Etsi blogi

Orienteerumiskaardid Eestis

2012-02-16T11:33:00.008+02:00

Katsetan, kuidas selline link blogger-is toimib (avamine võtab natuke aega). Kaarti saab suurendada ja vähendada:

Vaata suuremat kaarti
.

Punktid. Küsimus

2012-02-16T08:17:00.003+02:00

Pole ammu küsinud.

Mis punktid need on?
Õige vastus 1 punkt.

Tavarada Kadajal - Taliga võidu

2012-02-12T22:12:00.009+02:00

Naljakas asi see suusaorienteerumine. Justkui saaks aru, kohati isegi üsna hästi, siis aga on kõik jälle kontrolli alt väljas. Seda viimast ei olnud täna palju, kuid 2.punktiga tehtud 8 min viga oli natuke liiast.

Teises punktis kohtusin Tiit Taliga. Edasi näitasin talle, kuidas peab suuskadel orienteeruma - ilma kaarti vaatamata hoogsalt 3-ndasse. Lihtne, sest sealt olin just tulnud.

Teel 4-ndasse kadus Tiit selja tagant ära, rapsisin ja panin suurel rajal vales suunas ajama. Õnneks mitte pikalt. Edasi tegin oma sõitu, 5-ndasse üritasin kiirust tõsta. Kuid väike seisak alguses ja lõpus (teeotsast möödasõit) lisasid hulgaliselt sekundeid. Iga väiksemgi mõtlemine või pisem viga - ja minutid kadusid. Ja neid minuteid kogunes palju.

Etapil 11-12 tunnen, et keegi tahab tõusul mööda minna. Pilk selja taha ja ... ohhoo, Tiit-poiss! No kus tema küll vahepeal oli?

Nüüd võtsin Tiidu taha, vaatasin, kuidas meister sõidab. Eile tegi terve raja ühel suusal ja tulemusel polnud vigagi. Tõusu võttis agressiivselt, jäin natuke maha. Libisemisotstel sain ta jälle kätte, mul ikkagi uisusuusk tema klassika vastu. Mitmeid kordi jäin maha seetõttu, et kontrollisin pööranguid liiga kaua, kuid lõpuks sain ta uuesti kätte.

Etapil 14-15 olid pikad tõusud, jäin maha ja vaateulatusest välja. Tegin siiski oma sõitu edasi ja KP18 juures olime jälle koos. Viimast korda kohtusime KP22 juures, Tiit oli ca 60m ees. Punktist väljasõidul tegin vale pöörde, mõtlesin veel natuke ja liigne minut oligi läinud. Rohkem teda ei näinud.

Tulemus oli jälle viimaste hulgas, ehkki omast arust täitsa sõitsin. Kuid see polnudki oluline, kõik oli väga lahe, ilm super ja rajad hästi mõnusad. Kaardilugemist sai kõvasti.

Tulemused
Etapiajad

Pildil: Tõnis Erm eelseisvat rada mällu salvestamas; Stardis
.

Suusa-o EMV Kadajal - sai väheke müratud

2012-02-11T19:24:00.010+02:00

Sai täna suusatatud, kaardiga. Rajad olid mõnusad, ilm päikeseline. Temp -18. Vist.

Sprint 2,5km.
Esimese punkti asemel jõudsin teise. Tagasi esimesse läks suurte raskustega. Etapp 3-4 suure ringiga lõunast. Ajuvaba. Etapp 5-6 juba teadlikult ringiga. Ja oligi kõik, viimaseks ei jäänud.

Kui ise ei oska, siis mõni ikka oskab: Eesti meister Daisy Kudre
Tulemused

Lõpuks ometi

2012-02-07T23:13:00.003+02:00

... tuli see mõnus suusailm. Ja suusatunne. Kui veel libiseb ka, siis jäägi või sõitma, isegi hilisõhtul.

Täna sain huvitava kogemuse - rääkisin 1,5 tundi ilma hapnikuta. Juhtus see ühes ülikoolis, igavesti uhkes uues majas. Auditooriumi pisikesed aknad olid müüri valatud, ventilatsioon... seda vist polnudki.

Järgmisel nädalavahetusel siis suusa-o EMV-le. Loodetavasti ei juhtu nii nagu aasta tagasi, kus mesilaskärgede radadevõrgus ei saanud vahepeal mitte halligi aru.

Espitsjoon Pakrile

2012-02-05T19:36:00.012+02:00

Kõik sai alguse Facebookist, kuhu Taavi oli üles pannud mingi mõttetu pildi a la "Mina ja sammas" või "Sammas ja mina". Vahet pole, peaasi, et sai kokku lepitud pühapäevane matk Pakri saarele.

Liikmeid sai kokku 5: kolm jalameest (Taavi Kainel, Kristjan Maade, Meelis Org), mina suuskadel ja Lumi neljal jalal.

Ilm oli öösel rekordiline, Jõgeval üle -35°C, Keilas üle -26°. Päeval ehk -20°C, kuid puhus suhteliselt tugev lõuna-kagutuul 8,4m/s. Seega oli oodata, et tagasitee Väike-Pakri saarelt Kurkse sadamasse saab olema jahe.
Olime tõenäoliselt sellel aastal esimesed, kes Pakri saartele Kurkse sadamast jala dessandi korraldasid. Väike kõhedus oli esialgu sees, seepärast panin seljakotti ka varuriided. Teised vist mitte. Jää oli kõva, vaid Paldiski poolne meri oli jäävaba. Siiski sai ka seal mere ääres jääribal ohutult liikuda, ehkki jäätükkide vahel oli suuskadega natuke rohkem nikerdamist.

Kokku läks natuke üle 4 tunni. Külm ei olnud, seltskond oli tore, väike naps maitses külmas hästi...
Aga mis ma ikka jahvatan, vaadake parem PILTE.

Leonard Coheni loo video iseloomustab meie tänast käiku kõige paremini. Tõsi küll, Šoti mägiveised jäid nägemata, kuid seevastu kohtasime taksi ja traktorit. Videos on Lumi-sarnane koer, nemad kukkusid läbi jää vette, meie õnneks mitte.

Film ise SIIN

Tubaselt, sh spinninguga

2012-02-03T19:48:00.026+02:00

Nädala sees õue sportima ei jõudnudki. Ehkki mõtted selles suunas muidugi liikusid. Külm oli.
Aga esmaspäeval tegin tutvust spordialaga, mis võttis kunagi suure osa ajast ja energiast - spinninguspordiga. Kunagi sai blogisse selleteemaline sissekanne juba tehtud: "Tippsportlane".

Niisiis, 30 aastat hiljem, uuesti ritv käes ja süda sees värisemas. Läks täitsa kenasti, ehkki ridvad olid võõrad ja viskekauguse tunne ebakindel. Vise käiski puhtalt tunde peal, sest kauguses oli kõik udune.
Naljakal kombel olid esmaspäeval, 25 aastat hiljem, kohal kaks naisterahvast - kunagine kõva tegija Tiina (Kullep) ja noorukesena spinningut visanud Riina. Vana arm ei roosteta.

Ehkki kastingu MM toimub 29.aug-1.sept Tallinnas, on alaga tegelejaid Eestis väga vähe, Lätis ei ühtegi. Võistluse peakorraldaja Allan Lahi on aga optimismi täis, vähemalt korralduse osas.

Kuid paar kõva tegijat on ka. Spinninguviskamises on kõrgel tasemel Marko Kinusar, kes kontrollvõistlusel viskas skišši 95p (vaid esimene vise 20-st tripsas mööda) ja arenbergi 94. Mõlemad suurepärased tulemused.

Lendõnge äss Eestis on Dmitri Borovkov, tema teab sellest alast ja varustusest kõike.

Leidsin keldrist vana Kehakultuuri, aastast 1979. Seal oli pikk artikkel hooajast 1978, parimast minu elus. 17-aastase poisina kuulusin siis ka meeste arvestuses tippu. Mäletan, et oli meeldiv lugeda artiklit, kus on sind 14 korda nimetatud. Edevus. Raudselt :)

Panen selle artikli ka siia.
LINK suurelt

Lõpus oli ülevaade üleliidulistest võistlustest Donetskis. Mäletan, et läks kehvasti, aga et nii kehvasti läks kui kirjas, ei mäleta. Kui hakata meenutama, siis mul ei õnnestunud ükski üleliiduline võistlus. Kodus lammutasin, aga suurvõistlusel põlesin läbi. Meenuvad S sõnad Kallisabal, et igaüks polegi võimeline suurvõistlustel tulemust tegema. Kas ka mina kuulusin nende hulka?

Põnev, peab vist uuesti proovima.
.

Kullajahile

2012-01-31T20:40:00.006+02:00

No nii, nüüd siis on EMV medalite jaht välja kuulutatud. Kes saab rohkem metalli, saab 5 grammi kulda prooviga 999,9. Tänu headele toetajatele, kes seda võimaldasid.
"Medalijaht 2012" juhendi leiab SIIT.

Küsimus, mille õige vastuse saab 16.septembril:

Mitme medaliga võidetakse kullaplaat?

Õige vastus on 2 punkti. Vastata saab 10.veebruarini. Kui keegi teab võitjat, võib nime lisada, kuid lisapunkti ei saa.

PS. Au plaat ei pruugi täpselt selline olla
.

Keila talvetriatlon 2012

2012-01-28T16:37:00.026+02:00

6km jooksu + 15km ratast + 12km suuska = no mis see ikka ära ei ole.
Ja ega polnudki, ainult...

Ilm oli natuke külm, kusagil 12-13 miinuskraadi, väike tuul ka. Mõnel tekkis enne starti mõte, et võiks ratast 5 asemel 3 ringi teha, külma pärast. Aga jäi nii nagu oli, ehkki oleks võinud lühendada lumeraja pärast.

1. Jooks ehk mõnus porno
2x3km. Normaale kulgemine, pulss kaugel punasest. Hullult kiiresti pandi alguses ajama, hoidsin 5 positsiooni, nii ka lõpetasin. Mehi oli kokku vast 15. Vahed venisid meeste vahel üsna pikaks. Minust palju maha ei jäänud Rain Vellerind, umbes 70m.

2. Ratas ehk ebameeldiv lumeporno
5x3km. Kõva maapinda anti 3km-sel ringil üsna vähe, tublisti alla poole. Jooksmist rattaga oli vähemalt 15%.
Stardist sain kiiresti minema, sest jalanõusid ei vahetanud. Panin o-tossudele vaid sokid peale. Siiski pidin varsti tagasi tulema, unustasin kindad!

Vajusin tublisti läbi lume, mehed sõitsid pidevalt mööda? Lenks käis siia ja sinna, iga pöördega olin lumes kinni. Esimene järeldus - kummid liiga õhku täis (panin üle 3). Tegelikult olid ka peenikesed. Peale 3 ringi lasin kummid tühjemaks. Ratas ei liikunud tee peal üldse. Ja siis tuli tagumine kumm veljelt maha. Liiga tühjaks lasin. 200m tagasi keskusesse ja sain peakorraldaja Urmas Paejärv'e ratta, vana rondi, üks käik töötas, korvid pedaalidel peal! Aga rehvid olid head - laiad ja talvised. Ikkagi tuli jooksu omajagu, väsimus?. Enamus võistlejaid oli juba mööda läinud, aega kulus rattale vähemalt 2/3 kogu ajast (hiljem on tulemustest näha).

3. Suusk ehk reiekrampide porno
4x3km. Esialgu andis tunda väsimus, siis läks paremaks, kuid olematute tõusude järel hakkasid juba esimesel ringil reied krampi kiskuma. Tuli ühtlaselt ja rahulikult edasi kulgeda. Ka tõusudel.
Viimasel ringil krambid justkui taandusid, kohe mõnusam. Kaks meest jäi ette, suusameesteks neid pidada kuidagi ei saanud. Neist esimene, Reigo Lehtla, üritas 50 meetrit selja taga püsida. See maksis kätte, sest järgmisel hetkel nägin teda kõndimas, suusad käes. Krambid. Õnneks oli lõpuni vaid 500m.

Kokkuvõtteks tuli valutu ja mõnus kestvusvõistlus. Külmaga probleeme polnud, järelikult oli varustus sobiv. Koguaeg 2h32min.

Tulemused (vaheaegadega)

Pildistas: oma naine

Piltküsimus

2012-01-26T22:05:00.006+02:00

Allpool on kõigile tuntud väljak.
Võtsin fotolt ära ühe kõrge objekti. Mille?
On aasta 1955.

O2 normi täitmine

2012-01-22T15:41:00.012+02:00

Värske õhu ehk O2 normi täitmine sai sellel nädalavahetusel loodetavasti uue tõusu. Esimene jooks peale aastavahetuse orienteerumist sai teoks laupäeval Valgehobusemäe kaardil, kus keegi ungarlane oli planeerinud huvitava raja. Ungarlane ei osanud aga ette näha, et põlveni lumes võttis ka lühikese ehk 6,2km-se raja läbimine 1.20h.

Reede õhtul sõitsin Kallisaba turismitallu, kus ees ootas hulk noori orienteerujaid ning EOLi juhatuse liikmed. Arutelu läks poole kaheni öösel, peale mida jätkus mitteametlik o-teemaline vestlus saunas.

Pühapäeval Keila suusaradadel tundsin esimest korda mõnu suusatamisest, olude sunnil pidin siiski piirduma vaid 3x7km-ga. Kui nüüd veel 3-4x trenni teha, siis...

... siis osalen järgmisel laupäeval, 28.jaanuari Keila talitriatlonil (juhend).

Üks KÜSIMUS ka:
Mitu Eesti meistrivõistluste medalit annab EOL ehk Eesti Orienteerumisliit välja 2012.aastal? Arvesse lähevad kõikide vanuseklasside ja kõikide alade medalid. Kes numbrit teab, ärgu vastaku, punkti saab kõige täpsem vastus.

Maailmarekord orienteerumises!??

2012-01-19T21:16:00.007+02:00

KÜSIMUS:
Mis maailmarekord oli Oti käes?
(pilt on peale õiget vastust vahetatud)

Jah, ka siis otsiti võimalusi, kuidas orienteerumist (TV jaoks) atraktiivsemaks teha.

Üle-eelmise sissekandega seoses tooks WIF-projekti arvamuse põhjamaade orienteerumisliitudelt: SIIN
EOLi vastus on SIIN

Teistmoodi Winter Xdream

2012-01-15T22:04:00.013+02:00

Hea, et jala pärast Winter Xdreamile võistlema ei läinud, mingi imelik haigusevimm on viimastel päevadel sees istunud ja hommikul oleks tahtnud ainult teki all olla.
Tuli siiski naisele autojuhiks olla ja koerale olin samuti lubanud väikese jalutuskäigu teha.

Meeleolu Kõrvemaa võistluskeskuses oli kõigil hea, sest ilm oli mõnusalt talvine, korraldajad rõõmsad ja asjalikud, võistlejad sõbralikud. Isegi arglik koer tundis end üsna hästi.

Xdream-iks tuli täna 3,5h pikkusega rahulik jalutuskäik, kus 2.tunnil aitas äkknõrkuse vastu kuum tee ning 3.tunnil olid lihased tuimalt valusad nagu täispika rogaini 15.tunnil!? Jah, päevad pole vennad. Nagu ka Ilmarile, kes lausa suri suuskadel, üritades noorte vendade kannul püsida. Siiski ei suutnud seda kaua teha.

(Arvi pilt, töödeldud ja töötlemata)

Imestasin neid, kes pole sel aastal veel õieti suusatanud ja läksid rajale suuskadega. Ei saanud aru Rooni Reinust, kes läks suuskadega!! Täiesti pahviks lõid need tiimid, kes läksid rajale jalgratastel.

Ei suutnud uskuda oma kõrvu, kui Doktori-koertetiimi endised eliidimehed keerasid enne lõppu 43-44 vahel mingi soga kokku ja pudenesid 2.kohalt (?) neljandaks. Vist. Segased olid need, kes lollides kohtades läbi sügava vee panid.

Imetlesin võitjaid. Loomad.

Peale puhkust oli hea olla. Kodus siiski kehvapoolsem, väike palavik lisaks. Loodetavasti homme rivis. Aga tore päev oli.

Ah jaa, konkurent Valters Kaminskis oli platsis ja rääkis oma selle aasta rogaini-plaanidest. Leedu EM-ile järgneb Tšehhi MV, siis Läti MV ja siis kõige tähtsam Tšehhi MM. Ja siis oli veel midagi (TAOK kindlasti ka). Osalemine Tšehhi meistrivõistlustel oleks kindlasti väga kasulik, aga 2 korda Tšehhi sõita on ... justkui paljuvõitu ühel aastal.

Mõned PILDID
KAART

Üks lugu ka, sobib tänase käiguga:
.

Eh, olid ajad!

2012-01-11T22:41:00.007+02:00

Maailma orienteerumiselus otsitakse uusi võimalusi ala atraktiivsuse tõstmiseks ja seda eriti TV kaudu. IOF on tulnud välja ettepanekuga teha MM-i lühiraja võistlus viitstardist lühikese proloogi tulemuste põhjal, samuti on ettepanekute hulgas segapaaride sprinditeated jm. Orienteerumine vajab muutusi ja seda mitmesugustel põhjustel.

Selle peale pole aga tuldud, et orienteerumise NOKIA on peidetud sõna "orienteerumine" päritolusse (loe Orienteeruja artiklit)

Veel 60-ndatel oldi enam-vähem vanade traditsioonide kütkeis ... ja ala oli atraktiivne.

Spordivaba nädalavahetus. Küsimus

2012-01-08T23:08:00.009+02:00

See oli muidugi patuasi, sest lumi on maas ja Keilas kenad suusarajad. Patuasi seegi, et KEKRSK klubi aastaüritusel jäi käimata.

Seekord siis sõber Sulevi juubelil Tartus. Tore on käia sünnipäeval, kus saab kingitusi. Nagu "Kääbikus". Kõik said pildinäituselt kaasa pildi endast.

Kahjuks jääb Winter Xdream ära. Jalg veel joosta ei luba ja rohkem riskima ei hakka. Matkama vist ka ei lähe, ehkki seda saaks mõnuga teha.

Uue hooaja esimene küsimus:
Kunagi pandi välja üks karikas. Kellele see karikas anti (vt väljavõtet Orienteerujast)?

Eelmise hooaja mälumängu võit läks jagamisele TA ja AL'i vahel. Pole hullu, vanad sõbrad jagavad veini ehk omavahel ära.

2011 hooaja kokkuvõte:
5 TutiVaps (ehk AL)
5 TA
4 LL
3 Gea
2 J., Timo, Arne, RR
1 hp, Siim, Tenno, TimmiT, Juta, Mart, VV, Laevuke, Ott, Tanza;AV

Napoleonina Waterloo lahingus - Tarmaku Aastalõpuvõistlus

2011-12-31T20:01:00.024+02:00

Jüri Tarmaku Aastalõpuvõistlusele sai täna mindud erilise võitlusvaimuta. Polnud ju kindel, kas kinesioteip imet teeb ja jalg võistluse vastu peab. Eile proovisin drenažööril joosta 23min ja ei mingit probleemi. Seega oli väike ime juba sündinud.

Stardinimekirja vaadates leidsin meile Marje Viirmann'iga MN95+ klassis siiski parajad konkurendid – Tenno Alamaa ja Rein Rooni. See aga tähendas, et tuli Marjega lahingusse minna ja jalg oli sel puhul juba teisejärguline. Aga et sellest lahingust Waterloo tuli ... st Waterloo Napoleoni jaoks, lahingu alguses veel ei teadnud.

1. vahetus

Waterloo: Lahingu algus /---/ Umbes kella ühe ajal tulid prantslased uuesti rünnakule, tormates majade ja aedade suunas, üritades ronida aeda ümbritsevale müürile, ära kasutades pargipuid. Siiski laskmine nende suunas ajas nad minema ning nad taganesid kõikidest positsioonidest./---/

Alguses panin hooga trepist üles, kuid kuna esimese punkti juures oli palju kõrvalpunkte, kahtlustasin micro-O-d, mistõttu kohe oma KP-d nr.35 ära ei võtnud. Jäin Tennost 30m ja Maido Kaljurist 15m meetrit maha.

Etapil 3-4 panin hooga asfaltteest alla, mõeldes pea igal sammul, et millal üle barjääri hüpata ja vajalikule tänavale pöörata. Kuid kõik eesolijad panid otse ja nii minagi, kuni suusaraja kaugema pöördekohani, ca 150m vajalikust kohast mööda. Olin parajalt segaduses, nagu ka Maido ja Tenno, kes seisid ja uurisid kaarti. Kohas, kus olen olnud sadu kordi ja võiksin ka öösel silmad kinni joosta... ja nüüd selline lugu!??
Probleem oli selles, et autoteed, millest laskusime, polnud võimalik kaardilt näha. Kas see on sprindi-O leppemärkide omapära? Igatahes oli see rajameistril väga hea etapp.

Järgmine huvitav etapp oli 5-6. Jooksin KP5-st peaaegu otse tuldud teed tagasi suusarajale ning tõusu ülaosas lõikasin punkti poole. See oli kiirem kui otsevariant läbi soise rohelise ja seal sain Tennost ning Maidost parajalt ette. Kirti Rebane oli ca 50m ees.

2. vahetus

Waterloo: Prantsuse jalaväe rünnak /---/ Kui prantslased ründasid, lahkusid Bijlandti brigaadi sõdurid lahinguväljalt, jättes sinna 7. Belgia pataljoni. /---/ Prantslased tulistasid vastu ning liitlaste kaitse oligi sisuliselt kokku kukkumas /---/.
Marje läks välja enne Reinu. Mingil hetkel sai Rein temast natuke mööda, kuid lõpuosas tehtud lisakaar tõi prantslased ehk meid siiski jälle ette.

3. vahetus

Waterloo: Briti raskeratsaväe vasturünnak /---/ Briti ratsaväe rünnak suutis siduda umbes 20 000 meest. See läks Napoleonile kalliks maksma – peale tapetute, haavatute ja vangide kaotas ta ka kõige kallima, mida ta vajas, aja. Ajakaotus tähendas, et lahingu selle faasi (massrünnak liitlaste tsentrile) lõpuks hakkasid Preisi väeosad jõudma Napoleoni paremale tiivale, kus ei olnud mingit kaitset./---/

See oli trikitamise etapp, valgel kaardil vaid punktikohad. Tenno jõudis mulle mäe peal esimeses punktis järele. Edasi panime koos väikeste veakestega. KP4 ei õnnestunud mul 10m kauguselt näha, Tenno sai ette. Viies ehk järgmine KP tuli nii kiiresti, et esimese hooga jooksin punkti kõrvalt mäest alla, ca 15m. Nägin, kui Tenno märkis punkti, kuid pidasin seda hajutuseks. Hoolikamalt kaarti vaadates silmasin aga hulga kõrgusjooni ja pöörasin otsa ringi, seega tuli joosta tagasi üles. Tenno ehk Briti ratsavägi läks rünnakule ja vajutas lõpuni nii nagu torust tuli.

4.vahetus

Waterloo: Saabub Preisi IV Korpus /---/ ... väga kogenud eliitsõduritest kaardiväelaste vastas asus vabatahtlikest koosnev Maakaitsevägi. Siiski tegid ka prantslased taktikalise möödalaskmise. Tagaajamisel liiguti külast välja, sattudes loomulikult avatud väljale. Tegevusse asus Preisi suurtükivägi, lüües nüüd prantslased omakorda tagasi. Prantslased saatsid täpsuslaskjaid suurtükiväge kimbutama ning sellega oli rünnakulaine läbi. /---/

Vahelduva eduga lahing Marje ja Reinu vahel, Rein saabus vahetusalasse siiski enne. Vahe oli väike, ca 30m.

5. vahetus

Waterloo: Keiserlik Kaardivägi ründab
/---/ Vahepeal, kui Wellingtoni tsenter oli lagunemas La Haye Sainte all ning Plancenoit' olukord oli hetkel stabiliseerunud, kasutas Napoleon viimast võimalust Wellingtoni murdmiseks, paisates lahingusse kuulsaima väeosa – kangelasliku ja murdmatu Keiserliku Kaardiväe. See, tõeline professionaalne eriüksus – üks kuulsaimaid sõjaajaloos, /---/

Pikk lõpulahing (3,5km), kus polnud vahet, kes jookseb ja kui palju. Peaasi, et pulk ehk lahingulipp käest kätte liigub.
Kohe alguses ründasin Napoleonina Tennot ehk preislaste Blücherit ja üritasin talle järgi jõuda. Hõikasin kaugelt selja taha Marjele, et oota siin. Lauset kuulis vaid „vaenlane“ Rein, kes aga edastas sõnumi Marjele! Fair Play! Waterlool??

Tenno sain kätte ja möödusin 2.punkti juures. Tekkis mõte minna lõunast, kuid siiski keerasin põhjapoolse variandi juurde tagasi. Olime Tennoga koos. Ja siis lõi järsku valu paremasse säärde. Oi-oi, nii kauaks siis valuta olekut jätkus. Aga sedagi polnud vähe. Vajutasin valuga Tennoga võrdselt ja KP7 juures andsime oma SI-pulgad paarilistele üle. Marje võitles edasi Reinuga, vastased olid võrdsed.

Ehkki säärelihase seis oli kehv, lugesin siiski võimaliku vahetuskoha ette ja siirdusin KP13 juurde. Seal ootas juba Kirti, kes polnud samuti 100% kindel, kas asub õiges kohas. Kuid rahustas see, et olime kahekesi. Tenno aga seda võimalust ette ei lugenud ja nüüd tekkis hoopis meil šanss: puhanud kuid vigane mina versus väsinud Rein.

Ja see võimalus tekkis. Marje jäi trepist ettevaatliku laskumise tõttu Reinust ca 25m maha, kogemata pillas maha veel ka pulga nii, et pidime 4-5m tagasi jooksma. Kuid adrenaliin (loe: tapahimu) pulbitses juba organismis, valu surusin maha ja lähenesin jõudsalt Reinule. Juba olingi teda kätte saamas, vahe vaid 5m, kui ...

Waterloo: Prantsuse armee lagunemine ja Napoleoni alistumine Blücher koondas oma vägesid ja ründas uuesti. Seekord oli rünnak otsustava tähtsusega. Aeg jooksis ning preislased ei tahtnud Napoleonile lisavõimalusi pakkuda.

Ja siis, vasakpöördel KP15 poole ilmus ootamatult preislaste väeosa Blücheri juhtimisel. Viimane oli minu puudumist võistluskeskuses märganud ja aimas halba ning tuli Wellingtonile, st Reinule appi. Jõudsin veel kaks korda öelda, et „Nii pole aus, nii pole aus“, kui tundsin eriti lõikavat valu paremas sääres, millele järgnes, või hoopis eelnes lootusetuse tunne võitluses ülekaaluka vaenlase vastu.
Andsin alla, Waterloo lahing oli kaotatud!

