Täitsa pekkis Ace Xdreami etapp Laagris

Pole üldse lihtne kirjutada võistlusest, mis nii pekki läheb nagu seekordne Ace Xdream Laagris. Kuidas see oligi:
- "Ise tahaks hinges võistelda Heiti Hallikmaga..." (pildil)
- "Spordikauged sõbrad arvavad, et võiksin MMil võistelda"
- "Tuttavad xdreamijad arvavad, et peaksin ikka Maret Hallikma't võitma"
- "Tegelikult ei ole ka Maretist kiirem ja võitlen A-raja eelviimase koha eest..."

Tahaks xdreami teha nagu rogaini, kuid nii ei saa, sest olukorrad vahelduvad pidevalt, kogu aeg on vaja legendis näpuga järge ajada, rada ette lugeda - nii ühelt kui teiselt poolt kaardilehte, sama teha erinevate alade kaartidega, lugeda juhendeid, legendis ja maastikul... ning selle kõige peale veel oskuslikult navigeerida ja kiiresti tegutseda. Seda on kokku natuke palju ja kui võistluspinge langeb, ei lähe asi paremaks vaid hoopis kehvemaks.

Läksin rajale Karmo ja Matiga, eesmärgiks jõukohaselt liikuda ja võistlust nautida.

Laagri etapp algas eraldi jooksuga, kus suurem hulk rahvast pani stardist ikka täiega minema. Adrenaliini oli õhus palju, ise üritasin võtta rahulikult ja jooksu ajal natuke rada ette lugeda. Näpuga legendis järge ajades leidsin, et peale kanuud tuleb jooksuetapp mäe peal.

Pärnu maantee "ületasime" maantee alt - läbi truubi, kus vesi oli põlvini. Kohe truubist väljudes ootas ees hulk korraldajaid-pealtvaatajaid ja fotograafe. Igaks juhuks sai võetud ka lähedalasuva KP, mida kaardil polnud.

Lühikese jooksuetapi järel pandi põhiosas paika kanuude järjestus, sest Pääsküla jõgi oli kitsas ja möödumine raske. Meie paat liikus kenasti, kellelegi jalgu ei jäänud, eesolijaist maha ka mitte. KP7-s ehk kaugemas punktis, kus pidi tagasi pöörama, olime kusagil 23.kohal. Mulle meeldis, et kanuu oli kohe alguses, sest väsinud olekus pole nõrgim ala kõige meeldivam.

Kõik oli kenasti kontrolli all, kui Mati otsustas ühel hetkel keskmisel pingil raskuskeset nihutada, kaldus paremale ja tõmbas ka meid tasakaalust välja.

Paadi ümbermineku hetk jääb alati meelde, see on ühelt poolt üllatav ja tobe, teisalt üsna masendav. Umbes sama tunne, mis talvel uiskudega jääauku sõitmine.

Seekord ei kukkunud me mitte vette, vaid puhtasse musta, prügimäelt pärit mudasse, kus edasiliikumine oli pea võimatu. Tuttav tunne legendaarselt Pikasilla Xdreamilt, meenus samuti aprillikuine Klooga järv, kus hulpisime Makuga heledas järvemudas 10-15 min.

Väljavõte Raili Rooba fotost

Vee peal lebava kasetüve abil roomasin kaldale. Möödasõitev paat viskas ühe aeru kaldale (suur tänu!), saime Karmoga läikiva musta mudaga kaetud Mati ning paadi välja tõmmata. Kaldal kallasime paadist suurema vee ja muda välja, kuid paadi esiosas oli väikese auguga kinnine ruum, millest vett välja ei saanud. Ilmselt ka seetõttu liikus paat peale ümberminekut kehvasti. Mudas rabelemine võttis päris palju jõudu ära.

Üsna varsti tegime Raichmanni pundi järgi rumala valiku ja otsustasime KP8-sse lõigata mööda maismaad. Kuid see maismaa oli paras mangrooviavõsa, selline, nagu kallastelt paistis. Aega läks võsas turnimisega palju ja selle aja jooksul möödusid viimasedki A-raja tiimid. Olime vahetusalas päris lõpus.

Sealt panime minema joostes, nii, nagu olin ette lugenud. Poolel maal Pääsküla prügimäele sõitsid mõned rattad mööda. Küsimusele, et kas nad on B- või C-rajalt, tuli vastuseks, et A-rajalt.

Kurat, pidigi hoopis ratastega liikuma, vastav legendirida oli hoopis kaardi teisel poolel. Seega tuli tagasi kanuude juurde minna ja sealt uuesti ratastega mäe poole.

Maalilise rohelise Pääsküla prügimäe jalamil pidime mõõtma nõlva kõrgust. Olen 39 a tagasi läbinud topograafia kursuse ja kuu aega nivelliiri, mensuli ning mõõtelatiga ringi käinud, kuid nüüd ei saanud ülesandega hakkama. Mõõtsime küll vale tehnikat kasutades kõik täpselt välja, kuid ei taibanud viimasest kahest meetrist lahutada enda silmade kõrguse (1,70 m) ja vastus tuligi vale (15 m). Mati üritas eelnevalt küll mingist lahutamistehtest rääkida, kuid olin endas kindel ja 15 m tundus nii ilus number.

Edasi konkureerisime roosa naistiimiga Buduaar - Anniki, Kadi ja eespool mainitud Maret Hallikma'ga (pildil). Saime neist mööda, siis jälle, siis veelkord jne. Lõpuks enam ei saanud ka, sest ajasime vahetusalad ja võistlusalad segamini ning tegime muudki jama. Teises rattavahetusalas käisime marineeritud kurki söömas vist 4 korda, neist 2x ilmaasjata.

Laagris asuvates Peeter Suure Merekindluse tunnelites olin esimest korda. Rajameister Hendri Parrol sundis läbima kahte pikka tunnelit (KP25-27), mis oli vahva, eriti jalutades koos roosade pantritega.

Jutt tunnelist väljumise järel tuleks pikk, lühidalt mainiks, et jooksime uisuvahetusala (28) asemel rattavahetusalasse (24) ja alustasime sealt valikorienteerumisega. Tegelikult oleksime pidanud kõigepealt minema uisutama ja alles peale seda valikupunkte võtma. Nii mõnigi tiim tegi enne uisutamist valikorienteerumise, mõni viitsis seejärel uuesti valikuringile minna, mõni mitte.

Viimasel rattaetapil jätsime KP46 komposteerimata, KP47-st sõitsime tagasi. Olime tagantpoolt teine tiim, teised ammu lõpetanud.

Silindrilt jätsin punktikohad meelde, sest kirjutusvahendi unustasime ratta juurde. Jooksime esialgu KP55-e, kus Karmo ütles, et punkte peab võtma järjekorras (49-50-). Lõpus lükkasin Matit, et Oravaraja tiimist mööda saada. Tüdruk oli seal väga väsinud, isegi natuke piinlik oli mööduda.

Sprindietapp kestis meie jaoks 6 tundi ja 18 minutit, natuke vähem olin duši all. Musta muda koorik ja kuulikesed ei tahtnud kuidagi keha küljest lahti tulla. Pesumasin ja kanalisatsioonitorustik said järgmisel päeval kõvasti vatti.

Kokkuvõttes oli väga lahe etapp. Kahjuks järgmisele etapile minna ei saa, sest samal päeval peab kaugele itta lendama.

Tulemused

Fotode autor: Aldis Toome (võetud SIIT / FB)

Kaart: