pühapäev, 31. oktoober 2010
reede, 29. oktoober 2010
Vastse-Kuuste ja Kanepi
Nädalavahetuseks siis sinna, KOKU-le ja kaardistajate seminarile. Mõlemad kohad lapsepõlvest tuttavad. Ja lapsepõlv on erksalt meeles, tahad seda või mitte.
Neljapäevak Vastse-Kuustes aastal 1974. Olin 13-aastane ja juba "kogenud orienteeruja" - 1,5 hooaega päevakuid seljataga. Naabripoiss Ax oli nõus seekord kaasa tulema, ehkki ta polnud varem orienteerumas käinud (pärast seda vist ka enam mitte). Mina lugesin kaarti, Ax jooksis järel. Kõik läks suht vigadeta, kui ühtäkki avastasin, et kontrollkaart, kuhu pliiatsikriipse peale tõmmata, oli kadunud. Läksime natuke tagasi, kuid papitükist ei jälgegi.
Jooksime edasi, Ax märkis oma kaardile ülejäänud punktid ära ja sai M14 klassis I koha.
See jäi talle alatiseks meelde.
Kanepi pioneerilaager 1969 ja 1970. Aastal 1969 olin 8.aastane ja natuke noor. Järgmisel aastal aga oli koos tore poisteseltskond ning laager möödus lõbusalt. Tüdrukuid me siis veel ei vaadanud. Mäletan legendide järgi orienteerumist Jõksi järve äärde, kus oli 3-päevane telklaager. Kontrollpunktides tuli lahendada ülesandeid, mille tulemusel sai uue legendi järgmisse punkti minekuks. Samad mängud, mis nüüdki xDreamil ja Libahundil, 40 aastat hiljem :)
1969 sain oma esimese diplomi - mitmevõistluses. Vist hüppasime-jooksime Kanepi staadionil.
Kuid naljakas lugu juhtus 1970. Aeg-ajalt joonistasin midagi ning ükskord küsis üks väiksem poiss ühe pildi endale. Andsin muidugi. Mingil hetkel kuulutati välja joonistusvõistlus, kus õnnestus saavutada II koht. Naljakas oli aga see, et I koha sai see väike poiss minu kingitud pildiga... Ei protestinud ega nõudnud õiglust, lihtsalt kummaline tunne oli ja pärast sai kodus seda lugu rääkides palju nalja .
Kasvatajaks oli Kanepi pioneerilaagris Kersti Vink - Eesti orienteerujate hulgas mitte tundmatu nimi. Mina ei teadnud siis orienteerumisest midagi, pole kindel, kas tema teadis.
Neljapäevak Vastse-Kuustes aastal 1974. Olin 13-aastane ja juba "kogenud orienteeruja" - 1,5 hooaega päevakuid seljataga. Naabripoiss Ax oli nõus seekord kaasa tulema, ehkki ta polnud varem orienteerumas käinud (pärast seda vist ka enam mitte). Mina lugesin kaarti, Ax jooksis järel. Kõik läks suht vigadeta, kui ühtäkki avastasin, et kontrollkaart, kuhu pliiatsikriipse peale tõmmata, oli kadunud. Läksime natuke tagasi, kuid papitükist ei jälgegi.
Jooksime edasi, Ax märkis oma kaardile ülejäänud punktid ära ja sai M14 klassis I koha.
See jäi talle alatiseks meelde.
Kanepi pioneerilaager 1969 ja 1970. Aastal 1969 olin 8.aastane ja natuke noor. Järgmisel aastal aga oli koos tore poisteseltskond ning laager möödus lõbusalt. Tüdrukuid me siis veel ei vaadanud. Mäletan legendide järgi orienteerumist Jõksi järve äärde, kus oli 3-päevane telklaager. Kontrollpunktides tuli lahendada ülesandeid, mille tulemusel sai uue legendi järgmisse punkti minekuks. Samad mängud, mis nüüdki xDreamil ja Libahundil, 40 aastat hiljem :)1969 sain oma esimese diplomi - mitmevõistluses. Vist hüppasime-jooksime Kanepi staadionil.
