Loomulikult ei läinud me ratta-Xdreamile võistlema, loomulikult plaanisime veeta mõnusa päeva sügiskuldses looduses, loomulikult ...
Kuid kui käis stardipauk, läks muidugi kiireks, liikumine kaardi kagunurka suurema seltskonna keskel ei lubanudki tirri lasta. Esimesel tunnil oli kõik veel väga mõnus, ehkki meie tiimi rattatase oli üsna ebaühtlane. Raul Olesk oli enesekindlus ise, sest kogutud treeningkilometraaž ja hulgaliselt rattamaratone andsid selleks ka piisava põhjuse. Mati Preitof polnud sellel aastal veel ühtegi kilomeetrit rattaga sõitnud, lisaks oli ta ka natuke tõbine. Mina jäin siis sinna kahe vahele, mis eeldas samuti pingevaba päeva, ehkki kerge haigusevimm oli samuti 3-4 päeva sees istunud. Lootsin siiski oma suuremale kopsumahule ja hapniku tarbimise võimele, kuid ilmselgelt peavad 4-tunniseks kiireks rattasõiduks olemas olema ka vajalikud lihased.
Sobiva teekonna planeerimine polnud üldsegi lihtne, sest kuidagi pidi ära lahendama nö 3-tee ülesande. Nimelt sai Valgehobusemäelt Nelijärvele mööda 3 paralleelset teed, mille lähedusse oli rajameister punkte visanud. Edasi-tagasi ülesandena seda lahendada ei saanud, sest üks tee jäi sel juhul puudu, või üle. Seega pidi kusagilt üle soo läbi murdma või keskmisel teel pikemaid edasi-tagasi sõite tegema (KP 53 ja 49 võtmiseks). Sooületusi sundis tegema ka KP 47 ja 56 paiknemine tupikteede kaugetes otstes.
Meie plaan sai kenasti paika siis, kui otsustasime läbimurde 56-53 kasuks. Maastik oli iseenesest hästi tuttav, sest orienteerutud-rogainitud-xdriimitatud on selles piirkonnas palju, teravalt meeles veel eelmise aasta TAOK rogain ning kevadine Jüriööjooks. Valgehobusemäe kaardil olen ka ise o-võistlust sõpradele korraldanud. Raul oli neid radu rohkem rattaga läbinud, seda nii rattaorienteerumise MMi ajal, kui rattamaratonidel. Seega tuli iga nurgatagune koht kohe värvikalt meelde ja seostus kas mõne punktivõtu, tookordse meeleolu või füüsilise seisundiga. Orienteerumisel tekkiv liikumise emotsionaalne mälu on väga tugev (vähemalt minul) ja ei kao ka aastatega. Võin kümneid kordi uuesti ja uuesti läbi elada olukordi kaugest minevikust ja seda tüütuseni näidata-rääkida pereliikmetele. Hiljuti tulime abikaasaga hiliselt kontserdilt Jaani kirikust ja Rahvusraamatukogu juures ei saanud kuidagi mainimata jätta, et vot siit ma jooksin tookord pimedas ja läksin sinna, seal astangu peal oli punkt, kus ma ei suutnud kiiresti valida, kummalt poolt punktile läheneda jne. See on mõnes mõttes isegi päris õudne, sest maastik muutub aja jooksul liigagi o-keskseks.
Õnneks näen geoloogina pinnavorme ka teisest küljest ja see kindlasti rikastab maastikupilti. Võib-olla isegi rohkem, kui arvata oskaks. Samas on minu taimestiku tundmine kehvapoolne ja suur osa loodusest jääb seetõttu kättesaamatuks. Piirkonna ajaloo ja kultuuri tundmine oleks samuti lisaboonus, kuid selle peale seikluse ajal suurt ei mõtle. Ehkki mine tea, sest näiteks keset metsa asuvat sügavat auku üritan aeg-ajalt ikka seostada mõne metsavenna punkriga...
Seega näeb igaüks täpselt seda, milleks tal teadmisi ja oskusi on. Lisaboonuseks on ruumi tajumine, ruumi- ja emotsionaalse mälu olemasolu jm. Kõigil vist pole, näiteks Hardo Aasmäe ütles paar päeva tagasi, et 20% inimestest ei suudagi maailma ruumiliselt tajuda (?!).
Kui tulla tagasi võistluse juurde, siis meie allakäik algas minu poolt initsieeritud Sussanini lõikest etapil 48-58. Rogainijana ja o-jooksjana üritasin otse minna ja kaardile vaadates tundus, et mis see paarsada meetrit peale KP48 sealt mäest alla läbi metsa minek ikka ära ei ole. Kaaslased küll tõrkusid natuke, kuid siiski järgnesid. Kole tõde selgus kohe 30m järel, kui tuli üsna räiges metsas laskuda ja siis pikalt tõusta. Ja nii kolm korda järjest. Totaalsest risust ja mahalangenud puudest ei julgegi kirjutada.