Aga meeleolu oli suurepärane. Järgnes väike õlu, väike saun, väike praad ja suur tore seltskond – kõik oli väga meeldiv.

Tänud Jüri ja Juta Tarmakule ja Co-le ning rajameistrile Sergei Rjabõškinile (pildil). Rajad olid suurepärased, sees mitmeid huvitavaid teevalikuid ja kavalaid tillikaid.

Ja lumi ka täna!

No näed siis,
veel sajabki lund,
kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe...

Kena aastalõppu!

Kui hulluks veel võib minna?

2011-12-28T22:46:00.010+02:00

Sellise pealkirjaga pisiloo leidsin 2001 aasta maikuu Orienteerujast". Keegi meenutas 1987 aasta Ilvesteadet. Mina seal polnud, kes oli, teab isegi. Hea, et Ilvesteadet selle aasta detsembris polnud.

Kas keegi mäletab, kes oli XX Sajandi Orienteeruja Eestis? Mees ja naine ning mitmes oli naine üldjärjestuses?
Küsima siiski ei hakka, panen 2001. aasta artikli siia üles.

Jalaga peaks nüüd selge olema - lestlihas. Möödunud laupäeval sai jälle joosta vaid 12min. Eks näis, kas Aastalõpujooksul kinesioteip aitab ja jalg penskarite raja vastu peab? Jaanuaris XDreamile.

Säärelihaste venitusi tuleb aeg-ajalt teha. Siin ka üks artikkel säärejooksu parandamiseks: "Mõtteid sääretreeningust..."

Vanu "Orienteerujaid" sirvides. Küsimus

2011-12-23T21:49:00.007+02:00

Aeg-ajalt on väga kahju, kui fotoaparaati pole käepärast. Täna kell 18.50 Keila Tervisekeskusesse ujuma minnes ootas ees huvitav vaatepilt: mõnusalt pimendatud ujula, kus 8-rajalises basseinis tõid veealused valgustid kaunilt esile türkiissinise basseinivee. Vesi oli peegelsile, sest basseinis polnud mitte ühtegi inimest!!!

Viimasel ajal olen vaadanud vanu "Orienteeruja" ajalehti, ajakirjadeni pole veel jõudnud. Leidsin artikli, kust on ilmselt pärit jutt tipporienteerujast, kes tegi tuule alla palju kõvemale tippjooksjale.

Siin on väljavõte ühest artiklist.

KÜSIMUS: mis aastal see kirjutis ilmus?

Sisehooaeg?

2011-12-18T16:33:00.008+02:00

Nädalane jooksupaus tekitas tunde, et kõik on OK. Valu ei tundnud ei kõndimisel ega tantsimisel. Viimasel tuli võhmast puudu, aga seda ikka juhtub. Õnneks harva, st tantsimist.
Siiski lõppes jooks eile 12. minutil.

Seega: joosta ei saa, lund ei ole, rattasõit... - no teate, isegi härg ei suudaks seda. Ei jäänudki muud üle, kui osta Keila Tervisekeskuse kuupilet, mis maksis veel eile 37€. Käia võib piiramatul hulgal, kasvõi 3x päevas. Täna oligi esimene triatlonitreening - ratas, jõud ja ujumine. Ehkki tervisekeskus asub kodust 150m kaugusel, läksin sinna autoga. Vihm, totaalne vihm, Keila jõgi ajab juba üle ääre. Varsti jõulud.

Huvitav jutt oli ARWC võitjatelt Team Thule'lt. Paar asja panin ka rogaini jaoks kõrva taha:

- Et võita, peab olema keskendunud mitte ainult võistluse ajal vaid ka enne seda
- Antibakteriaalsete ravimite ja Imodiumi olemasolu on elementaarne
- Et võita, ei tohi viibida nö mugavustsoonis. Kui tunned end hästi, tähendab, ei pinguta piisavalt
- Võib tulla vajadus hinnata eluliselt ohtlikke riske
Muidugi peavad kõik lugema ka Silveri juttu Tasmaania ARWC-st (osa 1, osa 2)

Mälumängu seis (sellel aastal lõpeb järjekordne voor):

5 TutiVaps
5 TA
4 LL
3 Gea
2 J., Timo, Arne, RR
1 hp, Siim, Tenno, TimmiT, Juta, Mart, VV, Laevuke, Ott, Tanza

Kalamehejutud

2011-12-17T12:42:00.008+02:00

Lugesin viimast Go Reisiajakirja ja seal oli juttu Kamtšatkast, põhiliselt küll põlisrahvastest, kuid natuke ka kaladest. Ja kohe meenus nii see kauge poolsaar kui kunagine Kirti kommentaar soovist lugeda midagi kalapüügist. Üllatav, aga samas ka meeldiv soov :)

Kahjuks sellist lugu nagu “Vanamees ja meri” pajatada pole. Mälestuspilte ja nostalgilisi tundeid kalavetel viibimistest on muidugi palju ja need on meeldivalt värvilised. Nagu enamus mälestusi looduses viibimisest ja hasardist.

Päevad pole vennad

Olime kursavend Tõnniga (Tõnu Martiniga) juba päevi töötanud Uzonis vulkanoloogide maja vundamendi kindlustamisel. See oli meie panus helikopterilennu eest vanasse vulkaani kaldeerasse , mis asus Kamtšatka idaaheliku keskosas.
Ühel päeval otsustasime minna ca 14km kaugusele Geisrite orgu (16.sept 1981). Miskipärast võtsin kaasa spinningu, vist seepärast, et liikusime osa ajast piki jõeorgu.

Olime liikunud 4km, kui miski äratas jões tähelepanu. Panin Tõnni suurele vastuseisule vaatamata spinningu kokku ja heitsin landi vette. Kaaslane polnud tol ajal veel kalapüügiga kokku puutunud ning tobe peatus tundus asjatu ajaraiskamisena. Kuid juba esimese viske järel oli otsas kena golets (lõheline). Tõnn haaras spinningu endale ja tegi samuti viske. Kala otsas ja seejärel kaldalgi. Tahtis veel visata, kuid minu poolt tuli STOPP, sest mida me nende kaladega seal Geisrite orus oleksime teinud, ära süüa poleks paari päevaga jõudnud ega tahtnudki. Mõte oli selline, et kui tagasi tuleme, siis püüame suurema hulga ja võtame Petropavlovskisse kaasa.

Geisrite orus olime mitu päeva, kontrollisime geisrogramme, käisime saunas ja kõrge joa all ujumas, pildistasime. Elasime “Nikolajenko lossis”. Ühel õhtul tulid ida poolt kolm sitket meremeest, kes tõid kastrulitäie punast kalamarja. Suured supilusikad liikusid järjest kahaneva kiirusega poti ja suu vahet.
Tagasiteel Uzoni võtsin juba tuttavas kohas spinningu lahti ja ükskõik kui palju või kuhu ka ei üritanudki lanti loopida, oli jõgi tühi nagu kaev...

Kala(marja)orgia

Ühes välilaagris Itšinskaja Sopka lähedal Kamtšatka lääneahelikul läksid Stroomi Mati ja Kolja lomutite juurde liha ja kala järele. Olid mitu päeva ära ja kui 23.juuli õhtupoolikul tagasi jõudsid, oli neil kaasas ühe põhjapõdra liha ja ca 50 1-3 kilost lõhekala. Nägid pealt, kuidas ca 1000-pealisest tabuunist põder kinni püüti ning 1:0 tehti. Samuti käisid kalal. Madal jõgi oli olnud suuri kudema siirduvaid kalu nii tihedalt täis, et polnud vaba kohta vette astudagi. Kalad tuli veest kätega välja loopida ja kotti toppida. Edasi tsiteerin päevikut:

Siis läks söömaks. Algatuseks sõin hernesuppi, siis praetud kalamaksa. Eriti hea oli põdramaks. Kõike aitas alla viia žimolostist (suur piklik sinikalaadne mari) keedetud kompott. Jura tegi 5-minutilise marjasoolamise, pikemaajalisemaks säilitamiseks hoiti marja soolvees kauem. Kalamari oli nagu sõstar, suur ja punane. Vahepeal proovisin veel praetud lõhekala (kala liik on pildil ja küsimuses).

KÜSIMUS: Mis kala on pildil?

Lõpuks hakkasime marja sööma. Kõige lõpuks viskasin võileiva marjaga ära(!) ja koperdasin kiiresti telki, et mitte lõhkeda.
Ja siis tuli selline lause: “Ega see mari tegelikult nii väga hea olegi”.

Lõhelised Kamtšatkal (päevikus ülesloetud liigid): arabatš, kajurka, mikiža, kunža, nerka=krasnitsa, gorbuša, sjomga, kizutš, keta, golets, tšavõtša.
(kuid neid liike on palju rohkem)

Suure pettumuse valmistamine

Läksime sõber Aksiga ööseks Vorbusele Jänese raudteesilla juurde. Öösel proovisime silla lähedalt püüda põhjaõngedega, suhteliselt edutult. Mingil hetkel kolisime Rannale (SIIN), mis oli 60-ndate lõpus tartlaste populaarne ujumis- ja suvituskoht. Sinna tegid regulaarseid sõite reisilaevad Kreutzwald ja Koidula.

Õiget kala ei saanud me ka sealt, pisikesed kiisad kaladeks ei kvalifitseerunud. Hämmastav oli see, et nahkhiired lendasid mitu korda põhjaõnge tamiili, mida oli vee peal vaid 2x5m. Peale seda ei usu ma nahkhiirte oskuslikku navigeerimist ultrahelisignaalide abil.

Hommikul vara, kui tõugjad hakkasid raudteesilla all mängima, proovisime loopida seal spinningut. Viskasin ja viskasin, ei midagi, kuni lõpuks haakis miski otsa. Kalale omast raputust siiski ei järgnenud, tuim sujuv tõmme viitas millessegi kinnijäämist. Ja nii oligi. Keegi oli paadist paar põhjaõnge jõkke visanud, ise magas kajutis. Minu lant oli aga ühte põhjaõnge kinni jäänud. Proovisin nii ja naa, lõpuks tegin ühe tugevama tõmbe, mis liigutas korraks ka suuremat paati. Ja siis läks mölluks – kalamees ärkas, hüppas suure kolina ja mürinaga välja ning kohe põhjaõnge tirima. Pidi ikka suur kala olema, mis paati kõigutas. Ja lõpuks, kui ta nägi ühte õnnetut poisitatti, kes üritas lanti õngenöörist kätte saada ...
Seda näoilmet ei unusta ma kunagi, rohkem pettunud nägu pole võimalik ette kujutada.

Kui lapsepõlves sai rohkem spinningut loobitud ja seda üsna sageli tehtud, siis hilisemas elus on kalapüük jäänud harvaks nähtuseks, peamiselt on maal olles koos lastega õnge otsas kas ussikest või tainast leotatud. Ja need praetud värsked särjed on olnud ühed maitsvamad kalad elus :)

Mitmesugust

2011-12-10T11:33:00.006+02:00

Nädal möödas. Mida siis spordirindel?

Mustla-Nõmme kruusamaadlus läks järgmisele ringile, Mõisametsa ja Sibila maardlatel alustati KMH (keskkonnamõjude hindamise) tegemist. Ei jäänud ka EOLil muud üle, kui oma seisukoht esitada. Kiri on SIIN

Selle peale on Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Tõnis Lukas teinud järelpärimise minister Keit Pentusele (SIIN). Aasta või enam tagasi tegi Keit Pentus järelpärimise tollaselt ministrilt Tamkivilt...

Eile sain tänu Facebookile teada, et castingu ehk spinningu- ja lendõngespordi MM toimub järgmisel aastal Tallinnas. No kas peaks hakkama kiiresti trenni tegema? Siiski mitte, sest see nõuaks erilist pühendumist, milleks napib nii aega kui energiat. Orienteerumine on praegu nr.1.

Ülevaade castingust oli blogi sissekandes "Tippsportlane". Tegijaid on praegu Eestis vaid mõned, Lätis pole sedagi. Kehv lugu on aga sellepoolest, et castingu MM toimub samal ajal Tšehhi rogaini MMiga, seega ei õnnestu Hipodroomile võistlust ka vaatama minna.

No mis maa see on, kus detsembrikuu laupäeval sajab nii kõvasti vihma, et ei saa vajalikku jooksugi ära teha. Ootan veel natuke, minna on vist ikkagi vaja. Üks mõte tuli ka paar päeva tagasi - teha Rocca al Mares üks trennimaraton. Aega registreerimiseks on 15.detsembrini. Eelmiste aastate 6km võidujooksud on olnud vahvad.

Lisan siia ka ühe vana hea maratonpika loo, kus tempo on maratoni jaoks täpselt paras.

Lisatud õhtul:

Maratoniga on siiski ühelpool. Tänane jooks tõi esimese vigastuse, parema sääremarja välisserva valu, mis algas 15km-l. Koerata oleksin auto peale hääletanud, nüüd pidin 9-10km koju lonkima-sörkima.

Põhjus on ilmselt üsna lihtne: olen jooksnud kogu aeg vasakul pool teed. Kui Sa, Meelis, jooksed Keila-Joa teel, mis on parajalt kummis, siis peaksid kindlasti teepooli vahetama. Kahjuks olen nüüd tagantjärgi tark.

Parim aeg jooksmiseks...

2011-12-04T18:46:00.004+02:00

... oli eile.

Harva on viimasel ajal päikest näha, eelmisel nädalavahetusel oli lausa pime. Pühapäeval oli väljas selline survepesu, et esmakordselt jäi planeeritud jooks tegemata.

Eile ja täna sai kokku üle 3,5h jooksu (täna asfaldil 21km), nädala sees on seega jälle rahulikum. Imelikul kombel ei igatse ei lund ega külma, paar nädalat võiks veel samamoodi olla. Eelmiste talvede lumemürgituse jääknähud. Vist.

Selle aasta hooaeg sai lühidalt kokku võetud viimases "Orienteerujas". Seal on terve rida huvitavaid artikleid: Sixteni pronksine jooks 1991, viimase TAOK rogaini korraldusest, intervjuu Maret Vaheriga ... ja kindlasti suurepärane ja õpetlik artikkel Tarvo Avastelt hooaja analüüsimisest.

Järgmisel hooajal on siis rogaini MM Tšehhis. Täna, registreerimise 4. päeval, on end kirja pannud üle 230(!) tiimi (ca 500 osalejat). Kaminskis-Liepina on juba kirjas, meie veel mitte. Jõuab, sest 2 nädalat on aega.

Maikuus tahaks osaleda rogaini EM-il Vilniuse lähedal. Selleks peab kevadeni jooksulihased vormis hoidma. Heaks harjutuseks saab olema järjekordne Otepää-Tartu jooksumaraton märtsi lõpus.

Hooaeg 2012 kevad ja suured võistlused

31.detsember Aastalõpuvõistlus

15.jaanuar Winter Xdream

11.-12. veebr. SO EMV?

märtsi lõpp Otepää - Tartu jooksumaraton

14.-15. aprill PEKO Kevad

27.-29. aprill Ilves-3

EMV-d

5.-6.mai rogaini EM Leedus

1.-2.sept. rogaini MM Tšehhis

Siia kavasse võib mõndagi muudki sisse sattuda. Näiteks mõni suusamaraton või kogunisti Keila talvetriatlon 28.jaanuaril.

Piparkoogiaeg. Täpselt aasta tagasi

2011-11-28T21:30:00.004+02:00

Inspireerituna Liina blogi sissekandest vaatasin samuti, et kas olin midagi pildistanud täpselt aasta tagasi. Olin küll ja kirjutasin blogisse ka:

On ikka ilmad! Ei saa rahulikult suusatada, ikka peab siit ja sealt pilte klõpsima.
PILDID (7tk)

Ja üks lugu vaikseks pimedaks lumevabaks päevaks/õhtuks/ööks:

Polaaröö ja Ave Maria

2011-11-27T13:10:00.005+02:00

Asiseid asju on viimasel ajal palju olnud. Ka täna, advendi esimesel pühal.

Pole kirikuinimene, kuid miskipärast meenus täna kunagi ammu kuulatud üks Eva Mitreikina "Fantaasia" saates mängitud lugu. Nagu saate autor loo lõpuosas ütles, andis selle plaadi tänava peal Lauri Sommerile keegi Lev, kellest rohkem midagi ei tea ja kes nägi välja nagu oleks äsja vanglast vabanenud. Omapäraselt lummav "Ave Maria", vägagi kummituslik.

Noorem tütar mängis täna jumalateenistusel Keila kirikus hindele orelit (Petlem, väike linnake; Ave Maria jm).

On keskpäev ja väljas üsna pime. Eile käisin jooksmas, sadas vihma ja rahet, nähtavust polnud ollagi. Täna on soojem, kuid hullult sajab. Peab vist päevalgi joostes helkuri külge riputama.

EOLi üldkogu Otepääl

2011-11-20T20:16:00.006+02:00

Mindud, kuulatud, söödud, magatud, joostud, kuulatud, söödud, tuldud.
Kokkuvõtteks: vähe joostud ja magatud, palju söödud ja kuulatud.
Uued ülesanded.

Küsimus: Keda Sixten saavutuste eest õnnitleb?

Mõned juhuslikud pildid veel SIIN

Alati pole lootust

2011-11-16T22:57:00.013+02:00

Tänane päev möödus GIS Päeva konverentsil Rahvusraamatu-kogus. Esmakordselt oli korraldajaks Eesti Geoinformaatika Selts. Üle kahe aasta tegin jälle ettekande, seekord natuke ebatavalisel teemal. Mõne päeva pärast peaksid veebi tulema ka ettekannete videod. Reaalkooli õpilase Erik Tamre avaettekanne oli vapustavalt hea. Loodetavasti ei hakka see andekas noormees end tulevikus liigselt imetlema ja saab veelgi paremaks. Kui see on veel võimalik...
Orienteerujaid oli kohal üsna palju.

MINU ETTEKANDE VIDEO (parem vaadata otse Vimeo-st)
TEISED ETTEKANDED

Kui Karlil oli kunagi jutt "Alati on lootust. Karukoopas...", siis tänase ettekande pealkirjaks oleks võinud olla ka "Alati pole lootust".

See on lugu ühest ingerisoome poisist, kes jõudis 13-aastase orvuna Eestisse ja elas 1948.aastani Võrumaa taludes. Venemaale tagasisaatmise vältimiseks elas üle 4 aasta metsapunkrites koos Eesti metsavendadega, nägi kõigi kaaslaste hukkumist ja peale haavatuna julgeoleku kätte langemist saadeti 25 aastaks Vorkuta vangilaagrisse.
Kaardimaterjali abil näidatakse ühe inimese elukäigu näitel kahe rahvuse – ingerisoomlaste ja eestlaste raske saatuse põimumist sõja ajal ja järel.

Üks lugu - kaotusevalu

2011-11-12T14:38:00.011+02:00

Seoses eilse jalgpallitulemuse ja äsjamöödunud mardipäevaga meenus üks täpselt 15 aastat tagasi juhtunud lugu.

Aasta tagasi ülikooli lõpetanud poissmees Kristian, töökaaslane siis ja naljakal kombel ka täna, rentis meie kõrval asuvas ühikalaadses kortermajas korterit. Siis oli ühikas väikesi lapsi täis, kes päevade kaupa tiirutasid hordidena pikkades koridorides.

Saabus mardipäev ja lapsed organiseerusid mardisantideks ning hakkasid väikeste gruppidena majas ringi käima. Tuli üks kamp lapsi ka meie loo peategelase Kristiani juurde. Esitasid oma väikese etteaste ning jäid nänni ootama. Kottides oli juba kommi, küpsist, õunavinne ja mõned sendidki. Vaene Kristian aga oli mardipäeva sootuks unustanud ning tal ei olnud lastele muud anda kui rahakotis olev väikseim rahatäht - 25 krooni. Lapsed jäid selle peale tummaks, tänasid ja lahkusid. Koridoris ei saanud aga suurt üllatust ja rõõmu tagasi hoida ning seda muidugi ka teiste martide ees - 25 krooni oli ikka suur raha.

Läksid siis järgmised mardisandid Kristiani juurde. Korralikust perest pärit viisakas Kristian kuulas laste etteaste ilusti ära, olles samal ajal natuke mures, sest midagi polnud neile vaevatasuks anda. Rahakotis oli järel ainult üks 100-kroonine rahatäht ja selle lapsed saidki.

Kui 100-krooni mardisandid sellest 25-krooni mardisantidele rääkisid, siis muutusid viimased üsna vaikseks ja nukraks, justkui oleks petta saanud.

Läks mööda kaks nädalat, kui väike kadrisant läks Kristiani juurde, kes oli seekord kadride tulekuks hästi valmistunud. Väike tüdrukuke esitas kenasti oma kava ja sai kotti peotäie "Tiina" komme.

Ja ta oli kurb.

Ну и всё

2011-11-10T23:13:00.007+02:00

ARWC lõpetamisega seoses meenus üks nali. Mis sõna on kolme punkti asemel?

- Тук-тук-тук
- Кто там?
- ...
- Ну и что?
- Ну и всё

Ja üks postiivselt üllatanud eesti lugu (Youtube):

Kõhuhädade ARWC

2011-11-07T18:50:00.010+02:00

TIIMID LIVE LEADERBOARD KAART SLEEPMONSTERS

Mis seal küll lahti on, et paljud on hädas kõhuprobleemidega. Kas ka Karli? Hea, et meie ACE hoiab endiselt SA Ambulance-i (68) lähedale, ehkki kas sealt vajalikke medikamente saab, on iseasi. Käsil on ülipikk rattaetapp, mida võitjad Thule tiimist pidasid üheks raskemaks sellel võistlusel. Siin vaevlesid kõhuprobleemide käes kõik 4 Silva tiimi liiget, sellel etapil (?) katkestasid kõhuhädade pärast tipptiimid Buff Thermocool (tiitlikaitsja) ja Quechua.

Silva sai kõhuhädadest üle ja võimsa lõpuga saavutas 2.koha. Ebaõnne kogenud suurfavoriit Seagate kaotas mõned minutid, olles sunnitud enne lõppu istuma 4 trahvitundi. Enne võistlust füüsiliselt tugevaimaks tiimiks peetud Thule sai võidu. Tema nõrgemaks küljeks peeti navigeerimisoskust metsikus looduses. Paistab, et said sellega hakkama.

Kõhuhädaga võitles ka Seagate Nathan Faavae, kes on igasuguste piinadega juba harjunud. Meenub eelmise aasta ARWC, kui Faavae pani lõpus 25km (?) sokkide peal. Finišis olid mehe jalad üsna kohutavad. Seagate navigaator Chris Forne, rogaini maailmameister 2010, läbis selle üliraske ja pika rattaetapi ühe käiguga, sama jätkas ka peale kajakietappi. Alles lõpus sai kellegi korraldaja ratta, millega jõudis finišisse.

Esiviisikusse üritab jõuda ka kolmas Rootsi tiim - AXA Sports Team. Kas viikingite pidu?

Kaks Austraalia tipptiimi Teamblackheart ja City Bike jätsid kogemata kanuuetapil ühe punkti vahele ja pidid 35km tagasi minema. Esimene neist oli ka aasta tagasi ühe punkti vahele jätnud. Teamblackhearti liidri Rob Prestoni pruut Kathryn Ewels võistles City Bike tiimis ja kui viimased Prestonilt küsisid, et kas tiimide vahel on armastus või võistlus, siis vastati: "Põhiliselt armastus". Hommikul aga lasti kiiresti jalga, ütlemata teistele isegi "Goodbye" :)

Kogu selle kõhuhädade jama peale võiks Tasmaania MMi nimetada AR WC-ks, sest viimane tähepaar oli ilmselgelt selle võistluse enimkasutatav sõna.

Kuid kõige rohkem liigutas üks Trail Mail sõnum (loodan, et saatjad ja saaja ei pahanda):

Ta liigub siiski!

2011-11-05T23:44:00.010+02:00

Eks ikka ACE Logistics Salomoni tiim Tasmaania ARWC-l. Karli seisund oli kehv, õigemini pidi olema ikka väga hull, et võitlusvõimeline tiim võistluse keskel terve päeva puhkaks. Loodetavasti suudetakse nüüd lõpuni liikuda, ehkki oi-oi kui pikad ja karmid etapid on ees. Tundub võimatu missioonina...

Kuid mis juhtus ja miks nii juhtus? Mõttetu ehk siinpool arutleda, kui infot pole. Kas tõesti vedas tervis alt või tuli totaalne haamer? Ekstreemolukordades peab tervis tavaliselt hästi vastu, sattudes stressivabasse mõnusasse kohta algavad aga igasugused hädad. Mitmeid kordi tõestatud, ehkki on ka erandeid. Stress on võimas relv.

Olen ühte haamrit näinud, kui tugev kaaslane vajus ootamatult ära. Toit enam sisse ei läinud, jõud oli kadunud ja kõik tundemärgid viitasid kas toidumürgitusele või tõsisele haigusele. Ehk klassikaline nähtus kogenud seiklussportlastele.

Tekkis selline asi aga seepärast, et tugev kaaslane oli olnud liiga tubli, liiga abivalmis ja hindas oma energeetilisi vajadusi valesti. Liiga kiire vedamine rattas, millele järgnes külm pikk ujumine järves (mina külma vette seljaprobleemi tõttu ei läinud) ja tulemus oli ootamatu ja ränk.

Lugedes Tasmaania seiklejate blogi lühikest sissekannet, tundus, et Karli tegi kohe esimesel kajakietapil endale liiga, st üritas päästa kehvasti kujunenud olukorda tugeva tööga. Puhanud organismi kulutamine on kõige lihtsam, pannes aluse raskele haamrile. Väsinud inimene on juba energiasäästlikum ja hakkab viilima. Väga abivalmis inimene võib ka siis ennast ebamõistlikult palju kulutada. Ja kui ta seepärast ära kukub, jääb "süü" ikkagi talle. Eriti paha on siis, kui tegu on meeskonnavõistlusega. Külm ilm ja tugev tuul aitavad energeetilise vaakumi saabumisele vaid kaasa. Kuid mis tegelikult toimus, kuuleme loodetavasti peale võistlust. Õnneks on võistkonnas mitmeid häid kirjutajaid ja kriitilisi analüüsijaid.

Meenub veel Šotimaa ARWC juhtum, kus üks mees tõusis köietöö etapil seinast viimasena üles ja ei saanud seetõttu minutitki magada. Unelaks, mis sellele järgnes, kestis vist 24h järjest.

Esimeste päevade hoogsast ja valusate tagajärgedega "rasvapõletamisest" on endal mitu kogemust ja seda matkade näitel.

