Koolikiusamine 11c moodi

Keemik Ökul (foto: Kaido Peiker)

Sellel aastal möödus meil 40 aastat Tartu 5. Keskkooli (praeguse Tamme Gümnaasiumi) lõpetamisest ja seetõttu saime klassikaaslastega suvel kokku. Mitmeid huvitavaid leide tuli lauasahtlist välja ja seda eelkõige tänu Ökulile ehk Aare Klaosele, kes oli omal ajal kokku kogunud ja säilitanud muuhulgas rohkelt koomikseid, mida teineteisest koolitunnis joonistasime.

Tögamist oli kõvasti, kuid mõnitamiseks asi ei läinud. Üldse oli nalja teiste ja enese üle meie seltskonnas palju ja seda ka hiljem sõprade ringis. Pidid olema pidevalt valmis sõbra tögamise peale kiiresti reageerima ja ehkki see riivas natuke turvatunnet, oli ometi heaks treeninguks. Aeg-ajalt tundub, et mitte igal pool pole taolised naljad tolereeritud ja mida aeg edasi, seda vähem. Seega peab olema ettevaatlik, et mitte muutuda ebaviisakaks, ehkki pagana mõnus on vahel ka vabam ja julgem olla.

Kägistan Hitlerit (foto: Kaido Peiker)

Nagu ikka, olid ka meil paljudel hüüdnimed, kas siis ees- või perekonnanimest (Kübi, Rozz, Konks, Jack) või sarnasusest tuletatud (Pontš, Hitler, Ökul ehk Öökull, Siil). Tüdrukuid kutsuti siiski nimede järgi (Maiekas, Ütikas, Hiiekas jne). Ise olin tollel ajal Edka, Ökuli koomiksites Eedi või Eedik. Mu pinginaaber Rein Haak oli Ökuli piltidel Paak, klassis ka Konks.

Nüüd koomiksite juurde, millest tegin mingi valiku, kuid üles sai neid ikka palju. Arhiveerin siia blogisse, las olla, korraga ei viitsi nagunii vaadata.

Ökuli kaudu käis läbi põnevaid plaate, mida ta ka mulle aeg-ajalt laenas. Lääne muusikat juba liikus, kuid plaadid olid mustal turul hirmkalli hinnaga. Välismaale minek oli välistatud, suuri rock-kontserte polnud. Seetõttu ei mäletagi, mis inspireeris kõrvalolevat pildiseeriat joonistama.  

Loomulikult tantsiti tollel ajal paarides, ikka poiss ja tüdruk koos. Oli pinget, samuti pingeid, nagu päriselus. Peksa keegi ei saanud, kuid seda väites pead ka ei anna. Peksa pidi saama koomiksites, lõpus sai reeglina ka vanglasse. See pildiseeria on Ökulilt, suuremalt saab avada parema hiireklahviga.

Kui löödi tantsimisega, siis sai sellega ka vastu anda, lisanditega. Lõpplahendus jällegi türmis. Ei puudunud väljend "Nagu tuul".

Olin spinningusportlane ja natuke ka kalamees. Nüüd on Ökul suur kalamees ja võiks temast sarnase koomiksi teha nagu tema siis tegi.

Ökuli kodus kasvatati lilli, mis oli pere üks sissetulekuallikaid. Ei jäänud tähelepanuta ja läks paljudesse pildiseeriatesse sisse.

Landiviskamismasina leiutamine oli idee, et kalameest jälle lolliks teha. Jälle Ökuli joonistus.

Aktiivset male mängimist ma keskkoolist ei mäleta, erinevalt põhikoolist, millest kunagi kirjutasin. Ometi sai lillekasvataja Ökulist korraks ka maletaja.

Major Meltseri sõjalise tunnid olid karmid. Juustega oli sageli probleeme, sai käidud korra ka direktor Helve Raiki kabinetis. Samas olime aktiivsed "Orljonoki" sõjalis-patriootlikus mängus, kus au sees oli nii marssimine, tsiviilkaitse, automaadi lahti-kokkupanek kui laskmine. Viimane oli minu trumpala. Jõudsime klassikaaslastega ka vabariiklikusse finaali Kivilõppel (pilt tuleb hiljem).

Kooli ajal käisime vähemalt korra Elva lasketiirus automaati laskmas. Sealt Ökuli pildiseeria.

Kaks korda oleme koolis kammimängust haaratud olnud. Ükskord oli see kusagil 6. klassis, teine kord keskkoolis. Kes ei tea, siis seda mängiti raamatu peal, kus kammiga üritati oma münti lasta teise mündi peale. Kordamööda. Eriti karm oli 5-kopikaliste võistlus, kus reeglina üritati juba esimese lasuga kaaslase raha kätte saada. 5 kopikat oli suur raha. Koomiksist selgub, et Peeter Veske ehk Peta oli päris kõva käsi, osavatest nimetaks veel Sepa Tomi. Reeglina ise ka võitsin.

Palju räägiti siis komnoorte lööktööst BAMil ehk Baikal-Amuuri magistraalil. Sai ka seal Ökuli abil ära käidud ja muidugi peksa saadud.

Ökuli haridus- ja tööotsingud ei lõppenud ka kõige edukamalt.


Itsitada sai kõvasti, nii pildi joonistamise ajal kui Ökuli saadetud seeriat vaadates.