Pildil: Raul vahetult enne Sussanini lõiget (autor Meelis Toom).
Lõpuks jõudsime tee peale, otse ühe vene turismigrupi ette, kes kiljus vaimustusest, nähes esialgu ühte, siis teist ja lõpuks ka kolmandat meest väljumast metsas, kus liikumine oli võimatu. Kuid vähe sellest, igal mehel oli kaasas veel ka ratas!
Meist tehti ohtralt pilte, palusime, et nad pilte internetti ei paneks, piinlik oleks...
Kaotasime selle teevalikuga 4 minutit. Järgmine lõige läbi soo (56-53) oli jalgratturi jaoks samuti kehvapoolne, sest mahalangenud puid oli palju. Läbisime etapi ajaga 13:48, Suprema näiteks 12:07 ja eliittiim SIS GO 9:34. Tasemete erinevus oli selge siingi.
Peale teist tundi hakkas meie tempo langema ja lõpus läks üsna aeglaseks. Peas hakkas miskipärast ringi käima üks lugu, ehkki mingit otsest seost Xdreamiga otsida pole vaja. Lihtsalt sobis laulu rütm meie tempoga.
Siin see lugu:
Kuid kui käis stardipauk, läks muidugi kiireks, liikumine kaardi kagunurka suurema seltskonna keskel ei lubanudki tirri lasta. Esimesel tunnil oli kõik veel väga mõnus, ehkki meie tiimi rattatase oli üsna ebaühtlane. Raul Olesk oli enesekindlus ise, sest kogutud treeningkilometraaž ja hulgaliselt rattamaratone andsid selleks ka piisava põhjuse. Mati Preitof polnud sellel aastal veel ühtegi kilomeetrit rattaga sõitnud, lisaks oli ta ka natuke tõbine. Mina jäin siis sinna kahe vahele, mis eeldas samuti pingevaba päeva, ehkki kerge haigusevimm oli samuti 3-4 päeva sees istunud. Lootsin siiski oma suuremale kopsumahule ja hapniku tarbimise võimele, kuid ilmselgelt peavad 4-tunniseks kiireks rattasõiduks olemas olema ka vajalikud lihased.
Meie plaan sai kenasti paika siis, kui otsustasime läbimurde 56-53 kasuks. Maastik oli iseenesest hästi tuttav, sest orienteerutud-rogainitud-xdriimitatud on selles piirkonnas palju, teravalt meeles veel eelmise aasta TAOK rogain ning kevadine Jüriööjooks. Valgehobusemäe kaardil olen ka ise o-võistlust sõpradele korraldanud. Raul oli neid radu rohkem rattaga läbinud, seda nii rattaorienteerumise MMi ajal, kui rattamaratonidel. Seega tuli iga nurgatagune koht kohe värvikalt meelde ja seostus kas mõne punktivõtu, tookordse meeleolu või füüsilise seisundiga. Orienteerumisel tekkiv liikumise emotsionaalne mälu on väga tugev (vähemalt minul) ja ei kao ka aastatega. Võin kümneid kordi uuesti ja uuesti läbi elada olukordi kaugest minevikust ja seda tüütuseni näidata-rääkida pereliikmetele. Hiljuti tulime abikaasaga hiliselt kontserdilt Jaani kirikust ja Rahvusraamatukogu juures ei saanud kuidagi mainimata jätta, et vot siit ma jooksin tookord pimedas ja läksin sinna, seal astangu peal oli punkt, kus ma ei suutnud kiiresti valida, kummalt poolt punktile läheneda jne. See on mõnes mõttes isegi päris õudne, sest maastik muutub aja jooksul liigagi o-keskseks.
Õnneks näen geoloogina pinnavorme ka teisest küljest ja see kindlasti rikastab maastikupilti. Võib-olla isegi rohkem, kui arvata oskaks. Samas on minu taimestiku tundmine kehvapoolne ja suur osa loodusest jääb seetõttu kättesaamatuks. Piirkonna ajaloo ja kultuuri tundmine oleks samuti lisaboonus, kuid selle peale seikluse ajal suurt ei mõtle. Ehkki mine tea, sest näiteks keset metsa asuvat sügavat auku üritan aeg-ajalt ikka seostada mõne metsavenna punkriga...
Seega näeb igaüks täpselt seda, milleks tal teadmisi ja oskusi on. Lisaboonuseks on ruumi tajumine, ruumi- ja emotsionaalse mälu olemasolu jm. Kõigil vist pole, näiteks Hardo Aasmäe ütles paar päeva tagasi, et 20% inimestest ei suudagi maailma ruumiliselt tajuda (?!).