Sisseminek Matša mäesõlme Kesk-Aasias, mis võttis piki Soh'i jõge aega 1,5 päeva. Ilm oli palav (tublisti üle 30 kraadi) ja kotid rasked. Grupijuhi taktika oli nagu raamatus: 40 min käimist, 10 min puhkust. Ja nii terve pika esimese päeva. See ei olnud üldse mõistlik algus ja jättis kogu matkale väikese jälje.

Ma sain väsimusest ja vee-soolabilansi tasakaalustamatusest aru alles öösel, kui ühel nõlval lageda taeva all magades ei tulnud kuidagi und. Vähe sellest, pimedas öös nägin põõsaste taga hiilivaid kiskjaid ja mis kõige naljakam, ka tiigrit. Aeg-ajalt kattusin lisaks tavalisele higile ka hirmuhigiga.

Tulemuseks oli see, et mitmed kaaslased jäid järgmise päeva õhtul haigeks, sh ka grupijuht. Kuid peale puhkepäeva liikusime üles mägedesse ja siis polnud enam tähtis, kuidas kellegi enesetunne oli.

Kuna ACE praegu liigub ja see on positiivne, siis ka üks lugu siia:

Kui kell saab 00.00, siis läheb lahti...

2011-11-01T20:55:00.009+02:00

... järjekordne seiklusspordi MM ehk Tasmaania ARWC ehk
ca 7 ööpäeva kestev nonstop võistlus metsikul maastikul.

Eestlaste tiim ACE Logistics Salomon on nr.21:
Silver Eensaar, Rain Eensaar, Karli Lambot, Elo Saue

TIIMID LIVE LEADERBOARD KAART SLEEPMONSTERS

Jõudemonstratsioon Leevil ehk KOKU jooks 2011

2011-10-29T23:00:00.024+03:00

KOKU jooksust on saanud suur üritus. Ja on ka põhjust, sest tegemist on hooaja viimase pikema orienteerumisvõistlusega, kus märksõnadeks on vanad kaardid ja tiimidevaheline võiduajamine.

PUTA ehk tõlkes prostituut (hispaania k) oli jälle rivis, seekord pikal rajal.
Üllatav oli võistkondade suur arv A-rajal (37), keegi ei kartnud eelmise aasta ülipika soorituse kordumist. Või lausa oodati seda ja oldi paremini ette valmistatud.
Pildistas: Martti Mikk

Oma jooksust jäi kahetine tunne. Ühelt poolt olin täiesti normaalses seisundis ja valmis ühtlaselt hästi jooksma, kuid teisalt oli Tiidu poolt pakutav tempo siiski hetkeseisundi jaoks natuke kiire. Igal nädalavahetusel tehtud 1 pikem treening ja mõni lühem jooks nädala sees olid siiski ebapiisavad Tiit Tali võimsa sportliku vormi kõrval.

Traditsiooniliselt võtsin stardis SI-pulga endale ja jooksin sellega esimese kaardilehe, kuid kohe alguses oli selge, et mina pole täna pulgamees - oleksin tahtnud kogu aeg 5% aeglasemalt liikuda. Mitte, et raske oleks olnud, vaid kogemus ennustas, et sellise tõmbamisega võivad hiljem tekkida krambid. Hämmastas jällegi paljude tiimide stardikiirendus. Eleri Hirv ja Karmen Alnek panid sellise hooga minema nagu oleksid vanalinna sprindi lõpusirgel. Hoiatasin, et nii nad küll normaalselt lõpuni ei jõua. Aga eksisin. Hoiatasin samuti Paavo Rõigas't ja Taivo Tali, kuid kõik lõpetasid kenasti.
Kas tõesti olin ise nii vilets ja ei osanud tempot õigesti hinnata? Samas jälle tolknesid jalus Raido Mitt ja Rene Post, samuti kohtusime Kenny Kivikase ja Tauno Tiiratsiga. Tiit vedas pikalt suurt kampa, kus olid esindatud SKM!, Aarain ja Kuperjanovi pataljon 1. Kui kohati saimegi natuke ette, siis pisikeste haakide järel olime jälle koos.

Esimese vea tegime 3. KP-ga, kui suunasin Tiitu vasakule teiste tiimide poole, mille tulemuseks oli ühine 1,5min viga.

Üleminek teisele kaardile ehk etapp S2-S3 oli selline, kus vaid jooksin Tiidu järel, sest minul kaarti polnud. Jõudes lõpuks mingile teede ristumisele, küsis Tiit suurelt kambalt, et kas keegi teab, kus siin punkt on? Keegi kätt ei tõstnud ning vastata ei tahtnud. S3 punkt oli siiski üsna lähedal.

Teisel kaardil oli rohkem teevalikuid (alternatiivid on rohelise joonega). Etapp 6-7 oli meil OK, ehkki vasakult minek oli vist sama kiire. Etapil 7-8 saime pikal teejooksul konkurentide ees väikese edumaa, kuid oskasime selle maha mängida ringijooksuga. Ise oleksin eelistanud otsemat minekut sihilt, kuid Tiit oli sellel hetkel liiga palju ees ja tagasi polnud teda mõtet kutsuda. Jorisesin natuke küll. Kaotust ca 45sek. Trikietapp oli 12-13, kus tempo oli nii kiire, et ma ei suutnud kaarti eriti lugeda. Tiit kihutas Kivikas-Tiiratsile järele ja kõik samamoodi tema järel. Lage kaardil oli kadunud ja teine lage oli palju rohkem lõunas. Hetkel, kui oli vaja lageda servast paremale pöörata, paistis suur autotee. WTF! Midagi sarnast mõtles vist ka Mati Tiit.

Joostud 2.25h, kui sääremarjades hakkasid krambitõmbed. Võtsin soolakapsli ja Magneslife'i, kuid abi sellest oli üürike. 4. kaardi soodes tuli tempot alla võtta ja loota, et seisund paraneb. Konkurendid SKM! ja Aarain hakkasid eest ära minema. Midagi polnud teha.

Seis eriti paremaks ei läinud ja 5.kaardi turbavälja teel pidin natuke kõndima.
Edaspidist liikumiskiirust kontrollisidki krambid, mis leebusid alles võistluse lõpus, kui Tiit läks võtma kõrge nõlva all asuvat jõesaare punkti KP19. Ma ei saanud aru, miks ta vette ei tahtnud minna ja hurjutasin ise üleval olles teda tagant. Tegelikkuses oli seal sügav kiirevooluline jõgi ja mitte igaüks ei soovinud 2-3 ujumistõmbega külmas vees jõge ületada nagu tegi seda näiteks Uku-Laur Tali. Tiit läks saarele suure ringiga ning sai vaid nendesamusteni märjaks. Aga aega läks ja 3 tunni piir jäi alistamata (unustame viimase poole tunni krambid).

Kokkuvõttes saadud 6.koht polnud paha. Tiit üksi oleks kindlasti suutnud joosta 4.kohale. KOKU-ga tuli ootamatult kõva tirimine, ma polnud selleks valmis. Kuid füüsiline seisund on endiselt hea ja ainuke jama on nüüd selles, et mida sellega peale hakata. Võistlusi enam pole. Hea füüsiline enesetunne on nagu peatäis, peab pidevalt juurde võtma, et meeleolu säiliks. Oht on seal ka - võib ülearu võtta...

Pildil esikolmiku mehed

Tulemused Vaheajad

Geoinformaatika ja orienteerumine

2011-10-24T22:31:00.006+03:00

Geoinformaatikud kogunesid reedel-laupäeval Sagadisse, ESTGISi ehk Eesti Geoinformaatika Seltsi aastakonverentsile ja -koosolekule. Positiivne ja väga esinduslik seltskond, huvitav programm ja aktiivne osalemine aruteludes - mida enamat võiks veel tahta. Esimene tegevusaasta sai kenasti kokku võetud.

Orienteerujate ja o-kaardistajatena oleme geoinformaatikaga kas otse või kaudselt igal juhul seotud, sest oma huvitegevuses kasutame kaarte. Kaartide koostamiseks vajame alusmaterjale - kaarte või kaardiandmeid, viimaseid toodetakse tänapäeval üpris keeruliste vahenditega. Põhikaardi asemel räägitakse rohkem ETAK'ist ehk Eesti Topograafilisest Andmekogust. Põhikaart on vaid üks produkt 1:10 000-sest ruumiandmekogust. Usinalt kasutame LIDARi andmeid, mille tooted tahavad veel väljatöötamist ja levitamistingimuste määramist.

O-kaardistajatele on kindlasti kõige olulisemaks tingimuseks kaardi- ja LIDARi-andmete hind. Konverentsil oli elav diskussioon teemal "Tasuta vs tasulised andmed", mida juhtis Teet Jagomägi REGIOst, eestväitlejateks olid Kristian Teiter Maa-ametist, Jaak Laineste Nutiteq-ist ja ma ka.

Orienteerujaid, keda võiks üles lugeda kui geoinformaatikuid või kartograafe, saaks kokku hästi palju. Märkimisväärne hulk neid inimesi on õppinud või õppimas geograafiat, õppejõududest kargavad pähe professorid Tõnu Oja ja Jaak Jaagus, Heino Mardiste, Jüri Roosaare, Kalle Remm, Antti Roose. Tudengitest, sh ka geoinformaatika tudengitest saaks kokku parajalt pika nimekirja (kommentaarides võiks ehk üles lugeda). Tartu Linnavalitsuse geoinformaatik on Jaan Ainelo. Omaaegne kaardi- ja geoinfo firma EOMap koosneski suures osas orienteerujatest, kellest geoinformaatika äss oli Heiti Hallikma. REGIO geoandmebaaside valdkonnajuht on praegu Külli Pirksaar (Kaljus).
Jne.

Leia pildilt orienteerujaid (ise leidsin 3)

Sügissonaat

2011-10-20T22:22:00.006+03:00

Vaikselt, töiselt, sügiseselt. Saiaisu on suurem kui tavaliselt. Selge see, sügis, organism valmistub talveks.
Orienteerumiselus oli täna sündmuseks Tallinna neljapäevakute 48.hooaja lõpetamine. Silmapaistvamad tegelased olid TONi eestvedaja Rein Unt, samuti 5-korra rajameister Margus Klementsov ja 5 päevaku peakorraldaja Maimu Tornberg.

Kehv sõnum oli see, et Mustla-Nõmme o-kaardil anti Karude IV maardlale roheline tuli, st kiideti heaks keskkonnamõjude hindamine. Seda oli ka oodata. Eesmärgiks on nüüd hoida Nõmmeküla ehk maanteest ida poole jäävat mõhnastikku nii kaua terviklikuna kui võimalik.

Üks lugu ka.

Metsaratturina Kuusalus

2011-10-16T18:48:00.007+03:00

Nädalavahetusel tahaks teha midagi looduses, võimalikult pikalt ja soovitavalt kaardiga.
Tundus, et seekord ei õnnestu ja seda hetkeni, kui helistas Meelis ja küsis, et kas SI-pulka pühapäevaks saaks.
- "Ei noh, ikka saab, aga kuhu lähed?"
- "Üks ratta-o maraton on Kuusalus"
Meelis SI-pulka ei saanud, hoopis sai veel ühe rattaga kaaslase auto peale.

Metsaratturite o-maraton tundus hirmuäratavalt pikana - 45km linnulennult. Lühemale rajale ei sobinud minna, sest üldfüüsiline seis oli suhteliselt hea. Sellel aastal olen väga vähe rattaga sõitnud, ometi on kõik sõidud tulnud kergelt ja ajadki mullusest kiiremad (!?).
Täna kartsin eelkõige võimalikke krampe ning raskest vajutamisest tekkivat põlvevalu.

Etterutates võib öelda, et polnud ei krampe, väsimust ega mingit valu, kõik tuli mõnusalt ja lõppes ootamatult kiiresti.

Sportlased panid ühisstardist hooga minema. KP6-s (kaart 2) sain kätte kaarti uuriva-keerava Peep Eomõisa (+2 meest) ja kuna olin kaarti ette lugenud, möödusin neist ja sain paraja edumaa. KP7-sse lähenesime juba koos, kus mina sõitsin nö teerajast natuke mööda (rada polnud lageda järgi päris õiges kohas, kui üldse oli). Üritasin viga parandada kavala haagiga paremalt, kuid ebaõnnestunult. Jäin veel rohkem maha.

Suurimad jamad olid 2.kaardi lõpus. Kõigepealt ei tulnud enne KP17-ndat vastu kattega teed. Panin punktist mööda, segadus röövis aega ja tuli lisakaar. Siis kaotasin rajamärgistuse silmist ja keerasin paremale suure maantee poole. Seal üritasin kahe kaardi abil Eesti geograafiat meelde tuletada. Kangesti oleks tahtnud Tõrrepõhja kaarti teisele poole maanteed sättida, aga kuidagi ei sobinud. Läksin tagasi ja peagi leidsin ka rajamärgistuse.

Tõrrepõhja kaardil sõitsin ühte teed edasi-tagasi 5 korda. Rajameister Mart Pais kavaldas end vist liblikaga üle. Või olin ise arg ja konservatiivne.

Kokku tuli 3 tundi rasvapõletust värskes õhus. Väga positiivne elamus. Ratast võiks rohkemgi sõita, aga see on nii ajakulukas.

Sporti tehti mujalgi, nii Lätis kui Saaremaal.
Saaremaa 3-päeva jooksule tahaks küll väga minna, ehk järgmisel aastal õnnestub.

Kahju, et tuleval laupäeval ei saa Libahunti joosta, ESTGISi Sagadi üritus on samal ajal. Jalg sügeleb ka KOKU jooksu osas, mis toimub 29.oktoobril.

Küsimus ufost

2011-10-10T22:34:00.009+03:00

Kui kord juba ortofotodele asi läks, siis veel üks küsimus (kolleeg Hanno leid):
Kus see ufonaut Eestimaal asub?

Vastus on SIIN (lisatud hiljem)
Vene topo 80-ndatest (?) SIIN

Mälumängu viimane voor on nüüdseks kestnud 1,5 aastat (!), võitja selgub aasta lõpus.

Mälumängu seis enne seda küsimust on järgmine:

4 TutiVaps
3 Gea
3 TA
3 LL
2 J., Timo, Arne, RR
1 hp, Siim, Tenno, TimmiT, Juta, Mart, VV, Laevuke, Ott, Tanza

Lisan siia viimasel ajal paljukuulatud loo, mille leidsin Simpsoni lehelt. Video sisu justkui ei sobi selle lauluga.

OK Westi pikk rada Kolga-Veskil

2011-10-08T18:18:00.008+03:00

Uus piirkond, uus maastik, uus kaart. Minu jaoks.
Päikeseline sügisilm, mõnus jooksumets, hea korraldus. Kõigi jaoks.

Kiirust polnud, rogain oli veel kehas sees. Raske ka polnud ja 12km sai kiirelt otsa. Esimese poole kaotasin kõigile, teine pool oli kiireim. Ei midagi erilist, vaid ühtlane liikumine läbi kogu distantsi.
Väikseid vigu tuli ka, puusani vees sai mitu korda olla. Ojad olid veerohked. Teejooksu oleks võinud vähem olla, ehkki teevalikuid oli parasjagu. Tehniliselt kerge rada ja lihtsad punktikohad.

Kolmas koht M50 klassis oli igati soorituse vääriline, päevast jäi mõnus rahulolu. Võistlushooaeg sai nädal tagasi rogainiga läbi.

Kaardivahetus oli 14.KP-s

Tulemused SI

Luitest ülevalt ja alt, küsimus ülevalt

2011-10-07T17:57:00.009+03:00

Kolga rannikuluidet, mille asukoht on SIIN, peab homme OK Westi pikal rajal tõenäoliselt palju kordi ületama. Sattusin sinna 4 aastat tagasi ja üllatus oli esialgu suur - tasasel maal selline kõrge pinnavorm. Eks homme näeb, kas sealkandis on veel midagi põnevat.

Vanamehed viiendalt ehk kolleegid Maa-ameti "lennusalgast" avastasid LIDARi andmeid ja ortofotot uurides huvitava moodustise, mis jääb ka ühele 1983.aasta orienteerumiskaardile. Põneva info edastas Inger.

Küsimused on sellised:
1. Nimeta rahvused, kellega saab pilti seostada
2. Kus see moodustis asub?

Lihtsalt laul

2011-10-04T20:23:00.003+03:00

Mari Kalkuni viimases Fantaasia saates oli mitmeid toredaid lugusid, üks jäi kuidagi eriti meelde. Ei tea, miks.
Lõikasin selle saatest välja ja panin süütundega siia üles.
Eneli Siirman "Rasked sõnad": "See on üks vana lugu ja võib-olla ta polegi veel valmis..."

TAOK rogain Karepal - hea sooritus kahtlasevõitu taktikaga

2011-10-02T06:02:00.018+03:00

Järjekordne TAOK suurüritus on läbi. Ootused-lootused ilusa ilmaga ilusal maastikul võistelda täies ulatuses ei realiseerunud. Kogenud orienteeruja ja rogainijana on nähtud igasugu kloaake, mille hulka Karepa maastik kindlasti ei kuulu. Kuid vana maanteejooksja Matti Viisimaa sõnad peale esmakordset kogemust: "Ma ei kujutanud varem ette, et Eesti mets võib nii kohutav olla", pani natuke mõtlema. Mõtlema just seda, et mida kuradit need keskkonnaametnikud selles (pool)kinnikasvanud raiesmike, mahalangenud puudega võsades, kobraste poolt üleujutatud kraavides ja sügavate metsaveotraktorite jälgedes kaitsevad???
Eelmise sissekande arutelu taustal tundus kogu see keskkonnakaitse täieliku jaburusena ja 900 inimest sellel maastikul oli nagu tilk ookeanis. Nagu eelmistes kommides juba öeldud oli, polnud lindudest mõtet sügisel rääkida.

Võistlus ise oli huvitav. TAOK rogainile omaselt oli taktika võtmeküsimuseks valik, kas minna esialgu vasakule või paremale. Oandul läksime alguses paremale, tegime valesti. Taevaskojas läksime paremale, tegime õigesti. Nüüd läksime vasakule (st läände), tegime vist valesti.
Toolsest ida poole oli pandud kena punktiparv, mille tahtsime igal juhul ära võtta ja see oleks sobinud alustamiseks. Kuid lõpu jätmine läände oli jälle väike risk - ebaõnne korral poleks tagasiteeks jäänud erilisi valikuid. Seega läksime kõigepealt läände.

Planeerimiseks kasutasime Oandu rogaini andmeid, kus läbisime 59km koefitsiendiga 1,22. Selliste parameetritega sai tehtud planeerimisniit, kus olid kontrollsõlmed iga tunni järel. Füüsiline seisund oli meil Marjega mõlemal väga hea ja oli isegi lootust, et suudame enamat.

Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Läbitavus oli oluliselt kehvem, mistõttu rammusasse idanurga punktipesasse ei jõudnudki. Hädatapuna võtsime päeva lõpus 3-seid punkte (36, 37), joostes selleks edasi-tagasi etappe. Tavaliselt selliseid asju ei tee. Võistluse alguses läksime ahneks ja lisasime juba planeeritud 59km-le ka KP30. Loodetud ilusa männimetsa asemel saime parasjagu mahalangenud puid ja võsa. Sellega jäime planeeringust 10min maha, mis lääneosa 5-ste etappide vahel suurenes 40min-le. Natukenegi oleks saanud planeeringut päästa lõikega 35-55 läbi Selja jõe, kuid kõrgelt nõlvalt allavaadates tundus jõgi olema lai ja sügav ning ületamisele ei kutsunud.

Füüsiliselt tundsime end paremini kui kunagi varem, vaid 2 tundi enne lõppu hakkas lihasväsimus ja kurnatus mõjuma. Kuid 1,5h enne lõppu võetud Shlehad pühkisid ka selle nõrkusehoo hoobilt minema. Tehniliselt tuli samuti välja suurepärane sooritus - mitte ühtegi olulist viga ja PT ehk persetunne töötas perfektselt. Eriliselt hea meel oli KP53 kättesaamine, mis põhja poolt tulles oli paras pähkel.

Kokkuvõttes läbisime 53.1km (linnulennult 43,0km), mis tegi koefitsiendiks 1,24.

Üks asi jäi hinge kripeldama ka. Olen varem öelnud, et ma ei hakka kunagi kellegi kohta proteste esitama. Kuid see, mida J&T lõpus tegid, oli ikka üle igasuguse mõistuse. Samal ajal, kui üks mees võttis punkti (KP29), oli teine nö koduteel ja meeste vahe komposteerimise hetkel oli üle 500m. Ma oleksin selle teema unustanud, aga kui mehed väitsid korraldajatele, et nad pettust ei teinud ja võtsid välja esikoha auhinna, siis ...
... siis tekib küll kahtlus, et mida veel enne seda tehti.

Siit saab teha ainult ühe järelduse - kõigile medalipretendentidele SI-pulgad randme külge. Kes pulka kätte ei pane, see auhinnalisele kohale tulla ei saa.

Tulemused

Meil siis segade 3. koht ja segaveteranide 2.koht. Polnud paha, oleks ka kehvemini võinud minna, paremini pjedestaalikohtade osas ilmselt mitte. Kaks võistkonda olid tublisti üle, Kaminskis-Liepina said eelmise aasta eest korraliku revanši.

Ennustusest

Paar üllatust oli ka. Kõigepealt Suprema hea esitus (Vahter-Sulg). Teadagi kõvad jooksjad ja Marianne ka hea orienteeruja, kuid arvasin, et taktikalises osas võivad Neeme puudumisel alt minna. Nii see polnud ja suuremaid vigu ilmselt ka sisse ei tulnud.
Siis Tiku, Taku & Tõruke, kus mulle kahe naisterahva nimed palju ei öelnud. Napilt kaotasid kindlatele favoriitidele.
Muljetavaldav oli Salomoni töö, kus vaid üks kahene jäi võtmata! Paistab, et Tasmaania MM-iks on vähemalt kolm meest end väga võimsasse vormi ajamas.

Fotod: Heiki Pajuste (SIIT)

Teiste muljeid:
Zazibea
Männikumägi Team (Asso)
Medisoft
Lauri blogi
Pille
TA
Marta
Kurinurm
HP-Sport Team

Karepa rogain - ennustus

2011-09-26T19:44:00.008+03:00

NB! Järgnev jutt on puhas fantaasia!

Karepa TAOK rogain jätkab põhjaranniku tutvustamist ja tänavune maastik peaks sarnanema 2 aastat tagasi toimunud Oandu rogaini maastikuga. Rannikupiirkonnas on kõrgemaid rannavalle ja luiteahelikke, nende vahel esineb üksikuid sooribasid. Vesisem on kraavitatud aladel, karta on, et koprad pole ka sellel aastal maganud. Vainupea ja Selja jõe käänud saavad nii mõnedki punktikohad, kuid kraavikäänakutes ja kraavide otstes leiame KP-sid üsna palju.
Kui kaart ulatub Vainupea neemetipuni loodes, siis Toolse linnuse varemed kirdenurgas kaardile ei mahu. Tegelikult on raske uskuda, et rajameister linnuse juurde punkti ei pane, nii et punast kaardiraami kõrvaloleval pildil võib nihutada ida poole.

Maastikul on palju teid ja sihte, sihivõrk on peamiselt kirde-loode-, lääneservas põhja-idasuunaline. Ilusamad ja paremini läbitavad metsad võiksid olla Corine-maakatte kihil esinevad okasmetsad (tumedam roheline). Seega võistkondadel, kelle kilometraaž ei tule väga pikk, soovitaks liikuda mere lähedalt läände, sealt natuke lõunasse ja siis kaarega tagasi keskusesse, mis asub võistlusmaastiku kirdeosas. Sellest on parajalt kahju, et Keskkonnaamet ei lubanud võistluskeskust teha Rutja lennuväljale, sest viimane oleks paiknenud kaardi keskel ja võimaldanud teha väga erinevaid rajaplaneeringuid.

Küsimusele, kes võidavad, on üsna lihtne vastata:

MM
1. Plains Wanderer (Aadli-Abram-Kraas)
Suurim konkurent on Salomon ACE (Lambot-Lillelaid)

MM40
1. Armo ja Lauri (Hiie-Lahtmäe)
Kõvad konkurendid on Gäng (Pavlov-Väärsi-Pritsik) ning Jaanus & Tiit (Reha, Tali, Sild)

MM55
1. Riga-Peterburg (Kopelevitch-Laveikis)
Konkurendid ISC (Kivikas-Tasa) ja Metsamehed (Männi-Viisimaa). Võitjateks pakun kogenud noorseenioridest rogainijaid, meie mehed on vanemad. Matti Viisimaa on Rihol hea leid, kuid ta oleks pidanud tooma Matti rogainile 10 aastat tagasi. Maanteejooksjal saab metsas raske olema.

PERE
1. Metsakulgur (Alamaa-Alamaa-Tammemäe)
Tuleb vägev võitlus Klanova'ga (Roose-Roose). Timmo abiga viiakse võit Raplamaale

MN, MN40
1. 2 wet shirts (Liepina-Kaminskis)
Kaks konkurenti on ka: Jörgen ja Jenny (Kink-Vaher) ja spordilinn (Viirmann-Pukkonen). Kergelt ei anta selles klassis midagi ära.
Peale Sõmerpalu sportlikku nädalavahetust tegime Marjega täna mõlemad ca 2tundi jooksu. Nüüd jääb üle puhata ja mõnuga sörkida.

NN
1. La leg de frog (Rebane-Vanjuk)
Esikoha auhinna võib enne starti ära anda

NN40
1. Kama 2 (Kink-Vask)
Esikoha auhinna võib enne starti ära anda

NN55
1. ESET (Sulg-Tolm)
Esikoha auhinna võib enne starti ära anda

Sprindilik Suunto Games Sõmerpalus

2011-09-24T21:18:00.017+03:00

Täna oli Suunto 1.päev. Ka tore lätlane Vilnis Velkeris ütles enne starti, et meie klassis (M50) on vägev konkurents. Ja nii oligi. Hiiumaa teema läks päris kuumaks ja ootused-lootused Sõmerpalu jaoks olid üles köetud ning ennustused ootasid :)

Suviti olen siinkandis palju olnud, kuid sellesse metsa pole saanud. Kunagi saatsin naise sinna seenele, ise orienteerusin samal ajal teisel pool Võrut. Naine ütles, et mets oli ilus ja seeni oli palju.

Seekord ei näinud ühtegi seent ja selleks polnud ka aega. Tegemist oli pika sprindiga, kus oli vajalik teha kiireid teevalikuotsuseid ning suunaga anda nii nagu "torust tuli".

Esmakordselt panin kella käima 1min enne starti (see jäi meelde Tiit Tali artiklist viimases "Orienteerujas"). See oli hea otsus, sai kohe võistlusesse sisse mindud. Hoog oli hea ja vist isegi liiga, kuni tulid vead.