Kuid naljakas lugu juhtus 1970. Aeg-ajalt joonistasin midagi ning ükskord küsis üks väiksem poiss ühe pildi endale. Andsin muidugi. Mingil hetkel kuulutati välja joonistusvõistlus, kus õnnestus saavutada II koht. Naljakas oli aga see, et I koha sai see väike poiss minu kingitud pildiga... Ei protestinud ega nõudnud õiglust, lihtsalt kummaline tunne oli ja pärast sai kodus seda lugu rääkides palju nalja .Kasvatajaks oli Kanepi pioneerilaagris Kersti Vink - Eesti orienteerujate hulgas mitte tundmatu nimi. Mina ei teadnud siis orienteerumisest midagi, pole kindel, kas tema teadis.
neljapäev, 28. oktoober 2010
Paadi leib
laupäev, 23. oktoober 2010
Libahunt Padisel - oh neid lisaülesandeid
Täna mõistsin, et mulle kohe üldse ei meeldi lisaülesanded. Ah et see on seiklus ja teeb ürituse põnevaks?
Võib-olla tõesti ...
Plaanisime Marjega teha Libahundil veel viimase tirimise. Katsetasime isegi vedamiskummi ära. Rajameister Mairolt oli pakkunud raskeid ja väga raskeid valikuid, vajalike punktide ühendamine ei tulnud üldse kergelt. Lisaks rohkelt üllatuspunkte.
Võistlus algas omapäraselt - üks liige pidi jooksma ca 2km ja võtma maastikult 3 punkti. Polnud paha lahendus, hajutas hästi rohkearvulise seltskonna ära. Jooksin seal minagi, maa oli lumine, päike paistis, päris palav oli.
Esimene punkt oli mingi võsanukk. Teises punktis avastasin, et punkte on rohkem kui üks. Võtsin punkti ja hakkasin tagasi keskusesse jooksma, kui märkasin järgmises augus ka punkti. Jälle nr 2. Igaks juhuks võtsin ka selle, ehkki olin üsna kindel, et esimene oli õige. Siis oli veel üks punkt ja vist veel. Neid ei puutunud. Hetkel ei teagi, kas tegin midagi valesti, sest lõpptulemuses kukkusime esikolmikust välja.
Sprindist tulin välja ca 11.-ndana ja sellelt kohalt oli hea minna lisaülesandele. Kahjuks oli seal siiski paras seltskond ees, aega kulus veel ka segadusele, et kust, mida ja kuhu tooma-viima pidi. Lõpuks trossil ja ülesandeks allasõites pisikese liivakoti vise märklauda. Lihtne.
Sõidu ajal mõtles üks ajupoolkera, et viskel tuleb arvestada enda liikumist (st tuleb visata natuke varem), teine poolkera aga leidis, et viskama peab tugevalt, siis liikumine ei mõju. Käsi täitis kahjuks mõlemat käsku korraga ja nii ma virutasin - tugevalt 1,5m enne märki vastu maad. Ja 5 punkti oligi läinud. Nii lihtsalt.
Edasi oli tõsine orienteerumine ja seda jätkus õnneks pikalt. Suunajooksud, teevalikud, läbitavuse mõistatamine ja paremate liikumisteede leidmine. Põnev. Kõik punktid kaardi edelaosas olid tehnilised. Häiris aga märg ja külm olek. Vihma sadas, puuokstelt tuli pidevalt lisa. La Sportiva tossude paelad tulid kogu aega lahti
(sidusin vähemalt 8 korda), külmunud näppudega polnud nende sidumine ja peitmine kõige meeldivam.
Kaart suuremana
Põnevaid o-juhtumisi oli mitmeid:
63-55 - Peale Nurme talu pöörasime jälgede järgi vasakule, kuid vist liiga vara. Ees oli üks noorte segatiim, kes liikus vägagi enesekindlalt. Selle peale hajus meiegi tähelepanu ja mingil hetkel hakkas asi kontrolli alt väljuma. Saime õigeaegselt piduri peale, tegime järsu suunakorrektiivi ja varsti oli ka KP55 käes. Kaks noortetiimi (üks oli 207) jäid aga metsa. Ei tea, kui kauaks, sest asukohast arusaamine polnud üldse lihtne.
34-67 - Suvalisest kohast suunaga punkti. Arvestasime soo serva jm., kuid täpselt punkti jõudmine oli väike ime. Lage oli kah nagu oli, õieti polnudki teist.
52-60 - tehniliselt raske punkt läänepoolt tulijatele. Hoidsime suunda, kuid kõik rajakesed ja jäljed kiskusid vasakule (so põhja). Vägisi tuli paremale parandusi teha ja kui lõpuks keskmises võssis Lauri ja Lea Leppikut nägime, oli kohe kindlam tunne.