Kui tulla tagasi võistluse juurde, siis meie allakäik algas minu poolt initsieeritud Sussanini lõikest etapil 48-58. Rogainijana ja o-jooksjana üritasin otse minna ja kaardile vaadates tundus, et mis see paarsada meetrit peale KP48 sealt mäest alla läbi metsa minek ikka ära ei ole. Kaaslased küll tõrkusid natuke, kuid siiski järgnesid. Kole tõde selgus kohe 30m järel, kui tuli üsna räiges metsas laskuda ja siis pikalt tõusta. Ja nii kolm korda järjest. Totaalsest risust ja mahalangenud puudest ei julgegi kirjutada.Lõpuks jõudsime tee peale, otse ühe vene turismigrupi ette, kes kiljus vaimustusest, nähes esialgu ühte, siis teist ja lõpuks ka kolmandat meest väljumast metsas, kus liikumine oli võimatu. Kuid vähe sellest, igal mehel oli kaasas veel ka ratas!
Meist tehti ohtralt pilte, palusime, et nad pilte internetti ei paneks, piinlik oleks...
Kaotasime selle teevalikuga 4 minutit. Järgmine lõige läbi soo (56-53) oli jalgratturi jaoks samuti kehvapoolne, sest mahalangenud puid oli palju. Läbisime etapi ajaga 13:48, Suprema näiteks 12:07 ja eliittiim SIS GO 9:34. Tasemete erinevus oli selge siingi.
Peale teist tundi hakkas meie tempo langema ja lõpus läks üsna aeglaseks. Peas hakkas miskipärast ringi käima üks lugu, ehkki mingit otsest seost Xdreamiga otsida pole vaja. Lihtsalt sobis laulu rütm meie tempoga.
Siin see lugu:
Peale võistlust tõusis küll väike palavik, kuid pühapäevaks oli kõik jälle ok. Elu läheb edasi.
4 kommentaari:
See, et RO-s lühem ei võrdu kiirem ja jalgratas ikka ratturi all peaks olema, mitte vastupidi, sai ka mulle aastaid tagasi selgeks Kõrvemaal, ei mäleta mis võistlus see oligi. Egas vist vajalikud lihasedki ilma pideva harjutamiseta teki, nagu ka kogemus õigeid teevalikuid teha.
Kungi sai isegi Miry korralik kaardialus soetatud mis kasutult garaaziz seisab. Pole mul järjekindlust, et selle alaga tegeleda. Jooksuks vajalikud lihased saab vähema vaevaga vormi.
Raul pidanuks Sussaaninid soost teele tagasi kamandada, tal ju kogemust peaks jaguma!
Nõmme metsas oleks see lõige isegi kasuks tulnud, kuid unustasin ära, et oleme ju Nelijärvel. Olin väga otsusekindel ja see ilmselt mõjus. Marje, teades minu kalduvust riskide võtmisele, oleks raudse seinana vastu seisnud, mehed olid aga natuke pehmevõitu. Või tahtsid samuti katsetada :)
Rattatrenniga on jah see jama, et võtab 2x rohkem aega kui jooksmine. Kuid liigestele hea.
Arvan, et sinusse suhtuti respektiga või ei keskendunud su kaaslased kaardi lugemisele, usaldades juhtoinast. Mullusel rogainil tuli ka seda osa kaardist läbida ja Nõmme metsaga pole siin tõesti midagi võrrelda. Ka rajal võivad mahalangenud puud ees olla ja 4 min kulub rattaga rassides suht kiirelt. Mõni aasta tagasi sõitsin enduroga üle Nelika mägede Aegviidu poole ja siis tuli mitmel korral palgiületust teha, sest 150kg juba selga ei võta. Praeguseks on teerajad suht hästi läbitavad, aga nõlvad on Nelika-Jänedakandis võrreldes 80-90ndatega ikka päris võsased ja risused.
Rattaga punkte võtta on päris, aga vajab asjaga tegelemist nagu tagumik sadulaga harjumist: ma pole veel sobivat leidnud või on viga hoopis väheses sõitmises. Sügise jätku!
No Marje võttis tänavusel Bike X-dreamil veel suurema riski kui see Sussanini lõige oligi ja mul on hea meel näha, et ta sai tulemuse kirja:)Samas, mõned aastad tagasi Orioni rogainil vihastasin end isaseks kui kaardil korralik tee oli kilomeetri pikkuselt langenud puid täis, nii et tuli metsa all ratast seljas kanda, sest seal oli läbitavus parem. Orioni rogain on sellest ajast minu jaoks out.
Kaunist sügist kõigile suvesoojast Strasbourgist,
Gea
Postita kommentaar