Etapil 3-4 läksin punktist liiga põhja ja korrigeerisin end poollageda ja tihniku vahelisele kõlvikupiirile, st planeeritud teevalikule. See osutus kehvalt joostavaks piiriks.

Kuid etpp 4-5 oli peaaegu katastroof: suunaga teele, siis lageda lõpust suunaga punkti poole. Äkki olin mingi maja juures, mis pidi olema ca 150m eemal. Kaardiviga?? Olin selles kindel. Ja läksin enne lagedat punktilohku otsima. Sest see pidi enne lagedat/poollagedat olema. Jooksin üles ja siis alla, punkti polnud ning lõpuks jälle see maja... Mis jama??
Siis tabasin, et olin alguses keeranud tee pealt liiga vara ära ja sattunud nö paralleelsituatsiooni peale. Tuli üks vandesõna ja panin punkti poole edasi. Viga ca 1,5min, sellel kiirel rajal peaaegu katastroof. Pool minutit tuli lisaks KP10-ga, kus suutsin jälgida vaid suunda ja lugeda samme, kuid samas ununes reljeef. Vastutulevad võistlejad tõmbasid tähelepanu vasakule ja väike haak oligi reaalsus.

Huvitav oli etapp 11-12. Esialgu tahtsin minna vasakult, siis keerasin paremale, siis vasakule ja olin vastu aeda. Nüüd panin vasakult minema, mõne aja pärast juba kahetsesin. Analüüsimiseks polnud enam aega, tuli vajutada, sh läbi rohelise. Edasi vajutamised jätkusid ja tänu kiirele lõpule tuli selles jooksus parim aeg. Võit lätlase Girts Mamise ees 1sek ja Tiit Tali ees 7sek.
Aga võit on võit ja see oli meeldiv.
Homme uuesti, kohe stardirivi alguses, 2min Tiidu järel.
Tulemused 1.päev

Suurest orienteerumisest täna niipalju, et:
1. Timo Sild sai maailma karikaetapil Liberecis 17.koha, pühapäeval on viitstart.
2. Raido Mitt võitis Rootsis Balti juunioride karika M20 klassi tavaraja!

Suunto 2.päev ehk 1 cm etappide õudus

Miski ei ennustanud sellist tulemust nagu täna tuli.
Füüsis oli hea, närv justkui kontrolli all, ehkki Tiit ütles stardi eel, et kohe algusest tuleb panema hakata. Selge, töötles konkurente :)

Alustasin hoolikalt ja esimeses punktis sain parima aja. Järgmine sentimeeter kaardil oli vaja läbida suunaga, asi tundus lihtne, kuid nii see kahjuks polnud. Nõlva tajusin teisiti kui kaardilt välja lugesin ning punktiauku lihtsalt ei näinud. Viga 20sek. Polnud veel väga hull ja edasi läks normaalselt.

Lähenemise punktile 6 (40) tegin nii turvaliseks kui võimalik, st ründasin teede ristist lõuna poolt. Natuke kaldusin vasakule ja jäin 6 ja 7 KP vahele, kus liikus 3 inimest. Üks neist tundus olema Tiit, jess! (aga tegelikult polnud). Lihtne oli minna sellel 0,5cm lõigul teiste jälgedes 6-sse ja punkt ära võtta.
Kuid punkti polnud. Kaevasin siit ja sealt, ei midagi. Jõudsin KP7-sse ja võtsin suuna 1 cm läbimiseks. Ei midagi. Kõik teised (sh Udo Lüüs) otsisid punkti 76 (?) ja neist polnud abi. Läksin tagasi KP7 juurde ja võtsin jälle suuna. Ei midagi. No selline asi polnud võimalik. Lõpuks seisin lootusetult mingis lohus, kui 5m kauguselt madalate kuuskede tagant ütles Lüüs, et KP 40 on siin. Ahah. Võtsin punkti ära ja tänutäheks näitasin Udole, kus see punkt kaardil asus. Viga üle 3,5min ja lihtsalt seetõttu, et sattusin iga kord punkti vaatama valelt poolt. Edasi panin ärritunult ja tegin teel 8-sse 1cm-se etapiga veel tobeda haagi juurde.

Järgmine 1 cm etapp oli 10-11. No ei saanud kuidagi ninale pihta. Tiirutasin siin ja seal, ei midagi. Pärast legendi lugedes selgus, et punkt polnudki nina otsas vaid kusagil nina keskel. Viga 1,5min.

Ebalevaid minekuid oli veel, kuid otsest viga ei teinud. Lõpu jooksuetapid vajutasin nagu jõudsin, Tiiduga võrdselt ja tänu sellele sain Rein Rooni ees Eesti-Läti liiga koondarvestuses 2.koha (M50). Minu jaoks paras üllatus, nagu ka see, et 2. ja 3. kohad olid auhinnalised. 30-eurone Orienteerumiskauba OÜ kinkekaart polnud üldse paha selle kehva päeva lohutuseks.
Tulemused

Maastik sobis mulle hästi, ehkki rajameister oskas ka nõrgad kohad üles leida.

Sigalahe Hiiumaa

2011-09-18T20:52:00.012+03:00

Oli jah!
Kõigepealt oli ilm mõnus. Siis olid Kõpu maastik, rajad ja kaart väga head. Toit Kalana kämpingus, eriti koorene lõhesupp maitses suurepäraselt. Lisaks saun ja ujumine meres.
Üle mitme aasta sain bioloogist sõbra Tiiduga arutada nii maailma, enese, kui lähedastega seotud asju. Uni jäi lühikeseks ja süda tuksus varahommikul kiiresti, kuid sportlik vorm tundus pühapäeval olema ikkagi väga hea. Laupäeval oli raskem olek.
Ja lõpuks oli tagasiteel Heltermaa sadamas maitsev borš ainult 1€ ja praad 1,6€.
Fantastiline!

EMV pikk rada

Ühisstart. Kohe stardist ringijooksule, sest nii oli ka M45 varem läinud. Saja meetri järel ütlesin Tiit Talile, et valesti läksime. Tiit vastas, et pole hullu, sest kõik mehed on koos. Maido Kaljur läks siiski otse ja sai esimese punkti esimesena kätte. Ka M40 meestel oli 1.KP sama ja vist kõigil teistel klassidel ka. Rajameistri Toivo Saue eksperiment, päris lahe.

Edasi oli paras andmine, kusjuures ka üle räga, läbi tihnikute ja vesiste soosiilude (etapp 2-3) oli keskmine aeg alla 7min/km. Üksi poleks meist keegi suutnud sellise tempoga panna, neljakesi aga küll (Tali, Reha, Kaljur ja mina). Mõtlesin, et niimoodi ei suuda lõpuni joosta ja nagu finišis selgus, olid teistel peas samad mõtted.

Etapp 5-6 panime otse, kuid punktipiirkonnas tekkis segadus. "Püksid ja perse" ehk Tali-Reha läksid paremale, mulle tundus õigem minna vasakule. Sain punkti kätte ja konkurentide ees kena edumaa (41 sek). Kahjuks oskasin järgmise punktiga kohe 2,5min viga teha, siis veel ja kohe varsti veel. Raske oli üleminek grupijooksust üksinda orienteerumisele. Ka lühikeste suunaetappidega tegin liigseid ringe.

Ehkki notsukese enesetunne kadus poolel maal ja kiirus justkui tõusis, osutus see mulje petlikuks. Kaardilugemine ja ettevaatlikkus tõmbasid hoo maha ja ka jooksuvõime osutus niruks.

Enne lõppu teadsin, et Tali-Reha on ees, kuid kus on Kaljur? Kahjuks oli ka tema enne mind finišis ja seega tuli pikalt rajalt jälle 4.koht. Seekord siis täiesti teenitult ja vastas hetketasemele. Võidumees Tiit on sellel aastal olnud võimas nii jooksus kui orienteerumises. Vastu ei saa. Ehk siiski Suunto Games'il Sõmerpalus, kus tuleb kiire ja tehniliselt lihtsam(?) rada.
Tulemused

Hiiumaa karikavõistlus

Hea tunne stardis sai kinnitust esimese etapi ülekaaluka võiduga (23 sek Tali ees). Läks edaspidigi hästi ja 4.KP-s olin liider. Siis aga tulid rasked sooületused ja ebalevad reljeefijooksud, takerdumised tuulemurdu jm jama. Praktiliselt veatult joostud etappidel kaotasin konkurentidele kalendriga!?? Väsimus? Ebakindlus?
10.KP-s sai 2min hiljem startinud Antti Roose mind kätte. Ütles veel, et mis koperdad. Tema tuulevarjus läks minugi hoog üles, kiirus oli üsna võimete piiril. Antti oli tegemas fantastilist jooksu - otsusekindlat, kiiret ja veatut. Ja seda eriti sprindilikul lõpuosal. Ise tegin ca minutilise vea KP14-ga, kui "angerjate hirm" Kalle Ojasoo eespool vales suunas liikus.

Finišis jälle neljas koht, vaid 6 sekundit Jaanust Rehast maas. Kolmas koht jäi nööriraja linti, sest peale viimase punkti komposteerimist hakkasin jooksma mööda seda linti tagasi (finišilint ja nööriraja lint läksid enam-vähem samas suunas). Hea, et pildistav Ruth Gutmann (Vähejaus) seda ütles, muidu oleksin veelgi suurema vea teinud.
Tulemused

Neile, kes suuri vigu tegid, panen siia üles ühe laulu. Hea kunagi koos punkti otsides laulda.

Vesine rulluisuvõistlus

2011-09-15T00:14:00.009+03:00

Täna (kolmapäeval) oli Keila pikamaasarja viimane ala - rulluisk. Ühtegi ala ei õnnestunud sellel aastal teha, vähemalt rulluisule tahtsin linnukest saada. Sõitnud pole küll palju, kuid rahulikus tempos 2,5km-ste ringide tiirutamine on olnud üsna mõnus.

Ilm oli täna äge. Kell 15.00 oli asfalt kuiv ja rada rullitamiseks suurepärane. Siis hakkas sadama ja kõige ägedamaks läks, kui kell 18.00 seisime stardipaugu ootel. Pikal sirgel oli kõva vastutuul.

Alguses lasksin paljud sõitjad mööda, sest asfalt oli vesine ja kukkumisoht ähvardas. Tasapisi sain aru, et rattad peavad küll ja hakkasin ühte 4-liikmelist punti taga ajama. Lihtsalt rumal oli üksi tugevas tuules rabeleda. Ringi järel sain seltskonna kätte ja edasi kulgesime mitu ringi koos. Mõnus oli, ehkki vahepeal tundus 5% liiga kiire olevat. Ajad olid alla 6min ringile, sellise paadiralli jaoks päris hea. Vahepeal vedasin ka 2km ja kui uus mees etteotsa läks, siis tundus tempo mõnusa oleku jaoks natuke liig. OK, paar ringi oleks vastu pidanud, kuid seejärel oleks koordinatsioon logisema hakanud ja kukkumine lähedal olnud.

Lasin selja sirgu ja sealtpeale sõitsin üksi. Tõeliselt mõnuga, kuid mitte aeglaselt.

Sain sõita 9 ringi, sest Rain Marrandi ja veel 2 meest tegid ringiga ära.

Pildil Marje pikamaasarja punkte kogumas

Nüüd on rataste laagrid bensiini sees ja ei teagi, mida nendega homme teha. Kas lahti lammutada või niisama ära kuivatada.

Tulemused

Ja üks lugu kummitas nii enne, kui pärast rullitamist (leidsin TA blogist):

Ettevaatust, Gäng tuleb

2011-09-11T19:56:00.010+03:00

Täna oli Gängi päev.

Tallinna maratonil tegi ca 25-aastase (?) pausi järel comebacki Jaak Väärsi (48) ja tegi seda võimsalt: 3:02.54 (!)

Lääne-Virumaa MV-l pani Sass ehk Aleksander Pritsik M45 klassi kindlalt kinni. Nii et koos Ulvar Pavloviga peaksid nad TAOK roganil olema kõvad tegijad. Kartke!

Pildil on Gäng rogaini EM-l Lätis 2011 (foto Guna Berzina)

Kolmapäeval tekkis minulgi rumal mõte maratoni joosta, õnneks keegi oma numbrit pakkuma ei hakanud. Läksin Ohepallu Lääne-Virumaa MV-le orienteeruma, M21 klassi.

Kaardiga kohanemine võttis parajalt aega, ehk ka seepärast, et kohe alguses läbisin takjavõsa, mille järel olin üleni neid vastikuid moodustisi täis. Pole varem juhtunud, et reite siseküljed hõõrduksid takjatest veriseks.
Läbitavus oli hullem kui oskasin eelnevalt karta. Rohelist ja tumerohelist võiks kaardile kõvasti lisada. Ehkki, mis seal vahet on, kui tead, et valge mets on kõikjal parajalt räige.
Ei olnud täna hoogu seda võsa raiuda, liiga palju ootamatuid takistusi tuli vastu ja alguses tehtud suured vead ei motiveerinud samuti.

Kuid Rakvere poisid ja mehed panid kõvasti, neil on kohalikes metsades paks soomus selga kasvanud.
Natuke imestama pani, et täiesti uue kaardi joonistamisel pole kasutatud LIDARi andmeid. Saab ka niimoodi.

Tulemused

Järgmisel laupäeval on siis Hiiumaal Kõpus EMV pikal rajal.
Kolmapäeval on Keilas rulluisu 25km. Peaks vist proovima.
.

Tippsportlane

2011-09-10T00:27:00.024+03:00

Olen minagi elus "tippsportlane" olnud, Eesti koondisse kuulunud, treeninglaagrites olnud, NLiidus käinud ja toidutalonge saanud. Praegugi peaksid mõned Eesti noorterekordid veel alles olema. Vaevalt, et keegi neid enam lööb, sest seda spordiala Eestis praktiliselt ei harrastata. Või siiski? Maailmameistrivõistlused on aga täiesti olemas.
Ehk alustaks uuesti, sest tegemist oli põneva alaga.

Alustasin spinninguspordiga kooliajal, kusagil 8.klassis. Trenni vedas mind klassivennast fanaatiline harjutaja Peeter Hoppe, praegune tippsõjaväelane, kuid endiselt väga hasartne kalamees. Trennid kestsid Tartu Tamme staadioni harjutusväljakul pikki tunde, ka 5-6-tunnised spinninguloopimised polnud erandid. Omavahel trennis võisteldes toimus areng kiiresti ja meistrikandidaadi järk tuli veel samal aastal. Järgunorm oli üsna madal.

Treeneriks oli Vladimir Poll, kelle tütar Monika Poll oli mingil ajal tubli tegija naisteklassis. Monikast sai peale koloriitset Laine Ese’t Tartu Kalaspordiklubi esinaine. Peeter mingil ajal loobus, nagu ka praegune tuntud südamearst Margus Viigimaa ja Vallo Sarapuu. Kõige tugevamaks tegijaks ja konkurendiks oli ja jäi Raivo Markov, kellega sai aastaid oldud ka Eesti koondises. Meie pildid rippusid kooli parimate sportlaste autahvlil :). Meesteklassis oli kõva mees Olev Kimmel.

Pildil on lendõnge maaletooja ja kastingu "isa" lätlase Janis Stikutsi raamatu kaanepildid. Esikaanel on Raivo Markov, kes heidab Donetski Šahtjori staadionil kaugust, tagakaanel Eesti ja Läti noored (vasakult Mati Kalme, mina ja 2 lätlast), kes vaatavad lendõnge skišši Tartu 17. Kutsekeskkooli staadionil.

Hea ülevaate saab kastingust (spinningu kolmevõistlus + lendõnge kahevõistlus) allolevas klipis:

- 0:10 Ülevaade algab lendõnge skišiga, kus tuleb teha 20 viset erinevatele kaugustele asetatud veega täidetud vannidesse. Lendõnge nööri otsas on ca 1,5m pikkune tamiilist lips, selle otsas väike „putukas“ (trennis kasutasime ka äratõmmatud suitsu filtreid, mida maast leidsime). Õige pikkuse mõõtmine käis õhus ja viske tagajärel pidi putukas lendama vette.

Ühe üleliidulise võistluse eel sain Tallinna treeninglaagris asja nii kätte, et mööda ei osanudki enam visata. Siiski jäin tookord koondisest välja (pildil vasakul servas nö treenerina), sest pikk laager väsitas vaimu nii ära, et katsevõistluse ajaks oli igasugune viskamise isu täiesti kadunud.

- 0:33 Lapsed harjutavad spinningu-skišši, kus on 5 kaldega plaati kaugustel 10, 12, 14, 16 ja 18m. 2 viset korraga, 2 ringi = kokku 20 viset ja 100 punkti. Iga vise 5 punkti. Plastmassist viskekeha kaal oli 7,5g. Maksimumi ehk 100 punkti olen paar korda võistlustel visanud.

- 1:08 Spinningu kaugusheide. Selleks oli spetsiaalne varustus, kus eriti tähtis oli ritv, mille valmistas kõigile treener Vladimir Poll ise. Rull oli suurema pooliga, ülioluline komponent oli tamiil. Viimane pidi olema peenike (0,12-0,10mm) ja tugev. Heitsime 7,5grammist alumiiniumist tilgakujulist raskust.
Ala oli tehniline, sest visata tuli tugevalt, samas ei tohtinud tamiil katki minna ega raskus sektorist välja lennata. Olen visanud ca 70m ja mitu korda ka nulli saanud.

Pildil õnnestunud Balti matš Bauskas 1977, kus nii isiklik kui võistkonna tulemus sõltus kaugusheite viimasest katsest, sest ees oli 2 nulli. Pingelises olukorras ütles võistkonna kapten Toivo Kullep, et viska nii nagu tavaliselt (mitte lihtsalt üle pea). Panin täiega, viskekeha maandus sektorisse ja supertulemus oli tehtud.

- 1:32 Lendõnge kombinatsioon, milles oli ka lendõnge kaugusheide. Visati lendõnge nööri, kaugusi hästi ei mäleta (ca 30-35m oli vist küll).

- 2:04 Spinningu täpsusheide ehk Arenberg. Erinevatest asenditest (alt, paremalt, üle pea, vasakult) viskamine märklauda, milleks oli lina maas. Punkte sai viske eest 2, 4, 6, 8 ja 10. Olen võistlustel visanud 98 punkti 100-st.

Tugevamad spinninguspordi keskused olid Viljandi, Tartu, Jõgeva/Põltsamaa ja Tallinn.

Viljandi meestest meenub stabiilne tugev tegija Avo Kaur, samuti andekas ja väga mõnus inimene Mati Luht.
Jõgeval olid sellised mehed nagu Ain Meikop, Ants Parot, Aivo Pallo, noorteklassis tegi häid tulemusi hilisem humorist Peep Pedmanson. Ühel EMV-l Tallinnas viskasime mõlemad skišis 100 punkti ja ka Arenberg oli mõlemal kõrge (mul vist 96). Tänu kaugusheitele võitsin, saavutatud tulemusega oleksin meesteklassis hõbeda saanud. Tüdrukutest kasvas tegijaks Põltsamaalt pärit Laile Kotsar, Mustveest oli Lembit Laja.

Tallinnlastest meenuvad Toivo Kullep, Ülo Johanson, Jüri Kanarbik, Arvo Kasema ja Toivo Jakimainen, naistest Malle Penu ning nooruke Tiina Kullep. Toivo Kullep vedas mind kunagi „Kalevi“ alt „Jõudi“. Sellega kaasnes paras intriig, millest ma noorena suurt aru ei saanud. Minu asi oli spinningut visata ja kui lubati paremaid tingimusi, siis vahetasin koos Kullepiga spordiühingut. Aastal 2000 käisid Markov, Kullep ja Johanson MM-il Kalmaris, Rootsis.
Siis, kui olin "suurest spordist" loobunud, sai kõvaks tegijaks Marko Kinusaar, sh ka profiks kalapüügis.

Pildil on Eesti delegatsioon Ukraina noortevõistlustel Donetskis 1976?
Vasakult: Treener Mati Luht, Laile Kotsar, mina, Tõnu Sepp ja esindaja Otto Spitz. Orissaarest pärit Tõnu oli samal ajal ka lootustandev kolmikhüppaja, Otto Spitz kirjutas "Kehakultuuri" ja "Spordilehte" artikleid ning koostas spinninguspordi võistlusmääruste trükise.

Eesti koondis üleliidulistel võistlustel "Рыболовство и рыбоводство" karikale Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi staadionil Viimsis (1979?).
Vasakult: Avo Kaur, Olev Kimmel, Laile Kotsar, Raivo Markov, Tiina Kullep, Ants Parot, Juhkam?, ?, Toivo Kullep, Jüri Kanarbik.

Mustla-Nõmme

2011-09-07T00:12:00.008+03:00

Hea, et Järva teisipäevaku info o-listi tuli, muidu polekski teadnud, et Mustla-Nõmmel saab täna joosta. Ja nagu loodetud, olid maastik, kaart ja rada suurepärased.
Tulemused

Eks näis, kauaks seda mõhnastikku veel on. Seis on praegu selline, et üks tükk võib olemasolevale karjäärile juurde tulla ning üks põhjapoolsem uuringuala on veel järjekorras ootamas. Värvisin võimalikud tulevased karjäärid kollaseks.

EOL on esitanud oma ettepanekud nii Mõisametsa maardla, kui ka Karude IV maardla kaevandamisloa keskkonnamõjude hindamisele, samuti Paide valla üldplaneeringule.

Paide valla üldplaneeringust võeti selle tulemusel ära perspektiivsed mäetööstusmaad, kuid täpsemaid regulatsioone kaevandamise osas sisse ei viidud. Valla poolt nõuti Karude IV-lt detailsemat rekultiveerimisplaani (mis sobiks ka orienteerujatele), kuid EOLi vastus sellele ettepanekule oli, et kaevandatud maastikke pole sisuliselt enam võimalik orienteerumise jaoks taastada.

Kõige kaugemale on jõutud Karude IV karjääri (Nordecon) keskkonnamõjude hindamisega (koostab Ramboll). Viimases on hästi välja toodud, miks Karude IV kaevandamine kahjustab teiste mäeeraldistega võrreldes kõige vähem keskkonda.

Kui lähtuda sellest, et kruusa ja liiva hakatakse Tallinn-Tartu mnt jaoks igal juhul kaevandama, siis oleks ühe alternatiivina ehk mõistlik loobuda Mustla-Nõmme maastikust ja võidelda Nõmmeküla maastiku puutumatuse eest. Vähemalt midagi säilitame tulevastele põlvedele tervikuna. Praegusel hetkel soovitakse kaevandada igal pool.

Samuti ei tohiks lubada uute karjääride avamist enne, kui olemasolevad on ammendatud.
Kuid kas selline arusaam Eesti riigis töötab, on iseküsimus. Kas riik on võimeline reguleerima liberaalset kaevandamispoliitikat, selgub lähiaasta(te)l.

Kõige halvem stsenaarium on selline, et mingit regulatsiooni ei toimu, asutus, kes võidab tee-ehituse hanke, hakkab kaevandama nö oma maardlast, ükskõik, kus see siis asub. Ja teine firma kaevandab jälle teisest kohast jne.

Hõbemedal pole medal?

2011-09-04T09:37:00.015+03:00

Eile kaks EMV-d: sprint Raplas ja öine orienteerumine Mädaral. Esimene neist oli minu eriala, teine mitte. Hea, et mõlemal võistlusel olid H45 ja H50 rajad samad, sai teise klassi konkurentidega (sh Tiit Taliga) end võrrelda.

Sprindivõistluse autasustamisel märkasin, et hõbemedaliomanikud olid kõige emotsioonitumad või lausa pettunud. M21 klassis oli Timmo võitjana rõõmus, ka Jaagup oli 3.koha üle õnnelik. Kuid hõbemedalimees Kristo paistis olema lihtsalt väsinud või lausa pettunud. Sama naiste N21 klassis: Grete võitjana rõõmus, pronksine Anu samuti, kuid hõbedane Annika üsna tujutu. Suuremaid vigu Kristo ja Annika ei teinud, ju oli siis kõvade jooksjate vorm kehvapoolne, mis enesetundele head ei teinud.
(ärge pahandage, kui see nii polnud, lihtsalt tundus nõndamoodi :)

Seisin minagi pjedestaali teisel astmel, enesetunne üsna vilets. Väga hea jooksu oskasin täiesti kihva keerata. Kahju.

***
Sprindi soojendusel tundsin, et organism on 4-päevase puhkuse järel heas seisus. Kõik kiirendused tulid kergelt, pulssi üles ei saanudki. Polnudki vaja saada, sest toonus oli hea.

Stardist minnes oli vaja veatult sooritada nö parkmetsa etapid, edasi oli juba vormistamise küsimus. Kohe esimese punkti minekul kaotasin raja ära ja läksin suunaga otse punkti. Sellele vaatamata kaotasin rajajooksjatele, näiteks Tenno Alamaale koguni 9 (!) sek.
Edasi tuli kõik kenasti, neelasin alla 1min varem startinud Toivo Toomase ja 2min varem startinud Mati Preitofi. Miski ei ennustanud hävingut, sest rada oli lihtne, tuli vaid õiges suunas kiiresti joosta.

Ja selle viimasega ei saanudki etapil 14-15 hakkama. Punktist jooksin välja natuke vales suunas ja hakkasin lagedat ületama. Miski oli äkki jama, sest jõgi paistis. Kuidas? Kiire kontroll - kaart 90 kraadi valesti käes. Kurat. Aga kus ma olen? Pilt oli täiesti taskus. Tegin paranduse tagasi, kuid paika ennast ei saanud. Jõudsin teises kohas jõe äärde, mingi lint oli ette tõmmatud. Kaardilt ei leidnud ühtegi kohta, kus keeluala oleks ulatunud jõeni. Jõe suuna järgi ei suutnud ka end kohe paika panna.
Pulss langes, maastik jooksis lõpuks kaardiga kokku ja hakkasin järgmise punkti poole jooksma. Ca 20m järel avastasin, et KP13 olin juba läbinud. Jooksin 15m ja äkki jõudis kohale, et KP14-s olin ka juba käinud . Ümberpöörd, KP15 oli 30m selja taga ja sealt edasi vajutasin tavalises tempos. Tuju oli läinud, olin terve igaviku matkanud, kõik oli läbi.

Viga tuli ca 1.10. Kaotasin Maido Kaljurile 10 sekundiga. Maido oli täna aeglasem, jooksin võrdselt H45 võitja Tenno Alamaaga. H45 seljatas sprindis H50-e.