Jõudsime joostes jõeni, aga kuhu??? Mina oleks tahtnud minna lõunasse, sest liiga palju olime kaldunud põhja. Õnneks tuli lõunast hilisem võitjapaar - Jürgen ja Alar, kes olid lõunas juba punkti otsinud. Liikusime koos piki jõge põhja, kuid punktini oli maad vähemalt 400m. Uskumatu kalle paremale ja seda kõigilt kogenud orienteerujatelt...
Lisaülesanne KP85 ehk 5 lisapunkti läbimine mõõtkavas 1:2000 Rummu tuhamäel. Olin seal esimest korda. Sürr ja põnev. Selliseid ovraage olen näinud Lõuna-Kasahstanis, näiteks Valgetes Mägedes, kuid mitte Eestis. Lisan siia pildi Valgetest Mägedest, sest Libahundil ei näinud ma mitte kellegi käes fotokat.
Nibin-nabin jõudsime teha ka lisaülesande punktis KP 81. Aega oli selleks 4-5 min ja tuli läbida kuristiku kohal rippuvate köieaasade rada. Sain kuidagi hakkama, ehkki see mulle ei meeldinud. Kuid ülesanne oli selge ja kuluv aeg enam-vähem ka. Jooks finišisse oli väga kiire, jõudsime 1min kontrollajast varem.
Läbisime 35,3km + stardiülesanne 1,9km
Orienteerumispunkte saime kenasti (130), Loorits-Sulg (Printcenter jalutajad) näit 125 ja Liblik-Rant (seklusklubi Xdream) 121. Kuid hiljem, kui lisati veel lisaülesannete punktid, möödusid meist Loorits-Sulg. Autasustamisel me üllatusena siiski esikolmikus polnud, 2 miinuspunkti kustutati lisaülesandes ootamise eest ära Kuldma-Raiskil (M). Kuidas Liblik-Rant meist möödusid, näeme ilmselt hiljem Exceli tabelis :)
Kokkuvõtteks võib öelda, et Libahundi tiim oli teinud jälle väga vinge ürituse, rajameister Mairolt Kakko oli punktide mahapanekuga ikka väga kõvasti vaeva näinud. Ütles, et autosõitu tuli üle 70km ja jalgsi üle 30km. Reede oli olnud väga pikk ja väga märg päev.
Kuid punktid tuleb ka kokku korjata :(
Tulemused
Nüüd on vist tirimisest siiber. Jalg on nii haige ...
Teisi muljeid:
Martti
Lauri
HP-Sport
Võib-olla tõesti ...
Plaanisime Marjega teha Libahundil veel viimase tirimise. Katsetasime isegi vedamiskummi ära. Rajameister Mairolt oli pakkunud raskeid ja väga raskeid valikuid, vajalike punktide ühendamine ei tulnud üldse kergelt. Lisaks rohkelt üllatuspunkte.
Võistlus algas omapäraselt - üks liige pidi jooksma ca 2km ja võtma maastikult 3 punkti. Polnud paha lahendus, hajutas hästi rohkearvulise seltskonna ära. Jooksin seal minagi, maa oli lumine, päike paistis, päris palav oli.Esimene punkt oli mingi võsanukk. Teises punktis avastasin, et punkte on rohkem kui üks. Võtsin punkti ja hakkasin tagasi keskusesse jooksma, kui märkasin järgmises augus ka punkti. Jälle nr 2. Igaks juhuks võtsin ka selle, ehkki olin üsna kindel, et esimene oli õige. Siis oli veel üks punkt ja vist veel. Neid ei puutunud. Hetkel ei teagi, kas tegin midagi valesti, sest lõpptulemuses kukkusime esikolmikust välja.
Sprindist tulin välja ca 11.-ndana ja sellelt kohalt oli hea minna lisaülesandele. Kahjuks oli seal siiski paras seltskond ees, aega kulus veel ka segadusele, et kust, mida ja kuhu tooma-viima pidi. Lõpuks trossil ja ülesandeks allasõites pisikese liivakoti vise märklauda. Lihtne.
Sõidu ajal mõtles üks ajupoolkera, et viskel tuleb arvestada enda liikumist (st tuleb visata natuke varem), teine poolkera aga leidis, et viskama peab tugevalt, siis liikumine ei mõju. Käsi täitis kahjuks mõlemat käsku korraga ja nii ma virutasin - tugevalt 1,5m enne märki vastu maad. Ja 5 punkti oligi läinud. Nii lihtsalt.
