Naisega kodus

Nädalavahetusel kodus, naisega. Kuhugi minema ei pea, kiiret pole. Lapsed on mööda ilma laiali - üks on hetkel Amsterdami lähedal, teine pesitseb Frankfurtis, kolmas sõidab Tallinna ja Tartu vahet.

Tegin eile kerge jooksu (ca 10km), täna jälle Tervisekeskuses ratast. Rohkem kui kolm nädalat tagasi katki läinud lihaskiud hakkab tasakesi paranema. Siis oli juba päris hea tunne, mõtted käisid isegi Haanja 100 juures, Pääsküla maratonist samuti. Lahendus tuli kiiresti ja valulikult. Nimelt vajutasin Nõmme nõlvadest 4x kiirelt üles, misjärel otsustas miski vasakus säärelihases katki minna. Väga valus, 3-4 päeva oli raskusi isegi kõndimisega.

Eelmisel nädalavahetusel oli Nelijärvel EOLi üldkogu, töine ja meeldiv kokkusaamine. Tore oli vaadata sportlikke noori, samuti elukogenud aktiivseid vanakesi, suhelda lemmikteemadel, plaksutada tegijatele, kuulata ettekandeid ja jälgida aasta parimate pressikonverentsi. Parimate autasustamine toimus seekord Pääsu Villa õdusates ruumides ja jättis mõnusa tunde. Kõik said istuda, mis pika tseremoonia juures polnudki vähetähtis.

Iseenda panus EOLi jaoks on viimasel ajal olnud seotud mitmesuguste toimkondade teemadega, vastuse koostamisega Mustla-Nõmme piirkonna kaevandamise loa taotluse keskkonnamõju hindamise aruandele (suur tänu Age Poomile), Orienteeruja kalendrile piltide otsimise ja valimisega, ajakirja Orienteeruja digitaalversioonide täiendamisega EOLi kodulehe ja DIGARi jaoks, artikli kirjutamisega Orienteerujasse... Seda pole muidugi palju. Ah jah, kolmapäeval tegin ettekande ka Rahvusraamatukogus toimunud GIS Päeval, kus ei unustanud mainimast aasta parimat o-kaarti (Küttejõu) ja reklaamimast orienteerumist ning seiklussporti (Aidu näitel).

Linnateatris käisime koos tütardega. Väga meeldis Tšehhovi ainetel kirjutatud "Igatsus" (Nüganeni lavastuses), Gogoli "Surnud hinged" (Toompere) ei meeldinud eriti.

Aga kodus on mõnus, naisega (pilt on aastast 1988). Temal uus metsavenna teema, uued materjalid tahavad läbitöötamist.

Mis joonistamisoskusesse puutub, siis ise jaotaksin inimesed 4 gruppi:
1. Oskavad väga hästi - nii näevad kui valitsevad tehnikat
2. Oskavad - näevad ja oskavad, kuid mitte päris
3. Ei oska - kui natukenegi püüavad keskenduda ja harjutada, ehk siis ka midagi võib lauasahtlisse tekkida (kuulun siia gruppi)
4. Вообще ei oska - kriipsujukud olid ja jäävad

Ise joonistasin viimast korda ca 25 aastat tagasi (ülemine pilt), enne seda katsetasin natuke ülikooli ajal (üle 30 aasta tagasi). Kuid sisemist põlemist, soovi end igal juhul väljendada, pole eriti olnud. Tõsi, üks kord oli küll selline tunne ja kui koju sain, sättisin end suure peegli ette ning hakkasin sisemist põlemist joonistama. Vaasi, purgi ja kätega ei saanud kuidagi hakkama, kuid näoga olin järgmisel päeval üsna rahul.