Tulemused

***

Öine EMV Mädaral

Kahe võistluse vahel kasutasime klubikaaslase Tiina Talisoo külalislahkust ja sõime-puhkasime pikalt tema kodus. Enesetunne enne starti oli mõnus ja pingevaba. Füüsiline vorm oli samuti suurepärane, ei mingit väsimust päevasest sprindist. Ilm öiseks võistluseks lausa fantastiline.

Esimesse punkti koperdasin omajagu, kuid see viga oli vajalik kaardiga kohanemiseks. Pisemaid näpukaid tuli hiljemgi, kuid hea tulemuse keerasin tuksi lemmiketapiga 4-5. Ringijooksu variandi väljamõtlemiseks kulutasin natuke palju aega (ca 20sek), kuid kui liikuma hakkasin, panin täiega. Ja siis nägin vasakule minevat teed, millest oleksin pidanud pimesi mööda jooksma.
Kiire pilk kaardile ja loll "Sussanini lõige" oligi tehtud. Tee sihil lõppes kohe, algas hüppamine üle mahalangenud puude. Sihilt pöörasin ära metsa, ronisin üle kõrge valli, et kohe-kohe tee peale saada, kuid suund kiskus vasakule ja niimoodi olin jälle oosi lõunapoolses küljes. No ei suutnud teha otsustavat pööret tee peale, ei suutnud. Puhtalt aeglase liikumise tõttu kaotasin 2-2,5 min. Muud vead olid andestatavad.
Neljas koht, kaotust tänase sprindi rajameistrile Rein Roonile 13 sek. Mati Preitof kaitses eelmise aasta tiitlit, KEKRSK-le tõi kaksikvõidu Maido, kes KP8-s ajas tunnusnumbrid segi ja otsis lihtsas kohas tükk aega olematut numbrit.
H45 klassi käest saime täna jälle tappa. Mati oleks H45-s olnud alles 4. Kuid Tiit Tali oleks oma klassi (H50) võitnud. Tenno sai teise kuldmedali järjest! Varem tal EMV-lt kulda polnud, täna siis kohe kaks tükki.

Kui natuke rajameistrite tööd hinnata, siis sprindis oli keeruliste etappide planeerimine lihtsa maastiku tõttu üsna raske. Mõned huvitavad variandid olid seoses jõe ületamise ja ümber jõe jooksmisega (etapp 8-9), kuid olulisemaks sai siiski kiire otsustamine ja tegutsemine. Mulle tundus, et lühikesi etappe oli natuke palju, need ei andnud keerukuselt midagi juurde. Paar "pesa" oleks ehk piisav olnud.
Väga tore oli modelikaart, mille abil sai end kenasti sprindi rütmi sisse viia. Korraldus oli samuti meeldiv, stardi- ja finišikohad õnnestunult planeeritud.

Öisel rajal oli natuke vähe kasutatud üksikuid oose ja üllatuseks oli sisse pandud rohkelt võsaseid suunaetappe, sh vajutamisetappe üsna auklikul, mättalisel ja risusel maastikul. Öösel natuke vigastusohtlik, kus pidi tugevalt pidurit vajutama. Mõned nö tahtejõuetapid (näit klassis H35) ei kuulunud kindlasti meeldivaimate hulka. Natuke palju oli kindlate tugipunktidega punkte:
- KP8-sse sai teelt pöötata K-punktist metsa jooksvate võistlejate järgi
- Etapp 8-9 oli jälle lihtne, millega ei kasutatud oosi reljeefivõimalusi ära (kuid las ta oli)
- 11-12 oli tee peale kinnijooks ja siis KP12-st väljuvate jooksjate järgi punkti minek. Viimane suurendas juhuse ehk õnne/ebaõnne osakaalu
- Viimasesse punkti jooksmisel aitas finišilint.
Kuid oli häid etappe nagu 4-5, 7-8, 9-10 jt. Igati meeldiv ja tore võistlus ning väga hea korraldus.

Tulemused

Õpetamine - see polegi nii lihtne

2011-09-01T22:10:00.006+03:00

Jooksuisu on kuhugi kadunud, juba 4.päev. Kui ise ei viitsi, siis on õige aeg teisi õpetada.
Täna õnnestus noorem tütar neljapäevakule saada ja nagu tänasele päevale kohane, alustasime õppimisega. Mina õpetajana, tema õppijana. Ja see polnud üldse lihtne nagu ka allpool olevas videoklipis näha võib.

Laupäeval jälle väikesed jooksud - EMV sprindis ja EMV öises.

Sprindis jälle küsimus: millega joosta? Rajameister salatseb ja segab jälgi: asfalti 20-30%, parkmets, jõgi kuni 50cm sügav... Vaatan Maa-ameti kaardirakendust - puha võsa.

Mädaraga osaliselt kattuval Kurgja kaardil joosti EMV öist 1992.aastal. Armo saatis kaardi (1:15 000, 2m) ja tulemused.

EMV Öises 1992

08. august 1992

Kurgja

korraldaja: Järva Karud (?)

H21

10,7 KM 19 KP

1. Inno Ling 1:16.33

2. Rene Ottesson 1:20.30

3. Tiit Tali 1:21.35

4. Urmas Kannumäe 1:22.25

5. Alar Viitmaa 1.24.08

6. Martti Parve 1:25.44

7. Armo Hiie 1:26.20

8. Veiko Ulp 1:32.22

9. Sixten Sild 1:33.58

10. Mati Tiit 1:35.50

Ajuloputus

2011-08-31T21:47:00.005+03:00

Huvitav mobiilikõne eile hommikupoolikul:
- Is it Eduard, Eduard Pukkonen, ... Siis tuli firma nimi jne jne ...
Kõne Hongkongist. Jutukas ja viisakas noormees tutvustas oma "tuntud" firmat, et tegelevad investeerimisega jne.
Kohe oli selge, et see oli täielik jama ja üritasin kõnet kiiresti lõpetada. Kuid see polnud üldsegi lihtne, sest ta esitas jälle ja jälle mingit olulist infot, tahtis vägisi ette lugeda kolme tähtsat asja ja küsis, et kas ülemus (?) võib mulle varsti helistada.
Ei taha, pole mõtet ja üleüldse... - umbes nii vastasin ja läbi raskuste suutsin üle 7 minuti kestnud kõne lõpetada. Tema oleks veel ja veel rääkinud.
Esimene mõte oli, et nüüd tuleb kõne eest kopsakas arve, kuid EMT kliendiinfo vastas, et vastuvõetud kõnede eest maksma ei pea.

Ei läinud palju aega, kui helistas "ülemus" ning kena naisehääl alustas jälle aktiivselt ja viisakalt ajuloputust. Rebisin end temast lahti minutiga, üsna vaevaliselt.

Mis asi see oli? Kas inimesed Hongkongis peavad tõesti nii rasket tööd tegema? Milline on sellise müügitöö tulemuslikkus?

***
Ükskord ammu-ammu sain uudishimu ja heatahtlikkuse koosmõjul okseleajava kogemuse Perepuhkuse äris. Äri ei saanud teoks, sest meil abikaasaga polnud mingit puhkuseosakut 5-tärnise korteri näol vaja, sest eelistame vabadust, metsikut loodust ja mugavused pole selle juures kaugeltki olulised. Kuid ikkagi jõudsid nad oskusliku müügitööga ja minu lolli uudishimu tõttu üsna kaugele. Ajuloputus oli väga professionaalne.

Kui saime sealt Toompuiestee majast välja, siis oleksime tahtnud vaid oksendada. Ja seda mitu tundi hiljemgi. Väga kasulik kogemus selleks, et järgmine kord kohe ja resoluutselt "ei" öelda.

Kuid ikkagi ei suutnud eile Hongkongi telefonikõnet kohe sinnasamusesse saata.

EMV Põlulas muusika saatel

2011-08-28T19:40:00.008+03:00

"Seal võib juhtuda, mida iganes" - usun, et nii mõnigi mõtles enne starti samamoodi. Seepärast oli ka olemine rahulik, sest "kiirusega panemisel" polnud sellel kaardil küll midagi pistmist.

Rahulikult suunaga esimesse punkti ja nagu tavaliselt, lugesin samme. Järsust nõlvast alla ei tahtnud minna, kaardil oli justkui mõni joon vähem, nii tundus. Otsisin paremalt, tiirutasin ja jõudsin juba 3.korda tagasi nõlvale. Lõpuks läksin alla, 3min hiljem startinud Antti Roose ka kohal. Ehkki viga oli 5,5 min.

Edasi murdsime kahekesi, enne 3.KP-d kohtusime Maido Kaljuriga, kellele kaotasin sel hetkel 6min. Maido jooksis kiiresti, minu jaoks liigagi, sest enesetunne oli üsna väsinud!?? Maido liikus vigadeta ja poolel maal juhtis Tiit Tali ees ca 3 minutiga. Siis aga läks ka temal jooks allamäge (või ülesmäge?), Tiit jäi karistamata :)

Finišis selgus, et Tiit ei teadnudki meie olemasolust samas võistlusklassis (!?). Ütles, et kui oleks teadnud, oleks kiiremini vajutanud. Aga seda me ju tahtsimegi...

Mul tuli vigu igal pool, võistluse lõpetas etapp 11-12, kus enne punkti murdsin pikalt räiget räga edasi-tagasi 3 korda. Selleks hetkeks oli ammu selge, et kaart läbitavust ei kajasta, kaardistaja jaks oli ülemise kuuendiku juures otsa lõppenud.

Koos suurte vigadega sai ka jõud otsa. Liikusin pooleldi kõndides ja peas hakkas kummitama üks lugu (lisan selle allpool). Muusika saatel jõudsin tujutult, kuid mitte kurvalt, finišisse. Seekord siis sedamoodi - maastik, kaart ja rajameister said kiire seljavõidu. Ei osanud, ei jõudnud.

Maido läks esimesse punkti Eesti lipu lauluviisi saatel (!). See mõjus hästi.
Huvitav, milliseid meloodiaid selles metsas veel kuulda oli?

Tulemused

Õhturütmid

2011-08-25T08:20:00.005+03:00

Eile hilisõhtul juhuslikult kättesattunud lugu.

Ja veel.
Täna on neljapäevak Keilas. Pagana ilus ilm jälle, nagu sellel aastal tavaks. Veab.

Ja nädalavahetusel on EMV tavarada. Tali Tiit oli end jälle registreerinud M45 klassi. Mis tavarada see aga on, kui esinumber jookseb mujal. Egas midagi, mõned meist läksid samuti M45 klassi, et mäng põnevam oleks. Mõned ei läinud. Loodetavasti M45 mehed ei pahanda.

Šokiteraapia vabariigi pidupäeval

2011-08-21T08:35:00.021+03:00

MMi teateorienteerumise ülekannete vaatamine internetist võttis eile kõvasti aega, aga hullult põnev oli ka. Prantsusmaa bingo-maastikul võis ju mida iganes juhtuda...

Šokid:

NAISED

- Enne starti kuvatud naiste teatevõistkondade nimekirjas eestlasi polnud, ei näinud. No mida, kuidas oli see võimalik. Koondisejuhid liistule ...

- Grete Gutmann ja Estonia ikka jooksis. Uhh. Grete jooksis nii nagu Jukolal, ikka esiotsas.

- Liis Johanson alustas kenasti, kuid Eesti 5.koht oli avavahetuse lõpetanute seast kadunud. Kurat, kas Gretel vale KP? Mis teha, vaatame siis, millal Liis rajalt maha võetakse.

- Liis ikka jookseb ja Estonia jälle vaheaegade protokollis. Uhh. Ja Eesti pidevalt pildil, sest Liis püsis juhtgrupis.

- Annika Rihma, kiire jalaga, kuid tehniliselt üllatusi pakkuv viimase vahetuse jooksja. Nüüd pidi hinge kinni hoidma.

- Kohe esimeses punktis susserdati, kuid Annika pääses sealt õnnega. Uhh.

- Ootame võistlejaid 2. KP-sse, telepildi KP-sse. JA MIS NÜÜD, ANNIKA ON LIIDER!

- 3. KP ja kaks Annikat on endiselt liidrid! See ei saa hästi lõppeda. Ei ole võimalik.

- Ja siis see tuli - Annika viga. GPSi joon läks lootusetult lõunasse, kui samal ajal liikusid teised läände. Kahju, ilus võistlus oli...

- Annika keeras otsa ringi ja jooksis sama teed tagasi!? Mis toimus sportlase peas? Kaart 90 kraadi valesti käes?

- Annika tagasi rajal ja ehkki imet ei juhtunud, oli naiste 6.koht suurepärane tulemus. Nad olid ise lõpus väga õnnelikud. Medal kuulus vist veel müstika valdkonda.

MEHED

Meeste kolmik oli lootustandev, neilt võis oodata mida iganes. Pinge oli kõva, arvutiekraani taga. Suurim küsimärk - Peeter Pihl. Loodetavasti saab hakkama. Teised tundusid kindlamatena.

- Avavahetus. Olle Kärner pildis. Suurepärane, ehkki väike vahe oli (30-40sek).

- Lõpu eel tiimid segaduses, Olle läbib punkti hästi, eestlased avavahetuse järel 2.kohal!

- Pinge tõusis. Peeter Pihli algus hea. Ja siis see tuli - MEGAPUMMI! Kas võistlus läbi? Kahju. Teised spermatosoidid liikusid täpselt.

Kuid Olle oli raja kõrval rahulik ja naeruline.

- Peeter keeras tagasi rajale, viga ca 4 min, kuid parem ikka kui x0min. Eesti 10.kohal.

- Lauri Sild ankrumehena usaldusväärne, nagu Olle avavahetuse mehena. Nii mu sisikond ütles.

- Paugutatakse kõvasti, Lauri kenasti kaardis. Lõpp juba lähedal, Lauri püüdmas 5.-6. koha tiime (RUS,ITA), kes natuke susserdasid. Itaallaste Mamleev on täna olnud tubli, lühirajal oli ikka väga-väga hädas (tegelikult sai täna DSQ). No kas tuleb esikuuiku koht ära?

- Ja seal ta eksibki ... Sibab punkti ümber, aga punkti ei leia. No ei leia. Lühiraja hõbedamees Pasi Ikonen ka juba kohal. Lõpuks KP olemas, viga pole küll suur, ehkki tundus igavikuna.

- Pasi tegi jooksuga Laurile ära ja Eestile 8.koht. Räägitakse, et kõigi aegade parim, nagu naistel 6.koht. Aga miski jäi hinge kripeldama...
SELLINE SEE ORIENTEERUMINE ON.

Tulemused

Ja muidugi eilne Lembitu Kuuse uudiseklipp Sixten Silla pronksivõidust 20 aastat tagasi.

Sajandi etapp

2011-08-19T18:28:00.011+03:00

Tänasel MMi lühirajal oli hinge kinnihoidmise kohti palju. Hull-tehniline rada, kus GPS tõi kõik halastamatult ekraanile, mitte midagi ei jäänud pealtvaatajate eest varju - kõik totaalsed vead, edasi-tagasi susserdamised ja koosjooksud.

Eriline vaatemäng oli meeste finaalis etapp 6-7, kus hävisid paljud. Seal polnud mõtet küsida, et miks eksiti, vaid minu jaoks jäi küll arusaamatuks, kuidas kaardisse tagasi saadi. Selles osas näitas kõva taset Peeter. Peab olema ikka väga hea orienteeruja, et tema olukorrast uuesti rajale tulla. Kahju, algus oli hea ja muu jooks samuti.

Sajandi parimad o-kommentaarid on kokku võetud Peeter Pihli blogis.

Olle kaldus etapil 6-7 samuti paremale, Lauri ka, kuid tema suutis tasakesi end ära pöörata. Naistel seda etappi polnud, kuid muid susserdamisi tuli palju.
Leedulastelt hea tulemus - Gvildys 5.

Tulemused jm.

Seis Tšehhi seiklusvõistlusel

2011-08-18T13:28:00.006+03:00

Reedel kell 12.00, kaks ööpäeva läbi

Kadarbiku Kanged liiguvad kenasti ja jooksuetapiga on kohta parandanud. Neil on eestlastest kõige ühtlase tiim. Pealegi on nad väga hästi 2.päeva piltidele jäänud: LINK

ACE Logistics Salomon toksib aga rõõmsalt SMS-e, ehkki varsti jäävad nö joone alla.

*******************************************
Neljapäeval kell 13.00, üks ööpäev läbi

Tšehhi ARil on ööpäev seljataga. ACE Logistics Salomon liigub tõusvalt, Twister on natuke maha jäänud. Viis võistkonda on mängust väljas.

Paremal servas olevad kommentaarid paistavad olema kodeeritud, teadjamad vist mõistavad.

Veebiklipid MMi tavarajalt

2011-08-17T23:08:00.022+03:00

Vaatasin-kuulasin ka tavaraja võistlust. Internetist. GPSi pilti tööle ei saanud, kuid video jooksis ja kommentaarid olid head.

Seiklusspordi äss ja eelmise aasta 24h rogaini MMi ülekaalukas võitja Chris Forne oli vist ainuke, kes läks rajale lühikestes pükstes ehk trussikutes. Kommentaator ütles, et nagu tavaliselt. Tavaraja kaart oli aga üsna roheline.

Lauri Silla kohta ütles kommentaator, et see on Sixten Silla poeg. Ka seda, et Sixten on MMi pronksimees ja sai selle medali täpselt 20 aastat tagasi. Hiljem lisas, et 1991.aasta Tšehhi MM oli samuti üks pikemaid jookse tavaradade ajaloos. Seekordne rada oli ikka ülipikk (palavus+maastik+...).

Naiste favoriit nr.1 ja kvalifikatsiooni võitja Minna Kauppi ei leidnudki esimest punkti üles. Kommentaatorid imestasid, et kuhu ta siis nüüd minemas oli. Ilmselt koju.

Joogipunktis oli võistlejatel palju aega. Seisti, joodi, kallati vett pähe, vaadati hoolikalt kaarti. Ebatavaline vaatepilt tiitlivõistluse rajalt

Olav Lundanes toibus peale lõpetamist alles siis, kui talle valati pähe ja selga ca pangetäis vett.

.
.
.
Tavaraja kõige õnnelikum mees oli vist 2.koha saanud Pasi Ikonen, kes 10 aastat tagasi sai MMi lühirajal kulla (kommentaatori jutt).

Osalejate kommentaarid o-koondis blogis.
.

Aktuaalne

2011-08-16T14:28:00.012+03:00

Kõigepealt dalai-laama saabumine.

Siis orienteerumise MMi sprindi kvalifikatsioon. Seal oli üks päris hea etapp (9-10). Esmapilgul juskui "Jürgeni labürint". Kuid kui rahulikult pool minutit uurida, leiab ligipääsu 10-le küll. Aga kas ka rajal leiaks?
Grete, Kristo ja Peeter leidsid vist ilusti, ehkki Peetri jätk läks aia taha. Kirti ja Annika?
Neli said õhtusesse finaali, Annikal DSQ. Seal ka GPSid.

Finaalid: Naised kell 16.00, mehed 17.00

Homme algab ca 4-ööpäevane Tšehhi seikluspordiv õistlus, mida nimetatakse ka Euroopa MV-ks. Osalemas lausa 4(!) Eesti tiimi.

********************************************
Eilsete sprindifinaalide osas on head kommentaarid o-koondise veebilehel.

Lisaks sinna juurde, et võistluse jälgimine internetist oli ikka alla igasugu arvestust:

- väga ebamugav oli vaadata raadiopunktide vaheaegu, eriti siis, kui neid ei tulnudki.

- Videopilt oli hägusest hägusem, vaid meeste finaali alguses oli pilt natuke teravam (Peeter jäi siis pikalt kaadrisse)

- GPSi jooned olid kus iganes, Peeter pani vahepeal pikalt vales suunas kaardist välja
- Kommentaatorite jutt oli Ok

Jooksust:
- Rajad tundusid üsna lihtsad, paras jooksukas
- Palju edasi-tagasi jookse !?
- Alternatiivid tundusid olema üsna võrdsed (Grete tegi vist ühe suurema ringi)
- Kirtil oli kaks jooksu - enne Aija Skrastinat ja pärast. Samm muutus siis tunduvalt kiiremaks
- Kristo oli vist väsinud
- Õnnetu Lysell, kes lõpus punkti vahele jättis ja medalist ilma jäi

Täna (kolmap) kell 2 pikk rada!

Koprakarikas

2011-08-12T20:54:00.020+03:00

1.päev, lühirada, 3,7km 15KP

- Sadas ja sadas, sooja vaid 12 kraadi. Mulle sobis, sest prille ei kanna.
- Kiiresti joostav valge mets arusaadava reljeefiga. Sobis hästi.
- Jalg oli soojendusel mõnus ja kerge. Väga hea, ehkki sisaldas ohtu.

Jooksust endast on piinlik kirjutada. Häbi tundes riputan kaardi üles. Ainus, kes enam-vähem aja sai, oli Girts Mamis, kuid temagi tegi oma jutu järgi 2min viga.
Tulemused
Homme uuesti.

2.päev, tavarada 6,83km 13KP

Kalle Kalm oli Rein Roonile enne starti öelnud midagi sellist, et veteranid jooksevad mööda teid kiiremini kui otse . Oleks ma seda kuulnud.
Täielik üllatus oli etapp 8-9, kui nägin vaid otsejooksmise võimalust. Olid ju rohelised ja tumerohelised olnud siiani üsna läbitavad. Vajutasin, murdsin võsa, hüppasin raiesmikel, hoidsin suunda. Viga ei teinud. Ja kaotasin Raul Oleskile 1 minutiga!!! Raulist peaksin kiiremini jooksma 2min/km. Roonile kaotust 3,5 min!

Lisan kaardi väljavõtte, kus Rauli tee on sinisega, minu oma punasega.

Enne seda tegin veel ühe suure 3,5min vea (etapp 4-5), kus arvasin end olevat teise soo servas.

Tulemused (2.päev)

Homme uuesti ja lõplikult. Kõik on veel võimalik, hetkel 4.positsioon.

Kanepi sprint, 2,5km 16KP

Sprindivõistlus on alati sündmus, sest rahvas alustab koos, lõpetab koos ja reeglina autasustab koos. Ja kui veel lisada ilus ilm, nagu täna oli, vahva rada ja kaart, tore alev, siis on küll kahju, et paljud sellest sündmusest loobusid. Kuid mis nende sportlastega ikka teha.

Minu jaoks on Kanepi staadion eriliselt nostalgiline koht, sest 42 aastat tagasi, aastal 1969, sain seal oma esimese diplomi . See oli Kanepi pioneerilaagri ajal ja 4-võistluses, millest kõrgushüpet mäletan nii, nagu see oleks toimunud eile.

Jooks ise oli kontrollitud ja suht vigadeta. Etapp 3-4 läksin vist valelt poolt (paremalt) ja enne 14.punkti kuuldud mingi vanamehe kõvahäälne hõige ajas pea nii sassi, et tegin kohe 14-sekundilise vea.
Muidu tuli võit. Selle jooksuga oleks tõenäoliselt M50 klassis ükskõik keda võitnud.

Kaart oli hästi loetav, sh ületamatud aiad. Pisijama oli ehk selles, et radade lillad jooned olid natuke paksud ja katsid päris paljudes kohtades läbipääsud ära (sh M35 klassi kaardil), st olid lõikamata. Mul endal probleemi ei tekkinud, sest küsitavas kohas oli värav lahti. Mõistan seda viga hästi, sest joonte lõikamine on kaardikoostaja viimane tegevus ja kipub ununema (ehkki Kanepi kaardil oli seda päris usinalt tehtud).

3.päev, tavarada 6,5km 13KP

Ma ei tea, kas pornot võib blogis näidata, kuid kui kaks Läti konkurenti veel kõvemat pornot omavahel tegid, siis panen tänase kaardi ikkagi üles.
Jällegi absoluutselt õigustatud küsimus: mis küll ühe mehe peas toimub, kui ta läbib etappi 1-2 nii, nagu see on toodud kõrvaloleval pildil.

Ma tean muidugi täpselt, mis toimus, kuid seda jaburust siin lahti kirjutada oleks veel suurem jaburus. Ehk kirjutan kunagi romaani, pornoromaani.

Kokkuvõtteks täiesti teenimatu 3.koht Koprakarikal. Mati oli jälle väga tubli, Rein muidugi ka.
Auhinnaks saadud vihaga peaks end korralikult läbi nüpeldama, sest sellise katusealusega, nagu praegu on, pole eestikatel mitte midagi teha.

Tulemused (koond)
.

Üks lugu

2011-08-11T10:24:00.011+03:00

Avastasin Vikerraadio arhiivist saatesarja "Üks lugu" salvestised, lühikesed lood erinevatelt inimestelt. Igavesti tore idee ja rutiinse töö tegemise kõrvalt hea kuulata. Jäin mõtlema, et kas ka minul oleks mõni lugu rääkida ja kurvastuseks pidin tunnistama, et ei ole.

Kuid kui täna kuulasin Tõnis Mägi (Mäe?) lugu Siberi linnast, siis tuli ka üks lugu meelde.

Olime kunagi abikaasaga Soome põllumajandust aitamas. Sinna läksid mitmete aastate puhkused, sest korterit (maja) oli vaja kuidagi ehitada. Tööpäevad Soomes olid üsna rängad, sel korral koristasime põllult kapsaid, 12 tundi päevas. Kapsad olid suured, kuni 3-4-kilosed, mille juure lõikamisest läks ka tugeval meesterahval ranne valusaks. Väike traktor sõitis ees ja tempoga pidi kapsad õrnalt kasti panema.

Töö oli rutiinne ja igav ning selle peletamiseks hakkasid peas keerlema igasugu mõtted. Nagu tavaliselt.

Ühel kahvi-taukko'l hakkasin juurdlema sõnade "seuraava" ja "ensi" üle, et noh, millal siis ühte või teist sõna kasutatakse. Rahvas ei saanud probleemist aru. Ei saanud aru ka traktorist Jukka, kõhn vanem mees, tuulest, päikesest ja suitsust-viinast parkunud näoga, tsipa juhmaka silmavaatega, aga muidu tubli töömees.

Üritasin küll nii, küll naa selgitada - keegi ei saanud aru. Siis tõin sellise näite:
- " Ütleme, et täna on teisipäev ja homme on kolmapäev. Kas kolmapäev on "seuraava" või "ensi" päivä?"
Jukkalt tuli kiire vastus:
-" Täna on esmaspäev."

Jukkale meie naer ei meeldinud.

********************************************
Aga homme Koprakarikale. Tekkis kaks küsimust:
- miks nii vähe inimesi soovib joosta sprinti, kui on juba kord tavajooksuks Kanepisse kohale sõitnud?
- miks Tiit Tali jookseb M45 klassis?