Edasi oli tõsine orienteerumine ja seda jätkus õnneks pikalt. Suunajooksud, teevalikud, läbitavuse mõistatamine ja paremate liikumisteede leidmine. Põnev. Kõik punktid kaardi edelaosas olid tehnilised. Häiris aga märg ja külm olek. Vihma sadas, puuokstelt tuli pidevalt lisa. La Sportiva tossude paelad tulid kogu aega lahti(sidusin vähemalt 8 korda), külmunud näppudega polnud nende sidumine ja peitmine kõige meeldivam.
Kaart suuremana
Teine lisaülesanne oli punktis 82, kus tuli lahendada üks kolmest vigurülesandest. Kõigepealt üritasime ketti rõngaste seest vabastada, ei saanud mõmmigi aru. Siis võtsin Rubiku kuubiku sarnase asja ja kuna seal oleks läinud terve igavik, loobusime. Kaotasime ca 4min ja 4 punkti. Punkte muidugi ei kaotanud, sest polnud neid saanudki.
Põnevaid o-juhtumisi oli mitmeid:
63-55 - Peale Nurme talu pöörasime jälgede järgi vasakule, kuid vist liiga vara. Ees oli üks noorte segatiim, kes liikus vägagi enesekindlalt. Selle peale hajus meiegi tähelepanu ja mingil hetkel hakkas asi kontrolli alt väljuma. Saime õigeaegselt piduri peale, tegime järsu suunakorrektiivi ja varsti oli ka KP55 käes. Kaks noortetiimi (üks oli 207) jäid aga metsa. Ei tea, kui kauaks, sest asukohast arusaamine polnud üldse lihtne.
34-67 - Suvalisest kohast suunaga punkti. Arvestasime soo serva jm., kuid täpselt punkti jõudmine oli väike ime. Lage oli kah nagu oli, õieti polnudki teist.
52-60 - tehniliselt raske punkt läänepoolt tulijatele. Hoidsime suunda, kuid kõik rajakesed ja jäljed kiskusid vasakule (so põhja). Vägisi tuli paremale parandusi teha ja kui lõpuks keskmises võssis Lauri ja Lea Leppikut nägime, oli kohe kindlam tunne.
Jõudsime joostes jõeni, aga kuhu??? Mina oleks tahtnud minna lõunasse, sest liiga palju olime kaldunud põhja. Õnneks tuli lõunast hilisem võitjapaar - Jürgen ja Alar, kes olid lõunas juba punkti otsinud. Liikusime koos piki jõge põhja, kuid punktini oli maad vähemalt 400m. Uskumatu kalle paremale ja seda kõigilt kogenud orienteerujatelt...
Lisaülesanne KP85 ehk 5 lisapunkti läbimine mõõtkavas 1:2000 Rummu tuhamäel. Olin seal esimest korda. Sürr ja põnev. Selliseid ovraage olen näinud Lõuna-Kasahstanis, näiteks Valgetes Mägedes, kuid mitte Eestis. Lisan siia pildi Valgetest Mägedest, sest Libahundil ei näinud ma mitte kellegi käes fotokat.
Nibin-nabin jõudsime teha ka lisaülesande punktis KP 81. Aega oli selleks 4-5 min ja tuli läbida kuristiku kohal rippuvate köieaasade rada. Sain kuidagi hakkama, ehkki see mulle ei meeldinud. Kuid ülesanne oli selge ja kuluv aeg enam-vähem ka. Jooks finišisse oli väga kiire, jõudsime 1min kontrollajast varem.Läbisime 35,3km + stardiülesanne 1,9km
Orienteerumispunkte saime kenasti (130), Loorits-Sulg (Printcenter jalutajad) näit 125 ja Liblik-Rant (seklusklubi Xdream) 121. Kuid hiljem, kui lisati veel lisaülesannete punktid, möödusid meist Loorits-Sulg. Autasustamisel me üllatusena siiski esikolmikus polnud, 2 miinuspunkti kustutati lisaülesandes ootamise eest ära Kuldma-Raiskil (M). Kuidas Liblik-Rant meist möödusid, näeme ilmselt hiljem Exceli tabelis :)
Kokkuvõtteks võib öelda, et Libahundi tiim oli teinud jälle väga vinge ürituse, rajameister Mairolt Kakko oli punktide mahapanekuga ikka väga kõvasti vaeva näinud. Ütles, et autosõitu tuli üle 70km ja jalgsi üle 30km. Reede oli olnud väga pikk ja väga märg päev.
