Jalgpallimatš Gruusias kreeklastega. Talv 1982

Spordijuttude vahele ka natuke matkamisest. Need kaks tegevust on üsna erinevad nagu ka sportlaste ja matkajate suhtumine liikumisse. Sportlane kuulab hästi hoolikalt oma organismi, võimalusel katsetab võimeid, tahab teistele ära panna (heas mõttes). Sportlane on egoistlikum, ei karda raskusi, kuid kalkuleerib raskuste ületamist omakasuga, st isikliku arenguga.

Mis aga ei tähenda, et spordimees ei võiks samal ajal olla ka matkaja, kes oma füüsilise üleoleku vahetab lisakilogrammide või lausa teise seljakoti vastu, ajab paksus lumes rada, rajab julgestuspunkte, võtab lisakohustusi toidu tegemisest luurel käimiseni. Nii nagu sportlaseks saamiseks tuleb trenni teha peab matkajaks saamiseks matkadel käima ja õppima teistega arvestama.

Selleks, et see jutt liiga tõsine ja targutav ei tunduks, meenutan ühte suusamatka Väike Kaukasuses 37 aastat tagasi, kus matka ajal tuli maha pidada korralik jalgpallimatš kohalikega.

Kui auto meid koos seljakottide ja suuskadega ühe lageda platsi kõrval maha pani, polnud tahtmist midagi muud teha, kui lihtsalt rahulikult istuda. Pea lõhkus möödunud õhtust ja ööst, kus veini ja džadžaga tagasi ei hoitud. Talvist Väike Kaukasust tuntigi siis rohkem kui veinimatka piirkonda. Kaukaasia külalislahkus oli teada ja selles ei pidanud pettuma ka seekord.

Istusime seal loodusliku jalgpalliväljaku ääres ja vaatasime nelja hane, kes platsil taterdasid ning nelja naist, kes kaevul vett võtsid. Poisid tulid juurde ja uurisid, kes oleme, kuhu läheme. Selgus, et olime Gruusia kreeklaste külas.

Ei mäleta täpselt, kes tegi ettepaneku Eesti-Kreeka jalgpallimatš pidada, arvatavasti oli see Sepa Tom. Ettepanekut tehes oli juuratudeng end osavalt väravasse paigutanud, teised pidid jooksma.

Esimene poolaeg ei tõotanud midagi head, jäime kaotusseisu. Samas olid kõik meie poisid päris osavad jalgpallurid ja enesetunde paranedes tulid ka väravad ning lõpuks pidime kohalikke poisse kurvastama meie 5:3 võiduga.

Võidukas meeskond (vasakult): Eduard Pukkonen, Ivar Puura, Toomas Sepp, Tiit Raud, Kaupo Nurk, Agu Miller.

Olime rahul, kuid väsinud. Ees ootas 8 km suusamatka, kus pidime ületama Narjani või Tsalka? platoo ja jõudma väikese hütini (pildil). Spordimeestest said jälle matkamehed.

Lugusid võiks sellest matkast pajatada päris mitu. Lisaks külakontoris (pildil) toimunud vennastumisele kohalikega, kus nendest lahtisaamine läks tüdrukute tõttu päris keeruliseks, pidime sõbrunema kolme Gruusia tudengiga ka Bakuriani sanatooriumis.

Tänu minu sturmale, millel ilutses embleem "Мингео СССР" saime peale rasket tormist ja viimast matkapäeva  sanatooriumisse hotellitoad. Gruusia tudengid olid oma nädalasele puhkusele kaasa võtnud suure koguse džadžat, mida nad polnud suutnud 3 päevaga ära juua. Toast polnud nad selles ilusas kohas veel välja jõudnud, sest jook oli joomata. Aitasime neid, tagasihoidlikult. Kuna aga olime enne esimest lonksu korralikult külmunud ja väsinud, siis tundsid kõik, et alkohol ei läinudki alla vaid otse üles.

Väike Kaukasuse III kategooria suusamatk oli omapärane seetõttu, et liikusime põhiliselt piki mäeahelikke suusad seljas. Orus oli sulalumi ja libisemine väga kehv. Alustasime Gudžaretist, kuhu saabusime bussiga. Bussi ronisime muuhulgas ka bussiaknast ja seal sees oli nii tihe, et kui taskumale seisvate meeste vahel ümber läks, siis ükski nupp maha ei kukkunud.

Kaart ka (aitäh, Ülo).