********************************************
Ja algab orienteerumise MM Prantsusmaal. Härjad on valmis, ootavad valge-punast rätikut.
PROGRAMM

Hobuste võiduajamine Lätis. Malienas kauss 2011

2011-08-08T00:03:00.017+03:00

Nädalavahetusel toimus Aluksne lähedal Malienas kauss, mida Aluksne orienteerumisklubi on aastaid edukalt korraldanud. Kuna paiknesin sel nädalavahetusel Võrumaal, siis sobis see ettevõtmine plaanidesse hästi.

Peakorraldaja ja rajameister Vilnis Velkeris (pildil) soovis teha nö sportliku pingutuse võistlust, kus proovile pandi nii tehnilised kui füüsilised võimed. Ja see õnnestus tal suurepäraselt.

Esimesel päeval oli lühirada (4,5km), kus tuli olla hoolikas ja ettevaatlik. Läti kollased olid jätkuvalt rinnuni heinas ja kändude peal. Jooksu lõppedes avaldasin Velkerisele arvamust, et meil selliseid alasid kollaseks ei tehta... kuni märkasin, et kõik kollased ja poolkollased olid rohelise viirutusega kaetud. Kuid sõltumata viirutusest, pidi siiski otse minema, see oli aga aeglane ja sisaldas natuke bingot.

Lühidalt, lühirada ei õnnestunud sugugi hästi, sest vead tulid 1., 2., 4., 5. ja labase 15. punktiga. Õnneks tegid ka teised vigu, mistõttu tihedas lätlaste konkurentsis sain 7. koha kaotusega parimale, Igors Bužs'ile, 3,5 min.

Teiseks, viitstardiga päevaks oli oodata kiiret ja põnevat võistlust, sest vahed olid üsna väikesed (11 meest ca 4 minuti sees, sh Toivo Toomas). Velkeriselt tuli vihje, et selle päeva rajaplaneering on esimesest täiesti erinev ja oluliseks saavad kiired jalad.
Tundus, et see sobis mulle, ehkki ülevaade lätlaste jooksuvõimest puudus.

Minust 11 sekundit eespool startis Uldis Pekuss, kelle esimese päeva kahe viimase etapi ajad olid muljetavaldavad. Seega pidi olema kõva jooksumees. Üheksandana startis Toivo Toomas, 27 sek minust hiljem.

Start.
Ehkki Pekuss lähenes väga aeglaselt, sain siiski esimeses punktis temast mööda. 4.KP-s sain kätte 1 min enne startinud Girts Mamise ning natuke aeglasema Edmunds Zvaigzne. Seega oli 3 skalpi juba käes. Etapil 5-6 kadus Mamis kuhugi ära, Zvaigzne jäi juba enne maha ja ka kiire jalaga Pekuss hakkas maha jääma. Arvasin, et need mehed on löödud, kuid nii see siiski polnud. Pekuss nägi, et liigun suunaetappidel hästi, pani kaardi "püksi" ja üritas silmsidet hoida. 6.KP-s nägin eespool veel kahte konkurenti (Šinke ja Kokins). Pikal etapil 6-7 sain mõnusal männimetsa lõigul neile üsna lähedale. Raske oli , sest kiirus oli korralik (selle etapi keskmine 5.28min/km) ja ilm palav (28°C).

Vahepeal viskasin ka pilgu selja taha ja oh üllatust - terve punt mehi oli kohe-kohe järele jõudmas !!

No mida, põletan ca 5min/km ja kari Läti pensionieelikuid näitavad möödumiseks suunda... Üks mees, Guntis Dude, oli eriti näljane ja saigi meid varsti kätte. Ka tagumised mehed jõudsid mingil ajal järele (sh Pekuss). Toivot nende hulgas polnud. Seega olime 5-kesi, vaid Igors Bužs oli veel kusagil ees.

Bužs võttis etappi 8-9 rahulikult ja tegi ka väikese vea. Enne 10.KP-d vaatas igaks juhuks tagasi ja pidi šoki saama. Konkurendid lähenesid küll siit, küll sealt ja neid oli kogu mets täis! Nüüd läks ka temal kiireks. Ütles hiljem, et tasapisi vajus "pilt taskusse", kaardist ei saanud enam suurt midagi aru. Sattus kogemata ühele teerajale ja see oli ainus objekt, mida ta kaardil eristada suutis. Tema õnneks viis see tee otsejoones punkti. Ma tegin paaris kohas 10-15m-se kaare, mis selles konkurentsis oli väga valus. Loodetud hea positsioon enne kahte viimast KP-d asendus 15m-se vahega, mida oli võimatu kinni joosta. Sest kõik mehed liikusid võimsalt.

12.KP-s saadi Bužs kinni, Kokins tegi vea, Dude ja Pekuss olid mul küll ees, kuid neile lähemale kuidagi ei saanud. Teised hakkasid juba maha jääma. Bužs tegi 12-13 vahel pisikese võsalõike ja sai sellest 3-4 sek edu. Selle lõike oli ta enne starti kaks korda läbi käinud-analüüsinud(!). Ja see eelluure tõigi võidu.

Lõpp.
Jäin neljandaks, kaotusega võitjale 7 sek. Bužs oli sekundiga Dude ees ja 3 sekundiga Pekussi ees, kelle olin juba ammu maha kandnud. Pekuss ütles hiljem, et mängis oma tugevaimale kaardile, so lõpuspurdile ja enne seda passis kamba lõpus.

M50 klassi lätlased näitasid tõsist jooksuvõimet, meie mehed peavad selle tasemeni jõudmiseks veel palju harjutama.

Väga vinge võistlus, kus sai lõpuks ometi ka 5-6min/km joosta.

Tulemused (koond)

1:22:20 Igors Bužs
1:22:21 Guntis Dude
1:22:23 Uldis Pekuss
1:22:27 Eduard Pukkonen
1:22:41 Juris Šinke
1:23:07 Juris Kokins
.

Karli Lambot. Alati on lootust. Karukoopas-lambakoplis Uus-Meremaa MM-il

2011-08-04T07:46:00.011+03:00

Väljavõtet Karli jutust Uus-Meremaa rogaini MM-ilt saime lugeda ühes varasemas blogi sissekandes. Nüüd oli ta valmis avaldama kogu loo. See on midagi enamat, kui lihtsalt võistluskirjeldus.

Karli Lambot:

Hea hõimlane (miks see isegi mulle on oluline? :)) Andrei Hvostov ütleb oma viimases raamatus “Sillamäe passioon”, et Eesti on “ütlematajätmiste vabariik”. See kuidagi puudutas mind ja pani tegutsema. Olin nimelt Uus-Meremaa rogaini MM-i kokkuvõtva teksti juba eelmise aasta detsembris enam-vähem valmis kirjutanud, kuid siis avaldamise osas kõhelnud ja “sahtlisse pistnud” ning peaaegu unustanud.

Lugudega on nimelt nõnda, et isegi kui püüad faktitruult ja võimalikult väheseid hinnaguid andes kirjeldada minevikus toimunut, siis paratamatult teed valikuid ja tõstad sündmuste virvarrist esile need, mis enese jaoks kuidagi tähenduslikumad tunduvad. Samu asju läbielanud kaaslaste jaoks võivad tähtsad olla hoopis muud, kuid ka täiesti tõsielulised seigad. Tulemuseks on see, et ühest juhtlõngast sündinud loo kõrval võivad eksisteerida täiesti teistsugused, aga samuti tõesed jutud. Ilmselt kõigi jaoks tuntud paradoks.

Kahtluste allikaks olid siis Uus-Meremaa MMi võistlusreisi käigus toimunud ja seda mõjutanud konfliktid. Et kas seda on võimalik avalikkusele kirjeldada? - sest paratamatult enesekeskseks jääb jutustaja alati. Usun, et Raidu ja Tõnu jaoks on minu vaatenurk toimunule ainult üks paljude teiste võimalike seast.

Saatsin pika kirjatüki Eduardile, millele järgnes lühike arvamustevahetus avaldamise koha ümber. Ets on ajaveebi pidades väga hästi aru saanud, mis on ühe kogukonna (antud juhul siis o-jooksjate ja kestvusliiklejate) jaoks oluline. Järgnevat võib võtta kui tänu sellise järjepideva töö eest.

Lugu. Alati on lootust. Karukoopas-lambakoplis Uus-Meremaa MM-il (PDF)

Pildid (suuremalt, pildiallkirjadega)

Kaart (suuremalt, 150DPI, 3,7Mb)

"Hei, kus oled?". "Võssis". "Jälle?". EOL Open 2011

2011-08-01T00:44:00.005+03:00

Jälle võssis, ehkki ei saanud nagu arugi, et Lilli uuel kaardil oleks võsa ja risu jalus olnud. Kuid kilomeetriajad näitasid halastamatult suuri numbreid.
Jah, peale Läti rogaini tunduvad nüüd kõik metsad kas parkmetsa või poollagedana, mistõttu ei mõistnud ka naisklubikaaslaste maastikukirumist.

EOL Open Lillis, Viljandimaal Eesti ja Läti piiril, oli huvitav orienteerumine huvitavas ja tugevas seltskonnas. Isegi suurte vuntsidega lühikesed vennad Ptashekased (üks on pildil, allikas: WMOC2011) olid oma võimsate mootorratastega Leedust kohale tulnud. Teadagi kõvad mehed, lisaks veel lätlased Mamis, Bužs jt.

Esimese päeva kohta tuli jutt lühike - läks p...se. Ei saanud emotsioonidega hakkama, konkurendid häirisid jne. Peale lõppu oli natuke halb olla, rogain veel mõjus. Tegelikult oli enamus konkurente nagu lambakari metsas.

Õhtul Karksi-Nuias tuli klubikaaslaste Mardistete juures pidevalt uni peale, nagu paaril viimasel päeval oli tavaks saanud. Süda polnud veel valmis intensiivselt töötama. Ehk homme.

Teine päev - tavarada

Kogu jooks oli kontrollitud ja hea. Aeg 54.04 ja 3.koht Jaanus Reha ja Julius Ptashekase järel. Kõik oleks ju olnud OK, kui vaid Reha poleks 50.04-ga jooksnud. No kuidas ta küll sai 4 min kiiremini tehtud?

- Alustasin rahulikult, etapil 1-2 kukkusin pea ees mudasse. Ühtegi puhast kehaosa polnud, et kaarti või kompassi puhastada. Kaotust sellel etapil Rehale 36sek.
- Etapp 3-4 oli jälle täitsa Ok, kuid natuke pidurdasin enne punkti. Kaotust Rehale 51 sek!?? No mida?
- Etapp 4-5 oli mul parim. Orienteerumist oli seal omajagu.
- 5-6 natuke kõhklev jooks tee peale. Reha pani tee peale täiega ja siis samamoodi punkti. Kuid minul kaotust 52sek !? Kas tõesti olin nii otsusekindlusetult suunda jooksnud?
- 6-7. Reha pani lageda servast ja otse üle valge metsa punkti. Ise läksin väikese ringiga kõrgust kaotamata. Kuid kaotust Rehale 45 sek!? Jumal autta!
- 7-8. Viga ei teinud, enne punkti seisatasin 4-5 sek ja kaotust Rehale 47 sek!?
- 8-9. Jooksukas. OK.
- 9-10. Hästi valitud teevalik. Jooksukas. Parim aeg.
- 10-11. Suund kiskus ära paremale, Zimmermann kiskus jälle vasakule. Punktis ilusti kohal, kuid punktinumber vale (78). Raul Laas ka kohal, natuke mõtles, sai end paika ja pani vales suunas ajama. Zimmermann tuli, võttis punkti ja läks. Protokollist saab lugeda DQ. Ise natuke mõtlesin, tegin õige otsuse ja varsti olin õiges punktis (59). Kuid kaotust Rehale 37sek ja J.Ptashekasele 1:34 (!).
- 11-12. Väike kõrvalpõige vasakule poollagedale künkale. Viga kohe 1 minut.
- 12-13-F. Vajutamine. OK.

Järeldus 1: Kõik nüansid maksid sellel rajal ränka hinda.
Järeldus 2: Nädal peale 24h rogaini lihtsalt ei liigu, ehkki tundub, et liigub küll. Kunagi varem oli sarnane asi Koprakarikal juba juhtunud.

Tulemused

Rajameister

2011-07-28T17:25:00.019+03:00

Kolmapäeval Keila Terviseradadel, kus toimus Tarmaku üks-ühele sprint.

Sellise formaadi jaoks on radade tegemine paras pähkel, eriti, kui maastik palju valikuvõimalusi ei paku. Meeste täisprogrammis oli 5 erinevat rada, naistel 4.

Menüüs olid siis kiired rajad, mitmete rajavalikute ja üksikute pidurdamiskohtadega. Legendi pidi hoolikalt vaatama.

Õnneks oli ilm suurepärane, sest võistlus venis pikaks. Alles punktide ärakorjamise ajal läks taevas mustaks ning algas välgutamine-paugutamine, vihmasadu siiski viibis. Vedas ropult.

Näitena siin ka mõned rajad:

Meeste kvalifikatsioon, ühtlasi edetabelijooks: teevalikud, hoolikas kaardilugemine.

3.jooks: kiirus ja tähelepanelikkus. NB! Vastane jooksis vastupidises suunas.
Etapil 2-3 oli kolm valikut: vasakult, paremalt ja otse läbi võsa. Suur osa sportlastest panid üllatuseks otse. Kiirused olid enam-vähem sarnased. KP5 oli väike trikikas, sest asus orvandi ülaosas.

Meeste finaal: kiired jalad, vastupidavus ja mõned teevalikuülesanded. Pealtvaatajad said jälgida jooksu Tunnelisillalt (KP 1/9).
Kahjuks ei läinud pingeliseks lõpurebimiseks kummagi finaalipaari juures, Lauri võitis Kauri ja Timmo Sergeid.

Huvitav küsimus tekkis KP32 võtmisega (2.jooks). Nagu pildilt näha, komposteeris Tarmo Klaar punkti läbi aia. Teised jooksid ringiga alt ümber aia (vt PILTE), sest võistlusinfos oli öeldud, et aedu ületada ei tohi.
Minu arust oli see lubatud ja kui Timmo Tammemäe samalt poolt küsis, kas võib, ütlesin, et võib küll. Ta läks ikkagi väikese ringiga alt, sest järsk nõlv oli üsna vastik.

Kui mul oleks olnud vaiaga punkt, oleksin selle legendi järgi pannud ca 1m kaugusele aiast (lõuna suunas), kuid trossiga punkti pidin siduma aia külge.
Legendiga mõtlesin nii, et punkt on lõuna pool aeda, kuid põõsa juures (sest punkt oli aia sirgel).
Tarmo sai aru nii, et punkt on põõsa ja aia vahel, Rein Rooni arvas, et nii ei saa aru, kumma objekti lõunakülg on ja sprindis ei oleks tohtinud läbi aia punkti võtta (tavaorienteerumises võib).

Kas legend oli valesti tehtud, ja kui, siis kuidas peaks sellist olukorda legendis kirjeldama?

Imetlust väärib Jüri Tarmaku tahtmine ja sihikindlus teha selliseid võistlusi. Töö- ja ajakulu on ikka üsna suur ja rahaliselt on kindlasti tegemist kahjumiga.

Pildil maestro ise

Tänud klubikaaslastele Mardile, Helgele, Marele ja Jutale, kes aitasid õuealade ületamisi kontrollida.

Rogaini EM 2011 Raunas, Lätis

2011-07-27T08:42:00.032+03:00

Google Translation into English

Euroopa MV 24h rogainis toimusid seekord, nagu ka 4 aastat tagasi, Lätis. Võrreldes 2007.aasta Smiltene EM-iga oli tase tublisti tõusnud, meie aga natuke vanemaks saanud. Kuid sellegipoolest lootsime absoluutarvestuses jõuda heale kohale, sest Marje (Viirmann) tundus olema väga heas seisus. Nädalatagune Kõrvemaa 8h treeningrogain läks tema jaoks täiesti valutult ning motivatsioon oli samuti kõrge. Reeglina oleme läinud ikka maksimumi peale välja, mõnus matkamine peab veel ootama.

Ööbisime neljakesi (+ Mati Preitof ja Lilian Keskküla) Priekuli olümpiaettevalmistuskeskuse hostelis. Tavaliselt laagerdavad seal laskesuusatajad ja hokimängijad, nüüd magasid ka mõned rogainijad. Õhtusel vestlusel üllatusin, et mitte keegi kaaslastest ei tea näiteks sellist laulu nagu „Трус не играет в хоккей“. Lubasin Matile lingi saata, siin see on.

Planeering

Nagu ka videoklipist näha, oli meie võitlusvaim kõrge. Planeerisime sisse kõik kõrgete väärtustega punktid, ilusama, lihtsama läbitavuse ja odavamate punktidega põhjaosa jätsime lõppu. Kasutasime esmakordselt nööpnõelte ja niidiga planeerimist, mis oli ülevaatlik ja mugav.

Kaardil on planeeritud tee ja tehtud muudatused (punasega)

Teadsime, et maastik tuleb raske läbitavusega, kuid et see nii ränk oli, ei osanud uneski karta. Ehkki rajameister ja hea konkurent Valters Kaminskis mainis veebilehel läbi lillede, et vastavalt räigusele on punktidele antud ka väärtused.

Üks oluline teema planeeringus oli ka öiste etappide paikapanek. Me jätsime pimedale ajale pikkade tee-etappidega kagu- ja idaserva. Väga tahtsime alguses sisse planeerida keskuse külastamist (et jätta osa varustust (lamp) ja sööki maha ning süüa midagi sooja), kuid ühtegi head varianti selleks polnud. Seega tuli kõik kohe selga võtta ja külma toiduga 24h läbi ajada.

I osa ehk siit võib midagi tulla

Alustasime nii nagu väga paljud teisedki tiimid – edelasse. KP24 juures toimuv meenutas natuke Jukolat, kuid verd seal polnud. Sain mingil hetkel kompostrile lähedale, kuid võimatu oli käepaelaga seotud SI-pulka auku panna. Raiskasin seal nii meie kui sadade teiste aega.

Piiksud käes, edasi. KP68 lähedal asuvale tammile lähenedes pidi nutt kurku tulema - nii ilusa pildi oleks saanud kopratammil liikuvatest inimestest. Mul aga fotokat polnud. Selles punktis oli palju rahvast koos, kuid edasi kadus seltskond meie jaoks ära. Vahepeal tekkis plaaniväline mõte võtta ka KP73, kuid kuna ühtegi loha sinna ei viinud, loobusime lõpuks. Ja väga õigesti tegime.

Edasi liikusime natuke koos moskvalannadega – naisteklassi võitjate Galkina-Miheejevaga (pildil). Üks neist sarnanes Rain Londiga, ainult natuke suuremad rinnad olid :) Viskas esimeses sügavamas kraavis seljakoti maha ja hüppas üleni sisse. Liikusid väga agressiivselt, ei tea, kaua (punkte said meist natuke vähem). Järgnevad keerulisemad etapid 83-88-96 läbisime enam-vähem koos soomlaste Prittinen-Nurmisega (MV 3.koht). Olid Marjele tuttavad, kunagised klubikaaslased. Soomlased liikusid hästi, ehkki kohati saime neist ette. KP96 juures tegime mõlemad väikese vea, nemad kaldusid vasakule, meie läksime küll õigesti, kuid lagedad kaardil polnud päris sellised nagu maastikul.

Sealtpeale meie teed lahknesid (läksime KP82-e). Olime selles piirkonnas ilmselt esimesed, sest mingeid jälgi ega lohasid polnud. Ka edasi liikusime tunde täielikus üksinduses. Suurepäraselt läbisime etapi 98-85, kuid punktipiirkonnas oskasime suurema vea teha (üle 10min). Otsisime punkti nö aheliku otsast, viimane oli aga oruga läbi lõigatud ja jätkus teisel pool oja. Reljeef oli selles kohas ebatäpne, mistõttu orienteeruja noriv mõtlemine pigem segas kui aitas.

Kui 3. tunnil olime plaanist 30min ees, siis mõne vea tõttu olime 6.tunnil graafikus. Olime liikunud hästi, ehkki palavus mõjus vahepeal üsna roiutavalt. Marjel hõõrusid kannad, KP48 lähedal asuvas puhtas tiigis tegime riietega ühe ujumise, tema plaasterdas jalgu. Kõik tundus veel hea KP100 juures, kui olime liikunud 9:40. Üks osa minust mõtles juba saavutatud heast tulemusest, teine pool aga jahutas esimest maha ja fikseeris, et selline mõtlemine on ohu märk. Ees oli veel öö ja suur-suur töö. Ja täielik tundmatus keeruliste punktide virvarris.

Etapil 100-80 sattusime, nagu enamus teisigi, lõputuna näivasse mahasaetud pajuvõsa rägasse. See oli Marje jaoks raske minek, lisaks kurnavale ronimisele tegid valu hõõrutud kannad. Šokeerituna sellest etapist üritasime vältida rohelisi viirutusi ja järgmisse punkti läksime ringiga mööda teed. Nõlval enne KP80 panime lambid pähe. Sinna nõlvale jäi ka mu suhteliselt uus SILVA pöidlakompass. Märkasin seda alles üleval punktis. Üritasime küll samasse kohta tagasi tulla ja üle 10min otsida, kuid see oli lootusetu üritus.

Seda polnud nüüd küll vaja. Tagavara vene plaadikompass oli küll olemas, kuid sellega olen üsna koba. Ka nooleke liigub seal rohkem kui täpseks suunahoidmiseks vaja.

II osa ehk suuremate lootuste purunemine ja Marje piinad

Öö pole meie tugevamaid külgi kunagi olnud. Nüüd lisandus sellele ka pimeduses näivad läbipääsmatud metsad – tohutu tihedad ja mahalangenud puid ning muud riga-räga täis. Kohutavad metsad, ehkki ega lohadeta lagedad ka paremad polnud, sest kõrges heinas oli samuti raske liikuda.

Seepärast lähenesime KP 92-le ringiga lõunast, kuid seal oli samuti kohutav räga ees. Liikumine oli üliaeglane. Olime ajagraafikust maha jäänud juba ca 2 tundi ja seepärast jätsime ära 70 ja 94. Mõlemad etapid tundusid pimedas kohutavad. Nagu hiljem selgus, asus KP94 üsna ebamäärases asukohas, kus paljud tegid viga.

KP61 juures, kus plaani järgi pidime olema keskööl, hilinesime graafikust 1 tund. Seega oli kõik veel OK, ehkki Marjel oli juba tõsiselt raske. KP84-st panime üllatuslikult väga tugevalt mööda ja tagasitulek piki soist ja roostikulist järveäärt oli veidi demoraliseeriv. Märkamatult astusin kell 2 öösel põhjatusse kraavi ja sain soovimatu supluse osaliseks. Natuke hiljem olime hädas veepunki leidmisega, teede virvarr ajas pea sassi.

Marje ütles, et tal on väga halb olla. Suunasin talle lambi näkku ja sealt vaatas vastu kahvatuvalge, täiesti kurnatud nägu. Vett pidime igal juhul saama, sest kõik varud olid otsas.

Ja ennäe, joogipunkt ehk kaev oligi meist vaid 15m kaugusel. Seal oli kanistris ka lahjat Isostari, panin seda joogikoti täis. Natuke liigsoolast (ehkki tugevalt lahjendatud) Vytautas mineraalvett olin juba vastikuseni joonud, sama ka puhta veega. Marje jõi küll, kuid süüa ei suutnud eriti midagi. Midagi andsin, vist ka tüki pannkooki, kuid seda mälus ta kogu järgneva pooltunni. Mingil hetkel läksid mängu turgutid, kokku tarbis ta 2 Blue Shine’i ja 2 Shlehat.

Kuid ees olid pikemad tee-etapid ja seal pidi ka jooksma. KP57-s kohtusime Liblik-Roopõlluga, kellelt saime rikkis SI-jaama numbri üleskirjutamiseks tindipliiatsi. Urmo ja Riho olid tegutsemistahet täis ja liikusid sealt KP94 suunas. Meie jätkasime tee-etappi.

Mingil hetkel ütles Marje jälle, et tal on tohutult halb olla ja kannad teevad jubedat valu. Siia võiks lisada, et sokid olid tal täiesti katki hõõrdunud ja alt paistsid veripunased hõõrutud jalad. Mul ei olnud talle midagi muud lohutavat öelda, kui seda, et minu vanaemal oli enne surma täpselt sama seis.

Väike naerupahvak näitas, et kõik pole veel kaugeltki lootusetu. Tegelikult ei kartnud ma Marje pärast üldse, olin kindel, et ta võitleb lõpuni. Mingil hetkel liikusime suurema pundiga, koos Raul Oleski ja Urmas Tammemäega mitu rõvedat etappi ning leidsime ei-tea-kuidas KP 99. Viimase ümber oli kaart natuke mäda ja seegi oli paljudele suure vea allikaks.Kohtusime Salomoni tiimiga, kes liikus väga imelikult edasi-tagasi. Tõnu oli nende pundis täiesti läbi ja loksus teistest natuke tagapool.

Tööpäev tundus nii-nii pikk ja kangesti oleks tahtnud seda lühendada KP95-st otse KP40-sse mööda teed minekuga. Eelkõige seepärast, et kaardi põhjaosas paremat maastikku läbida. Kuid õnneks või mitte tegime siiski oma planeeritud töö ära ja õudusest väljatuleku kulminatsiooniks oli etapp 69-40, kus lõpuosa mets oli eriliselt räige. No ei vedanud meil sellel võistlusel lohadega, pidime nii alguses kui lõpus neid sageli ise ajama.

III osa ehk 2-tunnine lõpuspurt finišini

KP34 juures kohtasime Marianni ja Neemet. Seega olime nendega samas seisus, st 2h lõpuni ja võtta veel nii palju punkte kui võimalik.

Meie muutsime esialgset plaani ja ebamäärasema läbitavusega etappidele 34-66-58-22 (kuhu Mariann ja Neeme läksid) eelistasime pikemaid teejookse 34-47-58-42. Nemad jõudsid natuke enne finišisse, punkte saime mõlemad kokku 24. Kuid pea kõik need 2 tundi jooksime, viimased 4km vedasin Marjet nööris. Kohtusime vendade Eensaartega, Rain oli Silveril kergelt nööris ning enne lõppu läksid veel ka etapile 43-55-24. See tundus mulle tol hetkel lootusetuna. Kuid supermeeste sooritus oli perfektne ning veel lõpus võeti näiliselt kergejalgselt 7 väärtuslikku punkti. Täiuslik võistlus supervormis orienteerujate-seiklussportlaste poolt.

Üldse tundus, et see rogain sobis enam seiklussportlastele, sest nemad on õudustega rohkem harjunud ning isegi seda maastikku võtsid kui enam-vähem normaalset. Niimoodi Silver end väljendas.

Kokkuvõttes eestlaste nelikvõit oli muidugi väga magus. Vene vinged naised aitasid tuua kullad nii segade kui naistiimide arvestuses Venemaale.