Kuid punktid tuleb ka kokku korjata :(
Tulemused
Nüüd on vist tirimisest siiber. Jalg on nii haige ...
Teisi muljeid:
Martti
Lauri
HP-Sport
neljapäev, 21. oktoober 2010
Lugu ja mägi - küsimus
Leidsin juhuslikult ühe romantilise loo:
1. Kellest see lugu? Geoloogidest ("Geologi")
2. Helilooja? Aleksandra Pahmutova
3. Pildil on üks vulkaan. Nimi? Itšinskaja Sopka, Kamtšatka keskahelikul
1. Kellest see lugu? Geoloogidest ("Geologi")
2. Helilooja? Aleksandra Pahmutova
3. Pildil on üks vulkaan. Nimi? Itšinskaja Sopka, Kamtšatka keskahelikul
Lugu vene keeles: SIIN
Pilt suuremalt
teisipäev, 19. oktoober 2010
Kõigepealt teeb lahke musi, siis teeb teisi harjutusi...
Neile, kes hommikul trenni ehk harjutusi teevad.
Panen siia ka ühe oma lemmikloo Jaak Tuksamilt ja sõpradelt:
Kui mustavad udud ...
Panen siia ka ühe oma lemmikloo Jaak Tuksamilt ja sõpradelt:
Kui mustavad udud ...
esmaspäev, 18. oktoober 2010
Laupäevased o-jooksud
Jah, kohe mitu jooksu.
Starti lendasin otse autost, eesmärgiks oli teha keskmise tempoga jooks, soovitavalt vigadeta. Esimene ülesanne õnnestus, teine muidugi mitte. Algus polnud vigagi, ehkki üks täiesti vales kohas liikuv võistleja 2.punkti juures meelitas mind valesse suunda. Tulemuseks oli paraja tuulemurru ületamine ja ajakaotus 1 min. Järgmine viga tuli 7.-ga, kus oleksin pidanud minema kohe alla rajale (nagu ka M21 mehed tegid), siiski otsustasin üleval kõrgust hoida ja ootasin punkti valelt nõlvalt. Väike ring ja viga 50 sek. Kohe otsa vale raja lugemine teel 8.ndasse ja 1,5 min kadu. Iga väiksemgi kõrvalekalle punasest joonest tõi 15-20 sek kadu.
Suunarajal sain järjekorraks 6-7-8-9-10-11 ja 5-4-3-2-1-11. Kuna Osula tunne oli veel sees, siis läksin heal kiirusel punkte läbima (mitte otsima) kõige sirgemat teed mööda.
KP 21 No ei saanud kaardilt kuidagi aru, kus see auk ikkagi asub (all või üleval jne)
Kõigepealt oli soojenduseks Võrumaa MV Osulas. Sellel kaardil polnud varem jooksnud, sest kevadisel Karjalaskevõistlusel ei käinud.
Starti lendasin otse autost, eesmärgiks oli teha keskmise tempoga jooks, soovitavalt vigadeta. Esimene ülesanne õnnestus, teine muidugi mitte. Algus polnud vigagi, ehkki üks täiesti vales kohas liikuv võistleja 2.punkti juures meelitas mind valesse suunda. Tulemuseks oli paraja tuulemurru ületamine ja ajakaotus 1 min. Järgmine viga tuli 7.-ga, kus oleksin pidanud minema kohe alla rajale (nagu ka M21 mehed tegid), siiski otsustasin üleval kõrgust hoida ja ootasin punkti valelt nõlvalt. Väike ring ja viga 50 sek. Kohe otsa vale raja lugemine teel 8.ndasse ja 1,5 min kadu. Iga väiksemgi kõrvalekalle punasest joonest tõi 15-20 sek kadu. Kiire maastiku eripära - tuleb olla sirgjooneline ja enesekindel. 
Ja kiire. Kiirus oli mul pea ainsa konkurendiga Mart Külvikuga sama, kuid Mart tegi vähem viga ja võitis 1 minutiga. Obinitsamees peabki kodus võitma.
Ja kiire. Kiirus oli mul pea ainsa konkurendiga Mart Külvikuga sama, kuid Mart tegi vähem viga ja võitis 1 minutiga. Obinitsamees peabki kodus võitma.Kiire supp ja Rõugesse alpiklubi FIRN iga-aastasele orienteerumisüritusele. Kaasa tuli veel Eleri Hirv, kes oli koos õega eelmise aasta väga vahva ürituse peakorraldaja ja rajameister. Oodata oli pikka hasartset võistlust, sest konkurendid olid kõvad. Rajameistrid olid seekord Hedi Peterson ja Merili Simmer, vähese orienteerumis-, kuid piisava seiklusspordikogemusega tüdrukud.
