning eelduslikult ka viimane poodiumikoht.

Auto poole löntsides mõtlesin, et elu on täis tähtsaid valikuid ja mis kurat mind sundis täna sellist valikut tegema. Noh tegelikult ma mõtlesin ka, et ma ei taha enam Eduardi kunagi näha. Olen täiesti veendunud, et 20 meetrit tagapool kõndinud Eduard mõtles samasuunaliselt. Inimese mälu on aga valikuline. 15 minutit hiljem kuuma duši all seistes tundus elu jälle täiesti elatav. Igatahes tunne oli oluliselt värskem kui spordihoone duširuumi prügikasti lennutatud kunagistel valgetel sokkidel. Kuna tegemist olid pojale väikseks jäänud Nike sokkidega, siis ei olnud rahaline kahju ei tea mis suur, sest nagu kõik teismeliste (jalka)poiste vanemad teavad, on need sokid valged vaid kuni esimese jalgapanekuni. Soe supp sisse tangitud, oma auväärne pjedestaalikoht vastu võetud, võis koju tagasi sõita. Eduard tundus jälle täiesti tore inimene, Stockholmi sündroom vist.

Järgmised tunnid veetsin voodis elu üle järele mõeldes. Ühel hetkel tekkis selline soolavajadus, et mina, kes ma pea kunagi krõpsu ei söö, ajasin endale kartulikrõpse dipikastmega sisse. Voodis. Öösel tekkis räme köha. Pühapäevased kliendipäevad suutsin ära teha, aga pärast seda võttis haigus ikka täitsa maha. Selle valguses võin öelda, et andsin laupäeval tõesti enda selle hetke parima. Rohkemat tervist kahjustamata ei saanuks endalt nõuda.

Eks ma seal rajal mõned korrad mõtlesin, et kuradi kurat, 30 ja 40 aastat minust vanemad jooksevad nagu noored kitsed. Siis aga tegin endaga rahu, sest igaühel, sõltumata käidud tee pikkusest, on omad käänakud ja kuristikud ja meil ei ole iseendalgi kahte ühesugust päeva, rääkimata võrdlusest teistega.

Igatahes mina tänan Eduardi kutsumast, kannatamast ja mind läbi vedamast. Kõigile minu blogifännidele kaasa elamast. Korraldajatele ladusa korralduse, aga eelkõige sooja duši, maitsva supi ja auhinnapakist leitud tee eest. Kommid sõi poeg ära.