Tulemused

Meie olime üldjärjestuses 24., segadest 7. ja segaveteranidest 2. Kokku oli 282 võistkonda 17 riigist. Olime selle tulemusega rahul, sest vahepeal hakkas võistlus juba aia taha kiskuma. Kuid töötasime lõpuni ja selle autasuks hõbemedal. Lohutab ehk see, et meist vanemaid eespool polnud ning Marje sai nüüd MMi sprindi hõbedale ka rogaini EM-i hõbeda lisaks.

Läbisime linnulennult 76,9km, tegelikku maad on raske hinnata (tohutult sik-sakitamisi), kuid 100km võis kokku tulla küll.

Üllatavalt hea enesetunne oli vahetult peale 24h tööd, lihastes polnud erilist kangust ega mingit valu (nagu näiteks Ylläsel). Ka päev-kaks hiljem oli enesetunne täitsa normaalne. Järelikult oli raskel läbitavusel ka hea külg olemas - tempo oli madal ja see ei kurnanud organismi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli väga vinge maastiku ja rajaga, mille ettevalmistamiseks oli kulunud ilmselt tohutu hulk väli- jm töötunde. Selle töö kõrval on ühe 24h võistluse läbitegemine pisiasi.

Teisi muljeid:

Zazibea

O-Tõnis Asso
Kadri
Eensaared (üldvõitjad)
Tiit
HP-Sport
TutiVaps
TA

Laupäeval lahingusse

2011-07-21T08:23:00.005+03:00

Rogaini EM Lätis, Raunas, hakkab tasapisi kätte jõudma. Foorumis arutatakse mitmesuguste nüansside üle, midagi eriti uut seal pole, kuid võistlejail soovitan siiski info üle vaadata. Ainuke kohustuslik ese on vile. Usun, et sellega saab veel pulli, sest kindlasti paljudel viled puuduvad. Kes tahaks teha vileäri, võiks laupäeva hommikul neid sinna müüma minna.

Tõsine teema on igasugu GPS-id, mida on nii telefonides, kui spordikellades. Kuidas tulevikus seda valdkonda kontrollida, on paras pähkel. Kogu mäng kipub jääma aususe peale.

Milliste plaanidega siis?
Kohti seekord ennustama ei hakka, konkurents on igas klassis tugev. Tuleb teha oma sooritus, eks pärast paistab. Kui võtta aluseks Smiltene EMil ja Karula MMil tehtud rogainid, siis teeks plaanid ehk nõndaviisi:

Smiltenes (2007) läbisime 100,5km, linnulennult 81,6km, koefitsient 1,23
Karulas (2008) läbisime 123km, linnulennult 91,4, koefitsient 1,34 (!).

Raunas võiks eesmärgiks võtta max 120km, arvatavasti tuleb 10-15km vähem. Koefitsiendiks arvestaks 1,25.

Rajaplaneerimisel kasutame esmakordselt KAPA-plaati ja erineva värviga nööpnõelu. Niidi pikkus on koefitsienti 1,25 arvestades järgmine:
120 km = 274 cm
115 km = 263 cm
110 km = 252 cm

Kaardi mõõtkava on 1:35 000 ja mõõt 50x58cm.

Teatud vahemaade tagant tegin niidile sõlmed, mille järgi saab planeeringut kergesti mõõta ja vajalikke kontrollaegu kaardile panna. Eks näis, kas sellisest süsteemist ka kasu on, teistmoodi oleks 79KP-d keeruline planeerida, eriti mõõta vahemaid.

Võistluskeskus asub kaardi keskel, mis teeb asja eriti huvitavaks. Pole võimatu ka nö "8"-planeeringu tegemine, sellele vihjab kodulehel rajameister.

Allolevas loos on kolme tüüpi motomehi. Esimene ehk macho-mees ma pole, rekordimehes tunnen end isegi natuke ära (eriti rogainimisel), mõnusalt tunneks end lõpuosas olevas keskkonnas.

Kõrvemaa rogain 2011 - herilased, kollased "lagedad" ja krambid

2011-07-17T23:09:00.013+03:00

Täna tegime Marjega nö treeningrogaini Kõrvemaal. Võistluskeskus asus Järvi järvede juures. Kaardi unustasin supilauda, fotokat kaasas polnud, seega ei olegi esialgu midagi näidata.

Tegime plaani ca 7 tunni peale (kuid läbisime seda peaaegu 8h). Idapoolse osa jätsime kohe välja, paistis teine kuidagi igavavõitu, ehkki Hiieka jutu järgi oli sealt saada rohkem punkte kui läänepoolses osas.

Kaart oli kohati paras müstika, kollased alad (sh ka tumekollased?!) olid üsna sageli tavalised metsad, reljeefijooned tundusid kohati 10m või 20m lõikevahega. Mõni punktikoht oli täiesti arusaamatu (numbreid ei oska praegu nimetada, loodetavasti hiljem). Kuid see ongi rogain ja läbi väikese häda saime kõik vajaliku kätte. Tõsi, ühe tiigikese nurgast punkti ei leidnud (KP30), ehkki seisime seal kõrval kaks korda. Tegemist oli ulatusliku vesise alaga, kus tiigikesest või kõlvikupiiridest ei saanud mitte tuhkagi aru. Loobusime mingil hetkel ja suundusime tõelisse kloaaki, kus arhitektid Vallner ja Peil üllatusid, et me seda punkti ei leidnudki (nägid meid punkti lähedal). Selle info peale läksime tagasi ja saime 3 punkti kogusummale lisaks. Kloaaki läbides oli tõeliselt kahju, et fotokat polnud kaasas.

Oti pilt oletatavast situatsioonist

Esmakordselt kohtusin rogainil herilastega. Kõigepealt sai minu järel kõndiv Marje 3 pistet sääremarjadesse, mõni tund hiljem sain Marje taga kõndides 5 pistet, samuti sääremarjadesse. Ka vasak reis leidis mingi aja möödudes kontakti herilasega.

Muret tegi vana probleem - krambid ja seda sõltumata rahulikust tempost. Krambid hakkasid märku andma kusagil 3 tunnil ja tõeliselt ohtlikult käitusid päris lõpus, pärast seda, kui alustasime käimist peale ühtlast laudteel jooksmist (ca 3km). Ka Rein Taaramäel saabuvad krambid peale pika tõusu võtmist just laskumisel. See lohutab. Alati on olnud jama seiklusspordis kanuusse istumisel, rütmivahetus ei mõju hästi.

Pean tunnistama, et arvasin end paremas seisus olevat ja ei võtnud krambiohtu tõsiselt. St, ei teinud krampide vältimiseks enne rogaini mitte midagi. Lätis tuleb ettevaatlikum olla. Valulävi tundus olema ka üsna madal, 24h rogaini sellisena hästi ei tee.

Ebaõnnestunud valik oli Vichi spordijook, mis sellisele üritusele ei kõlba - lääge ja söögiisu peletav. Õnneks saime 5 tunnil puhast vett, see oli tõeliselt maitsev.

Tarbisin ca 3l jooki, kuid näiteks Mati Preitofi kaaslane Kaja Vals ei joonud 8-tunnise rogaini ajal (NB! Ilm oli palav) mitte tilkagi! Mitte tilkagi! Sõi kokku 2 metsmaasikat ja 3 murakat, üks murakas oli vist ülearu.

Ah jah, kaks medalit saime ka. Ja tänud korraldajatele, et viitsisid ja tegid. Kõik oli tore.

Kokku läbisime 44,8km.

Tulemused

Kõrvemaa nädal

2011-07-16T10:25:00.004+03:00

Järgneva nädala sees saab Kõrvemaal sportida nii et tapab.

Kõigepealt on homme Orioni 8h rogain Kembas. Meie jaoks saab see olema pikaks treeninguks. Mõni rogainija teeb täna kaasa veel ka Kõrvemaa triatloni.

Teisipäevak ja neljapäevak on samuti Kõrvemaal. Kuid kas sinna jõuab, on kahtlane.

27.juulil algavad jälle Tarmaku päevakud, sedapuhku Sprindikarika sarja üks-ühele võistlusega Keilas. Võistluskeskus on Keila suusastaadionil (jalgpalliväljaku parklas). Võistlus on heaks ettevalmistuseks augustikuu teiseks tippürituseks Prantsusmaa MMi järel, so Keila neljapäevakuks.

Eelnevalt planeeritud kohta - Keila Jõeparki ei tahaks täna kedagi viia. Loodetavasti alustatakse seal sügisel vasakpoolse jõeharu puhastamisega ja muuhulgas korrastatakse ka park. Ehk siis.

Nädala pärast on tähtis võistlus Lätis - 24h rogaini EM. Korraldajad on asjaga kõvasti vaeva näinud ja võistlus tõotab tulla väga huvitav. Vaheldusrikkale ja kohati üsna tehnilisele maastikule on viidud 80 (!) punkti (näit Karula MM-il oli 63 punkti). Kaarti pole magnetilise põhja suunas pööratud, suunajooned on 7,5-kraadise nurga all.

Laevasõit Ili jõel

2011-07-12T23:37:00.014+03:00

Ei saa kuidagi vait olla, kui kuuled koledast laevaõnnetusest Volgal või loed huvitavaid lugusid Venemaast (näit Tiidu seiklusvõistlus Karjalas).

„Bulgaria“ tüüpi laevaga olen sõitnud Obi jõel kuni Salehardini välja. Meenuvad sadamate näljased koerad (pildil) ning pidev vangide transport – ühest sadamast võeti retsid automaaturite valve all peale, teises pandi maha, kolmandast jälle peale jne. Vangilaagreid oli teisel pool Uraale palju, Labõtnangi linn oligi üks suur vangilaager.

Kuid sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ühest eksootilisest laevasõidust Ili jõel Kasahstanis.Seal polnud võimalik laeval (õigemini puksiiril) uppuda, kuid sellegipoolest probleeme jagus.

Olime Priidiku ehk Priit Tammik'uga jõudnud Valgetest mägedest hirmjanustena üle kõrbe Ili jõe äärde, kus õnnestus elada paar päeva jäägrite juures ja käia piirivalvuri naise sünnipäeval. Edasi tahtsime minna Laulvate Barhaanide juurde, mis asusid 50-60km allavoolu.

Vene inimesed olid väga külalislahked ja kõrberännuvaeva vähendamiseks aitasid meid ühe väikese puksiiri peale, mis liikus allavoolu ja mille ülesandeks oli suure tühja rauakolaka ehk praami vedamine ning kinnijäänud laevade väljatõmbamine. Meeste tööd iseloomustavad märkmed päevikus:

P 17.aprill 1983

/---/ No nii, 50 min autoga sõitu allavoolu ja vastu tuult ning olemegi „теплоход’i“ peal. See oli väike mootorlaev suure praamiga. Laevameeskonda pole, ootame. Puhub tugev läänetuul, jõe peal parajad lained. Paati peksab nii, et oi-oi-oi. Liivasaared on kõik (liiva)udus, vastu tuult vaadata ei saa. Kui oleksime praegu jala läinud, mäluksime kogu aeg liiva ja savi.

13:30 Tuli üks poiss – Saša. Natuke hiljem sööme juba soolalatikat. Kahe ajal saabusid ka teised – paraja jota näoga kapten Ivan, šturman Viktor ja motorist. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmid, suhtlemine nendega on lihtne ja probleemitu.

Piirkond asub Alma-Atast ca 240km NWW suunas, üsna Hiina piiri lähedal.

14:33 Liigume

15:15 Hakkasime neljakesi „tuhandet“ mängima.

15:50 Avarii. Praami vedav tross läks laeva vinti. Mehed püüavad jõest trossi, kaardimäng on pooleli, minu seisud head. Puhub kõva vastutuul, jõgi on madal. Igavene häda, sest liikumiskiirus on väga väike.

16:30 Paistab, et saame minema

17:05 Hoopis nüüd saame minema, kuid...

Praami viisime allavoolu ja jätsime maha, ise sõidame ülesvoolu ühele rikkis laevale appi.

18:30 Just lõpetasime söömise, vennad on tõelised õgardid. Mul ka magu ääreni täis. (NB! Olin siis taimetoitlane).

Paistab, et laev on jälle põhjas kinni. Ise laman all koikus ja kirjutan, üles ei viitsi minna. Niipea me küll kohale ei jõua. /---/ (jätan looduskirjeldused vahele).

Kurat, laev ikka mässab madalikul, kõik müriseb ja vibreerib täiega. Seda lootsikut juba nii ei lükka nagu eile hilisõhtul Ili jõel vintis peaga mootorpaati, kus Priidik tiris nööriga eest (vesi alla põlve) ja mina lükkasin tagant.

Eh, oleks Repin, siis maaliks pildi „Бурлаки на Или“.

19:00 Jõudsime teise mootorpraami juurde, nimi „60 Лет Октября“. Kaks meest tõmbasid kaldale faasanijahile. Tuul on kohati 25m/s.

19:05 Kohe hakkame praami tõmbama, kõik on udus, liivatorm igal pool.

19:32 Lugu on tragikoomiline, üritame oma praami kaldasse lükata, viimane teeb igasugu vigureid, kuid kalda poole ei taha minna. Mehed on kaldal, tirivad nöörist, seal aga paras džungel.

Paistab, et praamiga saab korda, kuid veel on vaja 2 sassi jahilt ära tuua. Ja selleks tuleb uuesti tagasi sõita (!)

Huvitav, kas said ka midagi. Enne olime jahi-luuremängu pealtvaatajateks - kolme faasani hirmutamine kahe lasuga kutsus kahes laevameeskonnas esile üleüldise naeru.

20:05 Sõitsime jahimeestele järele, neid aga polnud. Kapten arvas, et teine laev võttis nad peale ja nüüd sõidame jälle allavoolu.

20:09 Istusime all kajutis ja just saime alustada „tuhandet“, kui käis kohutav pauk! Põrkasime teise laevaga kokku, vana ei saanud pidureid peale.

22:30 Istume neljakesi all kajutis ja lahendame igasugu nupuülesandeid. Meie laevuke on juba pikemat aega kinni, mässab juba üle poole tunni.Uni kipub peale tulema vaatamata hirmkõvale mürinale ja värinale. Vana pani ilmselt gaasi põhja.

E 18.aprill

Hiljem tuli ka vana ehk kapten alla. Otsustati siiski öösel magada.

6:15 mootor pandi käima

7:05 mitu pauku järgemööda. Vaatasin välja – „паржа“ ehk meie puksiiritav praam ujus eespool laeva.

7:30 Oleme jälle kõvasti kinni, liiv lausa sahiseb põhja all. Kapten rassib ja laev väriseb – no on ikka töö! Nende jutt ilmselt õige, et Ili on üks raskemini laevatatavaid jõgesid NLiidus. Sügavused ja madalike asukohad muutuvad iga päev.

7:47 Hakkame kohe kuhugi kaldasse minema. Priidik on üleval, mina istun kajutis, pea õrnalt valutab. Lähen ka üles.

Ups, sõidame jälle ülesvoolu, aga kuhu ja miks?

8:20 Praegu tõmmati kaldal üks „петух“ vintpüssiga maha, Sanja jooksis järele. Kapten lohutas meid sellega, et täna õhtuks jõuame kohale.

9:45 Lõpuks tirisime „60 Лет Октября“ madalikult välja. Meie „Ермак“ jõuab igale poole, ainult mitte ...

9:55 Randusime, olemegi kohal.

Sassid tõmbasid jälle tagasi teist laeva välja tirima. Praami jätsid maha. Minul aga jäi plasku laeva peale. Küll nad praamile järgi tulevad.

10:25 Alustasime lühikest teed barhaani poole, mis aga osutus üllatavalt pikaks (kohal 10:55). No on ikka „mine perse“ barhaan, kohutavalt suur /---/

Pildil: Laulva Barhaani peal, kaugemal paistab Ili jõgi

Playlist kogu päevaks

2011-07-12T11:11:00.004+03:00

Vihm ja jahedus. Mõnus. Ka arvuti taga.
Taustaks viimase aja lemmik Zbigniew Preisner.
Playlistis 100 lugu.

Ruuterid

2011-07-11T09:34:00.006+03:00

Vanadest Vene sõjafilmidest meenuvad sakslaste autod, mis peilisid tänaval sõites välja raadiosaatjaid. Hädas olid nii Stirlitz'i abilised, kapten Kloss jpt.

Eile Tartust välja sõites proovis poiss GPS-iga välja peilida ruuterid, mis jäid piirkonda Pepleri tänavast Ilmatsalu tänavani. Neid ruutereid jooksis arvutisse 415, millest 137 olid sellised, mida oleks väga lihtne ka ise kasutama hakata (sissemurdmine võtab aega alla minuti). See tähendab ka seda , et praeguse kasutaja kogu tegevus netis on nähtav ja kättesaadav (veebisaitide paroolid, Facebooki kontod... jpm)

Need 137 olid sellised, kes pole oma ruuteri originaalnime ja -parooli muutnud (Thompson, SpeedTouch) või omasid nõrka krüpteeringut (WEP).

Pildilt on näha, kellel on Thomson või SpeedTouch, võib-olla on sinu ruuter ka üks neist?

Anekdoot:
Stirlitzil on elektriarve maksmata ja talle tuleb koju teatis:
"Seoses Teie tasumata elektrivõlaga lülitame alates 15. oktoobrist teie raadiosaatja välja".

Täna, 30 aastat tagasi

2011-07-06T00:01:00.011+03:00

Leidsin kapist juhuslikult oma vanad päevikud. Üks oli Kamtšatkalt (juuni-september 1981, sissekirjutus iga päeva kohta), teine aasta hilisemast Kesk-Aasia soolorännakust. Üllatavalt huvitav lugemine, ehk seepärast, et pidasin neid igavateks argikirjeldusteks ning polnud seetõttu paarkümmend aastat sinna sisse vaadanud.

6.juuli 1981

Lõpuks ometi marsruudile ja hobustega! Sõitsime 4km ülesvoolu mööda Vernõi jõge. Umbes kella 1 ajal tegime lõuna, mille järel läksime mägedesse. Hobused jäid alla Ustinõtši hoolde.

Juba marsruudi algul ütles radiomeeter (СРП-68-01) üles. Otsustasin ta lahti võtta. Kokku pannes hakkas jälle tööle ja olgu ette öeldud, et järgmise päeva hommikuni.

Ilm lubas kogu aeg vihmale ja kui me üleval aheliku harjal (ca 1400m) olime, siis läkski lahti. Tuul oli tugev, puhus Belogolovaja oru poolt. Tuli tihedat vihma ja rahet läbisegi, ligi tund aega järgemööda. Ületasime tipu, mis oli üle 1500m kõrge. Üleval oli näha lumelammaste jälgi ja peremeest haaras kohe jahikirg. Tükk aega otsisime neid, kuid asjatult. Vihma kallas kogu aeg, peremees ei saanud kaarti joonistada. Laskudes nägime huvitavaid daike. Ülevalt vaatasime, kuidas Jura oma kaaslasega (paksu pruudiga) hobuste juurde läks. Viimane lonkis 50m taga, vahe suurenes pidevalt.

Unustasin huvitava juhtumi, kui sõitsime ülesvoolu. Saša oli Ugoljokiga kõige ees, šeff järel. Mina olin eelviimane. Äkki tõusis ca 15-20m kauguselt põõsast päris jurakas karu ja polnud sugugi rahul, et teda üles aeti (arvatavasti magas). Siiski püüdis kähku varvast lasta. Jõe teisel kaldal keeras korra ümber, sõimas meid kõige rõvedamate sõnadega ja jooksis edasi.

No oli alles rasvane elukas!

Tagasi laagrisse sõites erilisi juhtumeid polnud. Migratsijal (temal sõitis Ženja) polnud ka aega pikali visata, sest lasksime pidevalt traavi. Paksu sõitu vaadates ei saanud kuidagi naeru pidada.

Tagasi jõudnud, tahtsin Gagaraga natuke looduses ringi sõita, kuid hobused on kõik ära rikutud. Nad ei oska ennast enam vabalt tunda, sõidavad ainult koos teiste hobustega ja ei taha rajalt kõrvale minna. Nii et, sõit erilist rahuldust ei pakkunud.

Pildil: Läbimärjana pikalt marsruudilt.

Kui jutt juba karudele läks, siis 9.juuli kirjelduses on selline lõik:

/---/ Nimelt šeff, laskudes orust alla, oli sisse võetud paremal pool asuvast kaljust. Niimoodi üles vahtides ja šalamainikus (?) edasi minnes pidi äärepealt karule sülle jalutama. Too oli lolli näoga jäänud ca 10m kaugusele vahtima, et kas tõesti keegi julgeb talle otsa kõndida. Kui šeff äkki karu nägi, siis ehmatas ja tõmbast kabuurist TT...

Siiski midagi ei juhtunud. Karu keeras otsa ringi ja vantsis rahulikult minema. /---/

Rogainiuudiseid

2011-07-05T00:33:00.008+03:00

Juulikuus tuleb üle pika aja jälle rogainida. Kõigepealt 17.juulil kergelt Kõrvemaa rogainil, nädal hiljem, 23.-24.juulil rogaini EM-il Lätis Rauna's.

Läti EMi üks korraldajatest, rajameister, väsimatu rogainija Valters Kaminskis käis nädal tagasi Tšehhi rogaini MV-l, kus saavutasid koos Anita Liepinaga absoluutarvestuses 2.koha. Lätlasi oli seal järgmise aasta MMi silmas pidades luurel õige palju, eestlasi vist mitte ühtegi.
Valtersil ja Anital olid mingid tervise- vm probleemid, mistõttu veetsid osa aega ka keskuses. Läbitud 24h rogain ei takistanud neid mõlemaid nädal hiljem osalemast KAPA-3-l ja Kaminskisel ülekaalukalt võitmast M35 klassi sprinti.
Tšehhi MV tulemused ja kaart võitjate teevalikuga

Rajameister Kaminskis käis nädala sees Läti EMi punktikohti vaatamas ja oli sunnitud rada natuke lihtsamaks tegema. Tõsine reljeef, raske läbitavus (eriti mahalangenud puud) ja kobraste poolt üleujutatud ojad teevad rogaini EMi parajalt karmiks katsumuseks. Tuleb tõsine Läti seiklus, kus ka paduvihm ei tohiks puududa (meenutus 2007. aasta Smiltene EM-ist).

Võib juhtuda, et 2012.aasta Tšehhi MM-ile lubatakse kuni 1000 osalejat. See lahendaks nii mõnedki probleemid.

Hiljuti hääletasid IRF-i (Rahvusvahelise Rogainiföderatsiooni) nõukogu liikmed 2014.aasta MMi võistlusmaastiku osas. USA pakkus välja kaks piirkonda, millest võitjana väljus Black Hills Lõuna-Dakota osariigis.

Ilmus ka järjekordne IRFi infoleht (nr. 169), kus on antud koondülevaade osalejate arvamustest 2010.aasta Uus-Meremaa MMi kohta (küsimustikule vastas 118 inimest). Keda huvitab, leiab lehe SIIT.

Ai kui hea võistlus ehk KAPA-3

2011-07-03T22:08:00.015+03:00

Esimest korda paljukiidetud KAPA-3-l, Mati ka. Teised olid juba varem käinud.

Seal oli:
- vahvalt suur telklinnak, kus kõik mõnulesid nii võistluse ajal kui selle järel. Ei kiirustatud kohe koju, vaid nauditi kena suvepäeva veel peale võistlust
- lahtine külm õlu, pannkoogid moosiga, kontsert, sääsevabad soojad suveõhtud
- väga head maastikud ja rajad, sh sprint Smiltene linnas.

1.päev - "Ära tahavad tappa"

Tõsine palavus ja füüsiliselt ning tehniliselt väga nõudlik rada. Teejooksu praktiliselt polnud, etapid olid pikad, kogu aeg pidi kaardis olema. Palju mahalangenud puid, pidevad kukkumised. Selle päeva maastik asus 2007.aasta rogaini EM-i kaardi lõunapoolses osas, just selles rõvedikus, kus paljud nooremad härjad murdusid.
Sixten ütles peale jooksu ja enne dušikraani avamist, et ära tahavad tappa ja täpselt selline tunne oligi. Raske oli, väga. Ma ei tea, mis ta pärast dušikraani avamist ütles, sest kuum vesi pidi karvad maha võtma.

Jooksu algus läks kehvasti, sest esimesse punkti minnes ei suutnud ma kaarti ja maastikku kuidagi kokku viia. Kiirus oli väike, ettevaatlik, kuid pilti ikkagi ette ei saanud, st ei suutnud vahet teha positiivsetel ja negatiivsetel pinnavormidel. Möödajooks, viga 5min.
Ka 2. ja 7.punktiga minutilised vead ning kokkuvõttes 5.koht. Igors Bužs oli tublisti ees, teised üsna koos.
Tulemused

2.päev - konkurentsist välja

Jällegi palavust 26 kraadi. Kohe alguses 3.punktiga möödajooks ja lisaronimine. Ja siis 4.-ndaga 7-minutiline viga, millest ei saa siiani aru. Kas läbitavus ja seega ka kiirus olid eilsega võrreldes nii head, et jooksin hullult üle. Ehkki ma ei kiirustanud üldse???

Peale 4.-ndat panin nö pillid kotti. Motivatsioon oli kadunud, sest medalikonkurentsist olin väljas ja sellega muutus ka liikumine ülivaevaliseks. Otsustasin hoida jõudu õhtuseks sprindiks, raja läbisin peaaegu jalutades. Kuid seegi polnud palavusega kerge. Trikikas oli KP13, mida näiteks Kalle Ojasoo peale pooletunnist otsimist ei leidnudki. Mul läks sellega veel hästi, kuid järgmise (KP14) tunnistasin leidmisel valeks ning otsisin tulutult 5min teise numbriga punkti, mida polnud. Lugesin legendist KP-numbrit valesti ja tegin seda isegi jalutades!

2.päeva rada oli rohkete tõusudega ning seetõttu jällegi füüsiliselt väga raske ja samas ka tehniliselt nõudlik. Ühesõnaga, koos palavusega eraldati terad sõkaldest ja mina sattusin rämpsu hulka.

Peale jooksu turgutasin end (nagu eelmisel päevalgi) õlle ja Coca-ga, sest enesetunne oli üsna vilets. Mõnus oli istuda ja lobiseda, kuid füüsiline vorm oli alla igasugust arvestust.
Tulemused

Sprint

Õhtul kell 18.00 Smiltene linnas.
Kergel soojendusjooksul hakkas magu või maks Coca-joogist kõvasti pistma. Enesetunne oli küll juba parem, kuid uus probleem tegi enne starti murelikuks.