Nagu ka eelmisel aastal, algas jooks kõigepealt suunarajaga (2 liblikat, sh läbimine erinevates suundades), millele järgnes valikurada.
Suunarajal sain järjekorraks 6-7-8-9-10-11 ja 5-4-3-2-1-11. Kuna Osula tunne oli veel sees, siis läksin heal kiirusel punkte läbima (mitte otsima) kõige sirgemat teed mööda. Kuid paika pandi see tunne kohe 1. etapiga (6.-sse). Heleroheline viirutus osutus tihedaks ja üsna läbimatuks vaarikavõsaks. Ka Kristjan Leiger OK KAPE-st tegi sama vea. Tuli suurem kaar ja kõva töö tulemusel saime lõpuks kätte tuntud orienteerujad, õed Tschuchnad ja vanameister Mart Kaineli.
Ei läinud ka edaspidi kõik lihtsalt. Maastik oli parajalt räige, sood märjad. Rajameistrid ilmselt teadsid, kuidas mägihunte karastada. Et aga orienteerujal liiga lihtne poleks, olid punktikohtadeks "soo serv", "nõlv", "kuusk metsas" (tegelikult oli mänd), "teede rist" (ehkki kaardil teid polnud) jne. Olin mõnel etapil hädas kaardist arusaamisega, kuid suuremad vead tekkisid punktide otsimisega. Ja vead olid ikka 5-15 minutit.
Näited:
KP8 "Nõlv". Läks kõvasti aega, sest punkt oli õigest kohast 60-70m loodes. Kuid Kristjan tuli ja läks otse punkti (!??)
KP 21 No ei saanud kaardilt kuidagi aru, kus see auk ikkagi asub (all või üleval jne)KP27 "Soo serv". Kammisin kogu soo serva pikalt ja põhjalikult läbi, kuid värvilist linti ei näinud. Lõpuks mõõtsin teede ristist piinlikult samme ja leidsingi soo serval punkti - maapinnal, umbes tikutopsisuuruse lindiriba
KP23 "Teede rist". Enamus lääne poolt tulijaid jooksid sealt mööda. Kaval punkt, kaardil teerajad puudusid.
KP18 "Põhjakivid". Sai ikka igasugu kive sügava oru põhjas uuritud, kuid punkti polnud. Ja meid oli seal mitmeid. Loobusin mingil hetkel. Kuid hiljem selgus, et 1:20 000 kaardil oli punkt küll vale oja kohal, kuid 1:10 000 kaardifragmendil aga õigel kohal, 150m eemal. Rajameistritelt hea tüng, ehkki juhtus kogemata. Neeme Loorits oli seal vist pool tundi, kuid võitjapaarile (Liina Palu ja Erik Saarts) ei tekitanud see mingeid probleeme.
Nende tüngadega võiks jätkata ja jätkata, kuid hea blogitava ei luba nii pikka juttu kirjutada.
Olin rajal 3 tundi ja 35 min, sellest vähemalt 1 tund läks vigadele. Kuid ega see aeg ei kulunud seismisele, põhiliselt oli vaja järskudest Rõugemaa nõlvadest üles-alla turnida.
Kokkuvõtteks oli väga vahva rada, tõsi, mitte päris orienteerumisrada, kuid seiklust oli kõvasti. Ja hea füüsilise koormuse sai ka, treening Libahundiks ja KOKU jooksuks. Võitsid Liina ja Erik (Alaska Forever), kes olid lõpus jooksnud isegi alla 5min/km, teiseks tuli Eleri, kolmas oli Andres Hiiemäe.
.
..
.
Siis otsa mõnus saun, seljanka, auhindade jagamine, arutelu.
Veel Kalle Kiiranenilt Svaneetia mägimatka pildiprogramm (Tetnuldi jm) ning Martin 
Ruudi, Helen Korju ja Toomas Kuulilt muljed Alpide mägimatkast.
Ruudi, Helen Korju ja Toomas Kuulilt muljed Alpide mägimatkast. Viimane oli ikka väga vinge:
- kolmandal päeval Breithorni otsas (4164m)
- kokku 17 tippu
- pidev ööbimine jääl ja lumel, kusjuures mitmel olid õhkmadratsid katki.
