Tuesday, June 5, 2018

Kehra Xdream ehk tasakesi sõuad, lõppu jõuad

Ei taha enam igal juhul Xdreamile minna.
Ei taha parema koha pärast end lõhki rebida.
Ei saagi aru, miks mõnusa maalolemise ja hädavajalike tööde asemel end kuhugi võssa ajan ja krampidega võitlen.
Pole sellel aastal suurt eesmärkigi, mille nimel end jälle ja jälle piitsutada ning pikalt kannatada. Ei tahakski enam sellist kurnatust ja valu tunda.

Kuid ometi olin jälle rajal, kaaslasteks Laagri muda-xdreami kaaskannatajad Mati ja Karmo. Uus piirkond, uued seiklused, hea pikk trenn. 

Ilm oli palav ja see tegi liikumise ettevaatlikuks. Ehkki füüsiline vorm oli paranenud, ei tahtnud esimese uisuetapiga end pingesse ajada nagu see juhtus kunagi Sakus. Siis järgnes uisule samuti ratas ja kanuusse jõudes olin juba krampides. 

Võtsime kõike rahulikult, nö mugavustsoonis. Uisutamine oli eriliselt mõnus ja tiim ühtlane. Esimeses pooles olime ehk kusagil esikümnes, kuid teise poole tegime ilma konkurentideta rahulikumalt ja lõpetasime etapi 16-ndana. Vahed olid väikesed.

Rattaetappi alustasime rahulikult, lasime mööda kihutavad esinaised. Kui tagant tuli tugevam meestetiim, siis võtsime neile sappa ja varsti olime ka naistel järel. Eleri eestvedamisel keerasime prügila nõlva alla, kuid nagu natuke hiljem selgus, liiga vara. Ma ei saanud esialgu üldse aru, miks me rattaga võsa vahel turnime ja kuidagi punktini ei jõua. Kodus sain.

Viimati käisin selles prügilas 25 aastat tagasi, ühe geoloogilise tööga seoses. Siis oli prügila servas korralik "geoloogide" linnaosa räbaldunud telkide ja lõkkeasemetega. Nüüd oli seal vaikne ja prügist polnud isegi haisu järel.

Prügila peal läksime suuremast grupist lahku, kogemata. Tegime pikema ringi ja jäime konkurentidest minuti maha. Ei midagi hullu. Olime 20-ndad, kuid korralikus seltskonnas. 

KP13-s täideti usinalt mingeid plastikpudeleid. Haarasin samuti korraldaja käest suured pudelid ja läksin täitma, et mitte aega kaotada. Kaaslased jäid ülesannet lugema. Mati mõtles välja, kuidas 5- ja 3-gallonilisest pudelist 4 gallonit välja mõõta ning tegutses Karmoga edasi. Mina hakkasin järgmise rattaetapi valikülesannet lahendama, kus tuli punktide asukohad esialgu õigesse mõõtkavva viia. 

Veemõõtmine meil kahjuks ei õnnestunud, pudelid polnud päris täis ja saime trahvi - pika sõidu rattaga punkti 105 ja tagasi. Kuid veel enne seda palusin kaaslastelt lisaaega oma töö lõpetamiseks.

Pildil Randy ja EOLi president Meelis Mälberg

Kõik see võttis üüratu aja ja olime kukkunud 31-ks, eelviimaseks. Samas, kui olime jõudnud 16-ndasse punkti, polnud vaja enam aega raisata ning lennult kogusime kõik vajalikud 7 punkti. Viimasest välja minnes oli mul kaart murtud nõnda, et otsetee vahetusalasse oli serva all. Mati, kellel oli aga kaart ees, ei teadnud jälle viimase punkti täpset asukohta. Ja nii me põrutasime tupikusse, mis ilusa töö ära rikkus. Viga tuli siiski vähe ja olime tõusnud 23. kohale. 

Ortofotoga jooksuetapp oli õnneks lühike. Oli väga palav ja kõndisime palju. Ometi tõusime veel 2 kohta.