Stardist minnes hoidsin kontrollitud head kiirust. Kuid etapp 1-2 osutus natuke keeruliseks. Esimese hooga hindasin vasak- ja parempoolsed variandid ära ning vaatasin veel, et ehk saab otse üle jõe. Selle mõttetöö ajal liikusin otse nõlvast alla ja natuke paremale minnes kaotasin veelgi kõrgust. Siiski hakkasin jõe sinises äärejoones kahtlema, st, et kas sealt üldse ongi lubatud üle minna ja pöördusin tagasi vasakpoolse variandi juurde. Uuesti väike tõus ja suur laskumine, viga kusagil 20sek.
Etapil 2-3 jooksin majade vahelt. Ühes kohas oli must joon ees (väike paekividest laotud astang/müür), jäin jälle kõhklema. Kuid lähedalasuv Kolla ütles, et teisedki läksid siit. See oli peenike must joon, ehkki jooksu pealt raskesti jämedast eristatav.

6.KP-s olin liider, 7.-ndaga kaotasin ühe positsiooni. Alt ringiminek polnud vist kiireim variant.

Medali- või ka esikohajooks lõppes 8.-ndas punktis. Looduslik heinamaa, mitmed lohad jne. Kaotasin seal terve minuti.

Üks pisike kõhkluseviga veel 10.-ndaga, ränkraske staadioniring ning oligi läbi. Kokkuvõttes 7.koht.kaotust M45 klassi võitjale 1:12. Tenno Alamaa sai 3.koha.
Tulemused

3.päev - enesetunne nagu parematel päevadel

Õhtul läks jahedaks ning hommikulgi polnud palav. Tundsin eneses värskust ja jõudu, eilne sprint oli hästi mõjunud. Nädalaalguse haigusevimm hakkas vist ka taanduma.

Olin tegemas väga head ja kiiret jooksu kuni etapini 19-20, kus läksin hooletuks. Tundus, et lõpuni jäi veel ainult teejooks ning läksin suunaga vasakule, lugesin oja kraaviks, olin kurat-teab-kus, lõpuks mõistsin lollust ning tegin tagasiparanduse. Otsisin veel valest süsteemist punkti ka. Viga 2 min.
Edasi vajutasin Mamisest mööda nagu postist, sattusin tee pealt kogemata võsarajale ning olingi jälle seisus, kus arvatav asukoht kaardipildiga kokku ei läinud. Ootasin punktiküngast vasakul, kuid see oli hoopis paremal. Kuna olin ägedas panemise hoos, siis tegin soos veel ühe lisaringi. Viga alla 2min ja olingi kokkuvõttes esikohalt langenud viiendaks.

Lõpp tundus lihtne, hakkasin konkurentidele ära panema, läksin hooletuks jne. Ma tean, et nii ei tohi. Suurepärane jooks läks aia taha. Tulemuseks 5.koht.
Tulemused

Kõik tulemused ja graafikud

KAPA-3 oli suurepärane võistlus, o-nauding. Täiuslikust elamusest jäi puudu ainult hea tulemus. Seda siis teine kord.

Filmiküsimus

2011-06-29T22:35:00.010+03:00

Kui kuulen kusagilt seda, minu arust kõigi aegade ühte parimat diskolugu, siis meenub alati üks Eesti spordifilm. Ühes stseenis lastakse seda laulu õige pikalt, ei puudu ka armastus. Seega igati huvitav film noorsportlastele :) Mulle kunagi meeldis ja seepärast jäi ka meelde.

KÜSIMUSED:

1. Mis filmiga on tegemist? LINK

2. Seal on väike osa ka ühel tuntud veteranorienteerujal. Kellel?

Goldrexi asemel 60KP-d

2011-06-28T14:59:00.010+03:00

100KP võistluse eelõhtul sai natuke kaua istutud väljas lõkke ääres, pisut külmetatud ja tulemuseks oli vastikult kipitav kurk. Hommikul oli seisund üsna vilets ja jooksmise asemel oleksin parema meelega sisse võtnud paar Goldrexi. Kuid 100KP jooks oli põnev üritus ja jooks palava ilmaga võis heal juhul mõjuda nagu Goldrex.

Konkurents M50 klassis oli jälle vägev, kõik tegijad kohal ja nimekiri pikk. Startisin üsna alguses, 3min enne Tiit Tali. Oli ainult aja küsimus, millal ta mind kätte saab.

Alguses kohmerdasin 5.KP-ga, kaldusin liialt vasakule. Etapil 7-8 nägin Tiitu väljumas 8.KP august, ju oli temagi vasakule kaldunud. Vahe oli natuke vähenenud.

Etapil 10-11 ronisin esimese nähtava künka otsa ja sealtki tuli ca 1min viga. Rein Rooni oli teinud sama. Ja siis suurem viga 12.-ga. Suunajooksul kaldun tavaliselt paremale ja seepärast läksin punkti otsima vasakult. Seal oli mitmeid auke ja kraave, mida kaardilt ei leidnud. Viga üle 2,5min ja olin täiesti kindel, et Tiit oli mööda läinud.

Edasi läks kenasti, sain kokku Andrus Rämmanniga, kes jooksis minust palju kiiremini, kuid ebatäpsemalt. Etapil 32-33 kaldusin paremale, Andrus järel. Sain siiski õigel ajal veast aru ja kiire korrektuur vasakule viis otse punkti. Andrus oli väga tänulik, kuid järgmisel etapil kiirustas eest minema, kaldus liialt vasakule ja oligi kadunud.

Läbisin punkte kenasti kuni reljeefikaardi 2.punktini (39). Lugesin samme, vaatasin hoolikalt suunda, kuid ikkagi põrkusin tee pealt tagasi ja otsisin punkti liiga vara. Tiit jooksis mööda, küsisin nö muuseas, et kas punkt käes. Tiit noogutas ja hoogu vähendamata pani edasi.
No hea vähemalt, et Tiit alles nüüd möödus, ehkki tema sel hetkel teadis, kuhu joosta, mina veel mitte. Koperdasin veel natuke ja otsustasin Tiidu sõnu mitte uskuda ning panin ka edasi. Ja ennäe, teisel pool teed oligi punkt.

Ja siis hooga edasi ning enne KP41 sain Tiidu kätte. Koosjoostes kiirus ja enesekindlus tõusis. Etapil 49-50 tegi Tiit vea (kaldus vasakule), kuid KP52-s olime jälle koos. KP51 oli pandud orvandisse natuke kõrgele, otsisin punkti madalamalt ja kaotasin tsipa aega. Etapil 52-53 sain parema teevalikuga jälle natuke Tiidust ette, kuid peagi olime uuesti koos. Ühes võsas Tiit spurtis, kaotasin ta silmist, kuid eest ära ta ei saanud. Lõpus Tiiduga rebima ei hakanud, puhtalt tervislikel kaalutlustel.

Peale jooksu hakkas külm, kuid üksi (!) kuumas saunas sain kehale sooja sisse. Autasustamisel olin 3-kihiliselt riietatud (sh paks fliis), teised võtsid samal ajal päikest.

Nüüd on selline "не рыба, не мясо" seisund, justnagu oleks 2 Goldrexi ära joonud - haige justkui ei ole, kuid terve ka mitte.

Loodaks, et nädalalõpu KAPA-3-ks saab tervis korda. Ootan huviga tugevatasemelist Läti võistlust, ehkki paljud on samal ajal Ungaris veteranide MM-il.

Tulemused

Koduteel

Üks vana lugu ja küsimus

2011-06-23T11:19:00.005+03:00

Lihtsalt jäi ette.

Vaevalt keegi teab, kes on selle laulu autor.

Kuid küsimus hoopis ühest pildist: kus see on tehtud?

Nüüd kiiresti Jaanile.

Ääsmäe sprint

2011-06-21T08:35:00.008+03:00

Kui keegi viitsib lähipiirkonnas kaarti joonistada ja veel ka võistlust teha, no siis tuleb ikka kohale minna. Jaanus Reha o-energia on ikka piiritu, jõuab väga palju.
Peale Jukola pikka rada oli keha natuke väsinud, kuid purakas oli sees täitsa olemas. Nii vähemalt tundus.

Esimesel etapil oli päris hea teevalikuülesanne. Läksin vasakult, jooksu ajal natuke kahetsesin. Tegelikult oli see valik õige, sest paremalt minek oleks olnud ca 35m pikem. Muidugi ei saanud ma enne õiget KP-d vaatamata jätta paremal pool teed asuvat punkti, sest pidi ju kontrollima, kas Reha pole valesti punkti maha pannud (mitte, et seda sageli juhtuks, kuid selline mõte käis peast läbi küll).

Etapp 8-9 oli jälle mitmesuguste teevalikutega. Vasakult minek oli palju pikem (ca 80m), kuid kiiremini joostav (tõenäoliselt aeglasem). Ise valisin paremalt mineku, kuid hakkasin kartma rohelist. Paistis teine üsna vastik. Proovisin kulgeda nii palju valges metsas kui võimalik, kuid mõõtkava ununes ning ajasin kraavide ületused segi (teine kraav tuli liiga kiiresti). Ning sinna see võistlus jäi. Enne viga olin 3. kohal, kaotust liider Margus Klementsovile 11 sek. Ka järgmine võsaetapp läks võssa, kauguse tunnetamine oli olematu - 100m siia või sinna, selles polnud mingit küsimust.

Huvitav etapp oli veel 14-15, kus parim valik oli minek paremalt (30m lühem vasakpoolsest, millest ise läksin).

Asi kiskus sprindi jaoks natuke pikaks ja mitte ainult minul. Jaanus polnud vist arvestanud ringijooksudega ning võitjate ajad ei mahtunud kellelgi 12-15min sisse.

Muidu oli tore üritus, vähemalt meesteklassis olid kõik punktid õigetes kohtades.

Ja mis silma jäi, olid üliviisakad Ääsmäe lapsed. Mul tuli totaalses hapnikuvõlas vähemalt 15 korda "tere" öelda, mõnele isegi 3 korda. Eks sealt siis ka Risto korralikkus ja viisakus.

Ning üllatus-üllatus - Jaanus Reha oli kaardi joonise autor. Algaja kohta väga puhas ja ilus joonis! Talent. Ehkki mingi jama mõõtkavas oli, sest kolme etapi kiirused enne vea tegemist olid mul napilt üle 2min/km (!).

Tulemused

Jukolal orienteerumist nautimas

2011-06-19T23:04:00.007+03:00

Pikka juttu ei jõua teha, uni on.
Jukola oli tore, seda eelkõige eestlaste suurepäraste soorituste ja huvitavate ning jõukohaste radade osas. Peeter Pihli 6.koht avavahetusest oli vägev, ehkki vahepeal oli ta korraks isegi liider. Just tol hetkel oli 2. kohal Delta. Kahjuks ei näinud Delta 4.vahetuse jooksja Lauri Silla üliõnnestunud sooritust, kuid viimase vahetuse medaliheitluse ajal - Novikov vs Hertner ja Ikonen, olin suure ekraani ees. Deltale õnneks 3.koht. Teisedki olid tublid: Grete Gutmann, Timmo Tammemäe...

Meie võistkonnal tuli kokkuvõtteks normaalne koht - 409.
Atsil oli Jukola debüüt ja ta sai sellega avavahetuses kenasti hakkama.
Maidol läks natuke kehvemini, nägemisega oli probleeme.
Mattias on siiani teinud 3.vahetustes ainult häid jookse, nõnda ka seekord.
Andruse Jukola debüüt õnnestus.
Mati tuli võistluspaika üsna viimasel minutil, tegi huvitavaid otsuseid stardikoridoris (lahkus?), mistõttu Andrus pidi teda vahetusalas ootama üle 15min. Mart Ostra jõudis mulle sellel ajal kaks kord helistada ja öelda, et tehke ometi midagi. Kuid mida sa ikka teed, kui tead, et vahetusmees peaks olema stardialas. Mati jooks vist õnnestus, muljed pole veel kuulnud.
Meelis tegi hea stabiilse jooksu ning tõstis võistkonda tublisti.

Mul läks ka alguses hästi, olin üksi, kenasti keskendunud ja võtsin asja rahulikult. Kuid peale 6.punkti sain 6min varem startinud Kaido Halliku kätte ja tempo natuke tõusis. Teevaliku 7.-sse tegin temast natuke erineva, kuid lageda serval jooksin punktist mööda ning panin end veel valesti paika ka (viga ca 3-4min). Kohe otsa rumal hooletusviga 8.-ndaga (1,5min).

Suurem kaart

Edasi läks kõik kenasti, kuni sattusin rongi, kes enne 12.-ndat pani kergelt orbiidile. Rohkem neid ei usaldanud ja üritasin punkti leida üksi. Läks kauem aega, jäin jälle üksi.
Enne 18.-ndat hakkasin liiga vara kivi otsima ja kohtusin suure rongiga, kus oli jälle Kaido. Rong jäi natuke jalgu, väikese tempotõusuga vedasin pikalt punti ise. Mõned hakkasid maha jääma.
Viga tuli ka KP22-ga, seal tegi ka Kalevan Rasti viimase vahetuse mees Fabian Hertner suurema vea ning lasi Valentin Novikovil (Delta) end kinni võtta. Kaido läks seal minust jälle mööda ja rohkem teda ei näinud.
Kuid nüüd tekkisid jalgades kerged krambitõmbed, tempo tuli alla lasta. Etapil 25-26 sattusin soo nurgast üle jooksma, krambid näksisid ohtlikult. Tõusudel pidi samuti ettevaatlik olema. 26.-ndasse jooksin tee pealt ringi ja see oli jalgadele parim. Ringijooks tundus turvalisemana.
Ja siis veel see jama viimase punktiga, kus oleksin pidanud nööri kinni jooksma. Viimast aga polnud ja ca 2 minutit läks titeka peale.

Aega kulus üllatavalt palju - 2:22. Väga rahul oleksin olnud näit 2:16-ga, siis oleks veel 5min vigu üle jäänud. Kuid põhimõtteliselt olin rahul ka selle jooksuga, tehnilised etapid tulid kenasti välja (va KP22). Pingsat kaardilugemist oli palju, samas ei puudunud ka vähe kergemad etapid. Ühesõnaga, oli kõike.
Suurepärane elamus.

Tulemused

Jukola eel

2011-06-17T22:54:00.006+03:00

Täna oli sündmus - tütar lõpetas Tartu Ülikooli bakalaureuse.

Pildil õed ühes vägagi tartulikus kohas.

Homme on sündmuseks Jukola teatejooks. Naiste Venla start antakse laupäeval kell 14.10, meeste Jukola start kell 22.55.

Videot näeb siit: http://arenan.yle.fi/live

Online tulemusi siit: http://online1.jukola.com/tulokset/fi/

Meeste 7-liikmelisi võistkondi on 1501. Eelkõige tuleb pöialt hoida Delta 1-le, kus peaksid jooksma vennad Timo ja Lauri Sild ning Olle Kärner.

Jama, et eestlaste kuulumist Skandinaavia klubidesse pole kusagil üleval, seega ei tea, kes ja millise klubi all jookseb.

Rajad:

Osuus	Pituus (km)	Valoisuus	Arvioitu aika (min)	Vaihtoaika	Nousu (m)
1	11,4 – 11,5	valoisa/hämärä	68	00.03	290
2	11,3 – 11,4	pimeä	68	01.11	275
3	13,5 – 13,6	pimeä	79	02.30	350
4	8,2 – 8,4	hämärä/valoisa	48	03.18	180
5	8,4 – 8,6	valoisa	47	04.05	190
6	10,4 – 10,6	valoisa	58	05.03	260
7	15,5 – 15,7	valoisa	85	06.28	370
Yhteensä	79,4		7 h 33 min			1915

Mul siis viimane vahetus, kaks tundi peaks rajal olema. Teoreetiliselt on uneaega küll, kuid uni tuleb rahutu. Kuid ega me sinna magama ei lähe.

Teatejooksu võlu. Tallinna MV

2011-06-16T09:54:00.008+03:00

Kuna kolmapäevane õhtu osutus ootamatult vabaks, siis tekkis huvi joosta Jussi järvede kaardil Tallinna MV teadet. Ja ehkki meie poiste Mattiase ja Atsi tiimikaaslane Kaur oli läinud selle võistluse kõige mõttetumasse, so Võru tiimi, oligi koht vaba. Jooksin viimast vahetust, Ats sai teha peaproovi Jukola I vahetuseks. Mattias eelistas keskmist lühikest vahetust, mis finišis osutus siiski sama pikaks teistega :)

Rajameister Jaanus Reha pakkus vahvat avamaastiku võistlust, mis oli kenasti keskusest jälgitav. Pikalt nägi jooksjaid vaatepunktile lähenemas ja eemaldumas, kaugemate etappide jälgimisel käis pidev ennustusmäng. Binoklit kellelgi polnud.

Ka võistlus ise oli intrigeeriv. Mõttetut võistkonda ei kommenteeri, see jooksis omaette, kuid Saue Tammede ja SRD-ga oli seis juba stardis huvitav. Karta oli, et mul läheb lõpus tirimiseks Lauri Malsroosiga ja nii see juhtuski.

I vahetusest tuli Ats hea jooksuga välja kolmandana, kaotust Erkki Aadlile oli 2,5 min (vaatepunktis oli ta Aadlist ees). Nende vahel oli Silver Eensaar, kuid temal tiimi polnud. Mattias oli eeldatavalt kiirem Risto Kiilbergist ja andiski mulle vahetuse üle 1,5min enne Tammesid. Tammede järel tuli SRD. Polnud paha seis.

Alguses jooksis minu ees üks SRD poiss, nägi välja nagu Aleksandr Shved. Kuid jooksis Shvedi jaoks natuke rahulikult ning esimese punktiga tegi kohe viga. Mul läks kenasti kuni 3.punktini, kui lugesin kaardilt valesti reljeefi ning lootsin leida punkti kõrgemast kohast. Madalama koha reljeefijoontele oli küll hulgaliselt langujooni veetud, kuid jooksu ajal neid välja ei lugenud. Ka Pilvi-Heli sattus kampa ning nii me seal segaduses olime. Mingil hetkel nägin Lauri Malsroosi, kes oli ka üles roninud, kuid oskas õigel ajal alla keerata. Selge, Tammed olid nüüd läinud, SRD-st ei teadnud midagi. SI-vaheaegadest vaatasin, et Minn oli seal matkanud lausa 10(!)min.

Hoidsin normaalset tempot, sest tõuse oli parajalt ja kanarbik raskendas jooksmist.
Enesetunne enne starti oli pehmevõitu, ehkki jõudu tundus jalgades olema.

Etapil 4-5 kaldusin natuke paremale, kuigi olin orientiiriks võtnud kaugel lageda servas asuva puu (?). Pikk sooetapp 8-9 oli aga füüsiliselt nõudlik, tempo oli kontrollitud, elu endal raskeks ei teinud. Sest ees polnud kedagi, taga ka mitte. KP9 juurde sain kenasti, kuid orvand tundus eemalt vaadates olematu. Pidepunkte nõlvalt ei leidnud, jooksin igaks juhuks 50m põhja. Siis kiirelt tagasi ja punkt oli esialgse koha lähedal olemas. Seal läks minut kaduma.

Vaatepunkti joostes kuulsin vaid Laevukese lauset, et Eduard, mida sa teinud oled. Nojah, tundus, et Lauri on pikalt ees ja nii oligi (ca 6min). Järgmine KP11 asukoht oli kahtlane ja seda hoiatatas nii Ats kui Mattias. Punkt oli metsas ja minu arust rohkem läänes. Seal eksles liba-Shved, sain temast jälle mööda. Omaarust olin nüüd kolmas.

KP12 oli paras trikipunkt, seal tuli juba varakult igasse auku vaadata, suuremat viga ei teinud. Edasi läks ka kenasti, kaugemal ees silmasin Tammede särki. Jooksu järgi tundus olevat Viivi-Anne, kuid punktid olid tal kahtlaselt samad. Tempot eriliselt ei tõstnud. Ühel hetkel möödusin Lauri Leppikust, kes ütles, et Malsroos pole kaugel ja oli vist jalga vigastanud.

Nüüd tärkas minus jahimehe instinkt, vigastatud loom tuleb ju kinni püüda. Vajutasin gaasi juurde ja Tammede särk hakkas lähemale jõudma. KP19 läksin täpsemalt ja komposteerisin punkti enne Laurit. Järgneval tõusul, kui üritasin Laurit selja taga hoida ja tempot kõndimise peale viia, vajutas tema aga täiega mööda ja tegi kohe 20-25m vahe sisse. Sellist purakat minul sees polnud. Õnneks tegi ta järgmisega jälle kaare ning KP20-s olime koos. Ja siis ta vajutas, sest lõpp oli käeulatuses. Ma ka vajutasin, kuid see polnud see, mida vaja olnuks. Lõpus kumm lõdvaks ning omaarust olime lõpetanud 3.-na. Kahjuks polnud liba-Shved Aleksandr Shved, kes lõpetas 2.-na, meie seega hoopis 4.-ndad.

Tulemused
SI-vaheajad

Ilmast ja juuni-juuli plaanidest

2011-06-13T11:13:00.005+03:00

Kahenädalane väga kiire ja väga palav aeg sai läbi. Viimastel päevadel õnnestus ka päikest võtta, ehkki sellel aastal tundsin esimest korda, et valgel kehal päikesepruuni järele suurt vajadust polnud. Vanadus?

Aga hea tunne on ikka, et looduse kingitus päikesepaiste näol sai ära kasutatud ning nüüd, kui väljas sajab vihma, on mõnus ja tasakaalus töine olek.

Ilm muutus eile õhtul järsult ja sellega läks ka olemine kohe kergeks. Veel peale 10 õhtul sai üks jooksutiir tehtud.

Mäletan üht huvitavat looduskogemust ca 15 aastat tagasi, kui läksin Keila-Joa teele jooksma. Keilast alustades oli ilm tuulevaikne ja hullult palav, juba paari km järel olin üleni higine. Kusagil 5km-l jooksin järsku läbi seina - õhk oli hetkega muutunud külmaks ja tuuliseks, lausa külm oli. Siiski jätkasin selles kõledas tuules paar km. Tagasiteel oli see erinevate rõhkkondade (?) piir nihkunud 2km Keila poole ja enne linna jõudmist läbisin seina uuesti, siis juba lumehangest saunalavale.

Sportlikud plaanid juuniks-juuliks.

18.-19.juunil Jukola Salpas. Jooksen hommikul viimast pikka vahetust. Eks näis, kuidas õnnestub, ühisstardist siiski startida ei tahaks.

26.juuni 100KP jooks Apuparras.

1.-3.juuli KAPA-3 Smiltenes. Esimest korda sellele võistlusele, ootan huviga.

9.-10. juuli. Rogaini EMi silmas pidades sobiks sellele nädalavahetusele üks pikem seiklus- või muu üritus. Ja ennäe, XTsport täitsa pakubki. Kuid osalustasu 70-80€ + lisakulud, no ei tea. Ehkki üritus tuleb kindlasti põnev. Võimalik, et teen ise ühe pikema "matka".

17.juuli. Kõrvemaa rogain Kembas. Nädal enne Läti rogaini EMi saab teha ainult kerge intensiivsusega võistluse. Loodetavasti saame Marjega hakkama 6-tunniga, rohkem joosta oleks liiast.

23.-24. juuli. Rogaini EM Lätis, Raunas. Aasta üks olulisemaid ja valusamaid starte. Usun, et saame end heasse konditsiooni ja tervis on korras. Ehkki mul on juba kuid vasaku reie tagaküljes väga ebameeldiv (närvi-?)valu, just jooksu ajal ja peale seda, mitu päeva. Määrin Diclaciga, kuid ei aita. Aitab mittejooksmine, kuid seda teha ei tahaks. Ehk läheb üle, muidu tulevad mängu tugevatoimelised valuvaigistid. Kurat, ikka peab kusagilt valutama.

30.juuli. Keila poolmaraton. Eks näis, kuidas seis peale Lätit on, reeglina on peale korralikku 24h rogaini sportlik vorm 2 nädalat kehv.

Vaikus

2011-06-05T12:02:00.008+03:00

Orienteerumine on vahva ala, avastasin veelkord selle tõe Keila Koolile orienteerumispäeva tehes. Pisikesed (3.-4.kl) on julged, panevad kõik stardist täiega minema, ehkki enamus ei tea, kuhu. Keskmised (5.-6.) on natuke rahulikumad, vähem hasartsed. Kuid punktileidmine on neilegi rõõmusündmus. Suuremad (9.-11.) on juba aeglasemad, tuimemad, kuid on ka hasartseid tublisid jooksjaid. Mõni teab, mida teha, mõni eriti mitte. Osad tahavad ka petta, ratastega, mõni kamp on lausa sigalik - KP-d kaovad nende järel metsa.

Mõned PILDID (mulle meeldivad :)

Eile kuulasin töötegemise kõrvalt saadet "KUKUL KÜLAS", kus külaliseks oli AHHAA Keskuse juhataja, 4-lapse ema Tiiu Sild. Igavesti mõnus aeg meeldiva ja targa naisterahva seltsis. Tiiu mõte, et õnn on õnnetuse puudumine, on minu meelest väga eluterve ja täpne. Sellest tuleneb kogu suhtumine elusse, töösse, haigusesse ... kõigesse. Meile kõigile on antud aega just niipalju, kui on ja tore, kui saad selle aja jooksul tegeleda sellega, mis on sulle endale huvitav ja huvitav-hariv-kasulik ka teistele.

Tundsin natuke Tiiu abikaasat Veljo't. Lõpetasime ülikooli samal aastal, tema oli keemik. Väga andekas ja meeldiv inimene, pärit Savernast. Võitis reaalainetes vabariiklikke olümpiaade, tegi meie klassi geeniustele sageli ära. Meie talendid valisid kummalised teed - ühel polnud ülikoolis midagi teadmistele juurde õppida, loobus, teine ei tahtnud oma tarka aju näruse teadlase palga eest müüa ja hakkas hoopis jalgrattaid müüma...

Kuid Veljo oli teadlane, fanaatik, samas avatud ka kõigele muule. Mul on siiani meeles pikad pühapäevahommikused arutelud Ivari rendikorteris Uppsalas, kui mina läksin mingil hetkel jooksma, tema aga ülikooli laborisse oma mudeleid koostama. Koju tuli tavaliselt hilisöösel või vastu hommikut, magas natuke, lobises mõnuga ja läks jälle laborisse.

Ükskord, kui ma enam Uppsalas polnud, ta sinna koju ei jõudnudki, süda ütles koduteel üles. See tundus siis nii tohutult ebaõiglasena ja, imelik küll, ebaõiglane tundub nüüdki. Tiiul pole kerge olnud - lapsed, suure projekti käivitamine ja aastatepikkune vedamine, samal ajal surmahaigusega võitlemine. Aga parem kuulake intervjuud ise.

Või seda Zbigniew Preisneri lugu.