esmaspäev, 2. aprill 2018

Saemees

Lihavõttepühade aegu oli pikem nädalavahetus Lõuna-Eestis. Ära jäi Linnarogain, kuid üldise väsimuse foonil sai siiski üks natuke pikem jooksuots tehtud.

Väsimuse põhjustas kuivanud puude ja võsa saagimine ning nende vedamine. Linnamehe keha on üsna nõrguke, mistõttu tõrkus tööd teha nagu vilets mootorsaag. Kuid hea saun aitas ja 3 päeva sai nii tegutsetud kui laiseldud.

Kuna kõik aktiivsed harrastussportlased uisutasid meredel jm suurtel veekogudel, siis ei saanud ka ise päris nullipoisiks jääda. Väikesed tiirud endisel metsajärvel, mille kaldad on nüüd üsna lagedaks raiutud, oli ka mõnus. Kuid mitte nii mõnus, kui seiklus suurel veekogul.

Panin ka Facebooki pildi Anni järvest, mis sai pealkirjaks "Kevadpühal suvest unistades" (pildid Madiselt).

Neljapäeval, 29. märtsil, oli aga Metsavendade mälestusüritus Vastseliinas, kus konverentsil tegi ettekande Mari, nagu ka 5 aastat tagasi, kui Puutlipalu lahingust oli möödunud 60 aastat ja kus tehtud uurimistööst said vastuse paljud olulised küsimused. Kokkupanemisel on Sõmerpalu kandi metsavenna Ants Aunveri ränk saatus, uurimist vajaksid veel paljud Kagu-Eesti grupid.

Õhtusele AK-le (19:34) andis lühiintervjuu ka Martin Herem, kelle esinemist on alati hea kuulata.

Vastseliina kalmistul tuli ette tuttav poster, polegi teist veel ära lõhutud. Sai käidud ka tuttavas Lindora metsas, ühe augu juures.






2 kommentaari:

Tõnis ütles ...

Mul läks terve talv sellest vastikust harjumusest (selgituseks - vaata oma postituse pilti nr 1) lahti saamiseks, aga hakkama ma sain ja sinna jäid ka mu metsatööga seotud seljavalud ja särgi püksist väljatulekud. Kui pead kasutama saagi langetamiseks või maas lebava palgi järkamiseks, siis tuleb inimvõimeid mida põlved pakuvad ära kasutada. Selliselt paraneb ka kontroll juhtplaadi otsa üle ja vähenevad keti kokkupuuted pinnasega.

eduardp ütles ...

Ah et tuleb kükitama hakata?