- lõpus Matterhorni tegemine Lioni marsruudilt (!) (Matterhorni artikkel "GoDiscover'is", 2008, 14)
- laskumisel ööbimine harjal ... probleemid... helikopter, haigla ...
Kuid nüüd liikusid kõik väga vingelt, 3,5 tundi rajal ja lõpus oli veel grupisisene võidujooks Ööbikuoru vaatetorni ning finišisse.
Sõitsime Mariga hilja õhtul Tartusse ja mõnulesime veel pikalt möödunud väga toreda päeva muljetest ja vahvatest inimestest.
Tulemused (sh mõned pildid)
Veel muljeid:
Helen Korju (Kiiret pole)
.
kolmapäev, 13. oktoober 2010
Vidin. Küsimus
Üks naljakas nõukaaja vidin oli keldris. Aastast 1978, 2rbl ja 60 kopikat.Ühes otsas isane pistik, teises lüliti.
Milleks selline tarbeese?
Milleks selline tarbeese?
Lisatud peale õigete vastuste saabumist:
Lühise tekitamise mehhanism on muidugi hea mõte. Kuid vene ajal veel terrorismi polnud.Tegelikult tuli õige vastus kiiresti: vooluahel-lüliti-lamp. Punkt TutiVApsile, kuid annaks ka punkti Geale, sest just sellist vastust ootasin. Meelis M. oli terane, tahtis näha teist külge ja tabas ära vihje ehk 15BT (W).
Kuid kus sellist Ilijtši lambikest kasutada?
Siin võib ainult hea fantaasia aidata.
Imeasju tehakse mujalgi:
pühapäev, 10. oktoober 2010
Mustlased
Täna räägiti raadios jälle mustlastest. Sõber Ax saati sellise SMS-i:
Küsimus: Mis on mustlase triatlon?
Vastus: Joostes ujuma ja rattaga koju.
Meie peret on ka mitmed mustlased riivanud - Kalyi Jag, Caspian Hat Dance ... ja üks hull nimega Eugene Hütz (Gogol Bordello):
Spetsiaalselt Otile: klipp
.
Küsimus: Mis on mustlase triatlon?
Vastus: Joostes ujuma ja rattaga koju.
Meie peret on ka mitmed mustlased riivanud - Kalyi Jag, Caspian Hat Dance ... ja üks hull nimega Eugene Hütz (Gogol Bordello):
Spetsiaalselt Otile: klipp
.
laupäev, 9. oktoober 2010
Uulu orienteerumisjooks ehk Tali, kurat, kus sa varem olid?
Täna oli siis OK Westi pikk rada Uulus, Pärnumaal ehk traditsiooniline aasta viimane o-tirimine.
M50 klass oli jälle vägev, pea kõik tegijad kohal. Mis tähendas, et kohe alguses pidi gaasi põhja vajutama ning seda lõpuni hoidma. Rada oli 12km (25KP) ja oletasin, et 1.15-ga peaks läbima. Jalg oli kerge ja polnud kahtlust, et peab ka lõpuni vastu. Läbitud rogain sisendas enesekindlust.
Põhikonkurendiks pidasin jälle Maido Kaljurit, ehkki ka Jaanus Reha näitas Suuntol head kiirust. Tiit Tali on Pärnus alati hea olnud, läbinud pikka rada stabiilselt ca 6min/km, kuid sellel aastal pole tema relvast õiget pauku tulnud. Ning alati on kiire jalaga olnud Andres Talver.
Alguses jooksin kaks etappi küll parimate vaheaegadega, kuid edasi polnud esitus sugugi sama särav. Ehkki omast arust vajutasin endiselt tugevalt. Kevadel poleks sellise jooksu juures konkurente olnud, kuid nüüd panid kõik võrdselt. Rehal jäi teine punkt võtmata, kuid ka jooks polnud täna M50 tasemel.
Suurim aps tuli 14. KP-ga, ca 2.45min. Lihtsalt üks kaardilt puuduv teeke tuli varem ette ja tekitas segadust. Ka Kaljo Julge, kellel oli peas suur verine auk, oli seal segaduses. Enne seda hetke olin 2.kohal, kaotust Talile 40(!) sek.
Vahepeal sain pikal tee-etapil kätte Andrus Rämmanni. Siiani puudus mul ülevaade tema jooksuvõimest, nüüd sai siis võrrelda. Andrus vajutas väga ägedalt, vaevu suutsin tal kannul püsida.