Janu kimbutas, jõin vahetusalas vist 4 topsi vett. Kanuus võib ka magu vett täis olla.

Enne kanuud oli aga geniaalne jooks üle vee. Ma ei uskunud kohe, et jooksma peab väga kiiresti, mistõttu hakkasin tasakesi vee alla vajuma ning seejärel üritasin jalatõstetega asja parandada. Kiirus oli aga veetakistusest pärsitud ning lõpus vajusin poole reieni vette (pildil ei ole siiski mina). Väga lahe ja emotsionaalne ülesanne, xdreamilik.

Pildil töökaaslased Raul ja Lauri B-rajalt

Kanuude valikul riskisin. Tuttavate riistapuude vahel paistis üks madal punane kanuu, millel olid head mugavad mustad istmed. Teada oli, et kanuusõit tuleb pikk, mistõttu oli istumisalune väga oluline. Kanuu ise oli plastmassist, erinevalt teistest. Juuresolnud korraldaja ei osanud selle paadi libisemisomaduste kohta midagi öelda. Paati istudes oli meeldiv ka see, et jalgadel oli mõnus tugi eesistuja pingi vastas.

Ma ei tea, kuidas paat tegelikult libises, kuid meist möödusid kõik konkurendid ja eemaldusid sujuvalt. Üks vastusõitnud võistleja küsis, et mis pesuvannis te istute? Siis sain aru, et midagi oli teisiti. Huvitav, kas see kanuu ka aeglasem oli ja milline on üldse Xdreami kanuude edetabel? Hästi jooksevad Nelsoni kanuud, kuid need on enamuses katki ja lasevad vett sisse. Või kas ongi üldse kanuudel vahet?
Vist ikka on, sest esimesetel tiimidel olid Nelsonid (pildil võitjad).

Liikuda oli selle pesuvanniga muidu mõnus, kiiret polnud, Jägala jõgi oma kaldapealse ja puhta veega oli väga ilus. Ainult pikaks läks see nauding - koguni 153 minutit! Tõsi, mõnes kohas oleks tulnud lõigata. Tegime seda vaid etapil 39-40, kus tekkis probleem kanuusse saamisega. Hea tüng oli peale punkti 47, kui tuli minna ümber mahalangenud kuuse. Meie, lollid, vedasimegi kanuu ümber puu, selle asemel, et paat üle niidetud heinamaa teisele poole jõekääru viia. Mitte kõik ei hammustanud seda head lahendust läbi. 

Finišis olime 24-ndad. Väike supp, saun Kehra spordikeskuses ja seejärel veehoidla äärde ratta järele. Ilm oli endiselt päikeseline ja soe, kogu päeva õhustik sõbralik ja mõnus.   

Kas järgmine kord jälle? Mine tea.

Seiklustest kirjutajaid on väheks jäänud, kuid õnneks teeb seda vürtsikalt Tarvo Jõeste.


Loodetavasti täieneb sissekanne veel piltide ja videoga.


4 comments:

Anonymous said...

See millega jõel kulgesite ei ole kanuu, nii kogenud seiklejatelt poleks sellist valikut oodanud:)
Ott

eduardp said...

Mulle vahel meeldib riskida. Enamasti lõikan näppu :)

Anonymous said...

Nelsoni paadil ja kanuu.ee paadil pole muud olulist vahet kui see, et ühel on sirged pingid, teisel on persevormiga.
Oluline on vaadata, et keskmise pingi all oleks tugipost pingi ja põhja vahel - kui pole siis vajub paadi põhi valepidikumeraks ja on pidur.
Võitjate Nelsoni paat on suht suure kaaluga (kollase-valgega nelsoni omad on kõige vanemad, raskemad ja lapitumad) - seal on ikka meeste jõud taga, mis tiimi poodiumile viib, mitte paadi kuju.

eduardp said...

Hea info, aitäh.