Nostalgialaksudega Seiklushundi rogain Tartus

Seekordne Seiklushundi rogain keskusega Tamme staadionil toimus piirkonnas, kus möödus minu lapsepõlv. Seetõttu olid kõik kohad seotud mälestustega ja seda väga varasest noorusest alates kuni keskkooli lõpuni. Ülikooliaastatel 1978-1983 nihkus elu rohkem linnakeskuse poole - Vanemuise tänava õppehoonest Leningradi maantee ühikateni. Elasin endiselt Väike-Kaare ja Tasuja nurgal.

Foto: Aldis Toome

Arvestasin umbes, et suudame Mati Preitofiga läbida ca 27 km ja tegin selleks 24 km pikkuse nööri (tegelikult olin teinud kogemata 27 km pikkuse nööri!). Mina olin olnud üle nädala haige, just lõpetasin antibiootikumide kuuri, Mati aga eelmisel nädalavahetusel korralikus palavikus. Esialgu välistasime kauged läänepoolsed punktid tühermaal, kuid kuna mõõduniiti jäi päris palju üle, planeerisime peaaegu kõik punktid sisse. See tundus ehk natuke ambitsioonikana, kuid niiti jagus täpselt.

Me ei osanud arvestada, et linnas on linnulennulise ja tegelikult läbitud vahemaa suhe suurema koefitsiendiga kui oleks oodanud. Samuti ei pannud me tähele keelualasid teedel, mis pikendasid oluliselt teevalikut. Ja mis üsna oluline, me ei osanud legendist KP59 juurest vaadata infot, et see punkt Tamme staadioni nurgas on avatud vaid keskmisel tunnil 3-st. Kui aega planeerimiseks on vaid 20 min, siis pole mingit põhjust ega ka vajadust legendi vaadata ja selle vea tegid ka päris paljud esiotsa tiimid. Ma pigem ütleks, et see on apsakas rajameistri poolt. Taoline info peab olema väga selgelt välja toodud ja öeldud, nii punase värvi kui lisainfona kaardil kohe punkti juures. Rogainis peaks olema kõik oluline info välja toodud kaardil. Ruumi selleks oli.

Samas peab kiitma rajameistrit Arvi Antonit, kes tegi huvitavate valikutega raja, ehkki kui oleks teadnud KP59 lahtioleku aega, siis tulnuks üsna kindla kujuga kaheksa ja meie jaoks oleks kauge läänepoolne piirkond jäänud käimata. Oleks olnud isegi lihtsam planeerida ja tulemus tulnuks meile parem.

Nüüd aga läksime planeeringuga kõvasti alt, sest juba esimese tunni lõpus olime 15 min võlas ja kuna olime planeeringu muutmiseks vajalikud punktid 56 ja 55 esimese hooga ära võtnud, ei jäänudki meil muud üle, kui murda end vastutuules poristel ja lagedatel teedel lõuna poole.

Foto: Aldis Toome

Alguses liikusime koos konkurentide Tali-Kaljuriga, kuid peale Maarjamõisa haiglat läksid meie teed lahku. Tempo oli olnud vist liiga kiire, Mati hingeldas ja mingil hetkel jäi aeglaseks. Seega üsna alguses, peale Lõunakeskuse Sportlandi poe punkti (pildil), sidusime end kummipaelaga kokku ja edasi suutsime kuni lõpuni hoida tempot 6 min/km. Mida aeg edasi, seda suuremaks mul koormus läks, kuid üllataval kombel oli füüsiline seisund suurepärane ja krambiilminguid, mida kartsin, ei tekkinud. Tegelikult polnud vahet, kas krambid tekivad või mitte, ilma kummita poleks me nagunii oma ambitsioonikat plaani suutnud täita.

Foto: Sulev Kuuse

Tagantjärgi tark olles oleks pidanud kõigepealt ära jätma kodutänavas paiknenud KP44, samuti läksin lõpus üsna ahneks ja jäime ajahätta. Liigne oli KP34 võtmine, mille tõttu tuli ära jätta KP23. Ligi kolm minutit kulutasime enne lõppu KP42 otsimisele vales tööstushoovis, ehkki ma isegi teadsin seda kohta kohviku juures. Suurimad tüngad saime KP59-ga, mida enam polnud ja hilinemisega, mille eest võeti 6 punkti maha. Raja esimeses pooles jätsime välja KP59 (KP39 olime juba varem plaanist eemaldanud), sest ma ei lugenud kuidagi kaardilt välja sissepääsuvõimalust lõuna poolt. Olime suures ajahädas ja edasi-tagasi jooks põhja poolt oleks läinud liiga kalliks maksma.

Läbisime 30,2 km ja saime kokku tagasihoidlikud 100 punkti. Kuid ma olin väga rahul, sest läbisime 3h-ga korraliku vahemaa, pealegi veel kaaslast kummis vedades. Ja ei kurnatust ega krampe - mis sa hing veel tahad.

Tulemused