Ühel hetkel küsis pulssi. Ütlesin, et mul on 162, temalt sain vastuseks 176. OK, panime edasi, aga mitte enam kaua. Ühtäkki oli Andrusel toss väljas ja rohkem ma teda ei näinud. Tuli meelde, et kunagi palju-palju aastaid tagasi tegin ka ise harva selliseid trikke.
Veel 2min läks 21-ga, kraavi lähedal oleva punkti otsimisel unustasin vaadata kraavi suunda. Õige kraav oli 90 kraadi teisiti. Lisaks tuli 1 minut kavala 24. bingo-KP-ga. Nipet näpet veel, kokku ca 6min. Natuke palju, sest sellel rajal vigu ei andestata, jookse kui kiiresti tahes.
Tiit Tali aga tulistas peaaegu vigadeta ja ka kiirus oli suurepärane (keskm tuli 6.09 min/km). Aeg 1:13 oli lõpuprotokollis üllatus, Tiidult sellist tegu ei osanud täna oodata. Tema sõnade järgi oli ta nii kõva seepärast, et on viimasel ajal tegelenud põhiliselt puhkamisega.
M50
1. Tiit Tali 1:13.43
2. Maido Kaljur 1:15.27
3. Eduard Pukkonen 1:18.29
4. Andres Talver 1:19.28
...
Tulemused
M50 klass oli jälle vägev, pea kõik tegijad kohal. Mis tähendas, et kohe alguses pidi gaasi põhja vajutama ning seda lõpuni hoidma. Rada oli 12km (25KP) ja oletasin, et 1.15-ga peaks läbima. Jalg oli kerge ja polnud kahtlust, et peab ka lõpuni vastu. Läbitud rogain sisendas enesekindlust.
Põhikonkurendiks pidasin jälle Maido Kaljurit, ehkki ka Jaanus Reha näitas Suuntol head kiirust. Tiit Tali on Pärnus alati hea olnud, läbinud pikka rada stabiilselt ca 6min/km, kuid sellel aastal pole tema relvast õiget pauku tulnud. Ning alati on kiire jalaga olnud Andres Talver.
Alguses jooksin kaks etappi küll parimate vaheaegadega, kuid edasi polnud esitus sugugi sama särav. Ehkki omast arust vajutasin endiselt tugevalt. Kevadel poleks sellise jooksu juures konkurente olnud, kuid nüüd panid kõik võrdselt. Rehal jäi teine punkt võtmata, kuid ka jooks polnud täna M50 tasemel.Suurim aps tuli 14. KP-ga, ca 2.45min. Lihtsalt üks kaardilt puuduv teeke tuli varem ette ja tekitas segadust. Ka Kaljo Julge, kellel oli peas suur verine auk, oli seal segaduses. Enne seda hetke olin 2.kohal, kaotust Talile 40(!) sek.
Vahepeal sain pikal tee-etapil kätte Andrus Rämmanni. Siiani puudus mul ülevaade tema jooksuvõimest, nüüd sai siis võrrelda. Andrus vajutas väga ägedalt, vaevu suutsin tal kannul püsida.
Ühel hetkel küsis pulssi. Ütlesin, et mul on 162, temalt sain vastuseks 176. OK, panime edasi, aga mitte enam kaua. Ühtäkki oli Andrusel toss väljas ja rohkem ma teda ei näinud. Tuli meelde, et kunagi palju-palju aastaid tagasi tegin ka ise harva selliseid trikke.
Veel 2min läks 21-ga, kraavi lähedal oleva punkti otsimisel unustasin vaadata kraavi suunda. Õige kraav oli 90 kraadi teisiti. Lisaks tuli 1 minut kavala 24. bingo-KP-ga. Nipet näpet veel, kokku ca 6min. Natuke palju, sest sellel rajal vigu ei andestata, jookse kui kiiresti tahes.
Tiit Tali aga tulistas peaaegu vigadeta ja ka kiirus oli suurepärane (keskm tuli 6.09 min/km). Aeg 1:13 oli lõpuprotokollis üllatus, Tiidult sellist tegu ei osanud täna oodata. Tema sõnade järgi oli ta nii kõva seepärast, et on viimasel ajal tegelenud põhiliselt puhkamisega.
M50
1. Tiit Tali 1:13.43
2. Maido Kaljur 1:15.27
3. Eduard Pukkonen 1:18.29
4. Andres Talver 1:19.28
...
Tulemused
Tellimine:
Postitused (Atom)
