ESLi ja EOK spordiveteranide austamisõhtu

Täna autasustati Eesti Seeniorispordi ja Spordiveteranide Liidu (ESL) ning EOK poolt 2025. aasta parimaid seeniorsportlasi, tiitlivõistluste medaliomanikke.

Aastal 2022 olin minemas samale vastuvõtule (EMi kuld rogainis), kuid otsustasin teha veel enne ühe lühikese jooksuotsa. Jooks lõppes üsna kiiresti, sest sain infarkti. Läks 3 aastat südame ja vormi taastamiseks, et jälle medalikonkurentsis olla, seda nii eestikatel orienteerumises kui 24h rogainis.

Seekord enne üritust jooksma ei läinud, otsustasin minna Kultuurikatlasse Keilast rongiga, sest mine tea, äkki pakutakse ka veini. Jaamas selgus, et kõik rongid hilinesid, sest kõvasti oli maha sadanud jäävihma, mis nii mõnegi lülituse rikki ajas. Jooksin kiiresti koju auto järele. 

Auto oli üleni jää all, mis ei tahtnud kuidagi klaaside pealt maha tulla. Kraapisin esiklaasi kitsa vaateakna nagu soomustransportööris (BTR-is) ja sõitsin Tallinna. Jõudsin õigel ajal kohale.

Saalis oli palju rahvast, maastikuvibu laskjatest tõstjate ja korvpalluriteni. Ning loomulikult ka orienteerujad-rogainijad. Viimaseid oli kohal vähevõitu, ehk vaid kolmandik kõigist kutsutuist. Tõsi see on, et "Kõige kaunimad võidud on need, mis me saavutame iseenese üle" (Nicolas Chamfort), kuid kui spordiorganisatsioonid soovivad neid ületamisi ära märkida, võiks ju ikka kohale tulla, tänada neid selle eest. 

Meid oli kokku 8, lisaks pildil olevale laudkonnale ka rogaini absoluutklassi maailmameistrid Silver ja Helen.

Marjega tulime Hispaanias pronksile, hõbeda rikkusid ära suured vead, kullale polnud meie säästliku planeeringuga võimalik tulla. Lätlased olid väga kõvad. 24h rogain on ränk ettevõtmine, järjest raskem on otsustada, kas seda veelkord teha. Samas on seiklust ja mängu seal kõvasti, emotsioonid ei jää ainult kõrvade vahele vaid jõuavad ka blogisse. Ehk on mõnele inspiratsiooniks, nagu Raido Mitt täna mainis seeniorsportlaste võistlemisi ja saavutusi silmas pidades.

Üks ESLi moto meeldib mulle veel:

"Me ei lõpeta mängimist sellepärast, et me jääme vanemaks; me jääme vanaks sellepärast, et me lõpetame mängimise."

– George Bernard Shaw

Järgnevad pildid on SIIT:

Reiting 1200. USATT

Kolmapäeva õhtul toimus Austini Lauatennise Klubis liigavõistlus ehk klubi treeningturniir. Lasin ka end kohale sõidutada, et mõista, millise reitinguga mis tasemel mängitakse. Oli kirjas, et mängima oodatakse 1200+ reitinguga mängijaid.

Kui küsiti, milline on minu reiting (pakuti 800), vastasin, et ehk võiks ikka 1200 olla. Nii pandi mind 3. tugevusgruppi, kus reitingud 1100-1600.  

Peale ühte soojendusmängu tõmmu noorega, kes oli nõrgem, sain treenimiseks Rootsi päritolu noormehe. Täitsa põnev oli, ehkki tema stiil ei sobinud hästi ja kaotasin kõik setid. Küsisin reitingut ja kuulsin numbrit 750!??

Mida pekki, kuhu gruppi ma olin nüüd end reganud. Ka eemalt vaadates olid kõik väga kõvad mängumehed. 

Sellise alaväärsustundega läksin esimesele matšile 5 aastat vanema hiinlannaga. Ta oli minu servidega tõsiselt hädas ja kaotas lõpuks 0:3. Küsisin reitingut, see oli 1180.

Ohhoo, vähemalt ühe võidus sain, kusjuures alagrupis oli veel 8 mängijat ja teoreetiliselt oleks pidanud kõigiga läbi mängima. 

Teine vastane oli reitinguga 1400. Esimese seti võitsin 11:5, jällegi tuli punkte servidega. Edaspidi vastane kohanes ja sai lõpuks võidu 3:1 (pildil). Tulemused pandi kirja mingisse äppi.

Võitsin veel ühte vanemat meest (1100) ja kaotasin kahele tugevale mängijale (1400, 1600). Mängisin 5 mängu, kõik matšid olid põnevad. 

Pärast selgus, et selle Rootsi poisi reiting oli mitte 750, vaid 1750 ja ta mängis tugevamas ehk 4. grupis.   

Kui võrrelda USA reitinguid Eesti ränkingu ehk edetabeliseisuga, võiks tuua umbes sellise seose:

1200 - 300.
1400 - 200.
1600 - 150.