Täna oli siis üle pika aja esimene "treening", ca 1 tund jooksu pehmel lumel. Mõnus ilm, keha üllatavalt kerge - ühesõnaga - täiesti lootustandev, isegi positiivne seis. Seega tundub, et spordiaasta 2014 on alanud. Esialgu tuleb muidugi käituda tasa ja targu, nii liigutamise kui söömisega. Töökoha vahetus lisab võrrandisse küll mõned tundmatud, kuid loota on, et ka Eesti Energias jõuab kenasti sporti teha. Mõni eesmärk on tulevaks aastaks siiski paigas.
Mis aga toimus sellel aastal?
Hooaeg sai küll kenasti ära tehtud ja suuremaid loobumisi esialgsest plaanist polnud, kuid kõik käis üle kivide ja kändude. Suusatada ja liigutada sain talvel küll kenasti, kuid võistlusvorm oli vilets, keha ei suutnud taluda pikki distantse, tervis pidevalt jupsis.
Jaanuaris olin üsna vilets Ebavere Xdreamil, väga külma Viru maratoni lõpp oli kaos, Sportlandi Kõrvemaa maratonil polnud pingutuseks üldse võimeline. Powerit lihtsalt polnud.
Enne Tartu maratoni avatud rada andis teist korda märku tõsine probleem kõhus - 12 tundi tugevaid valusid ja see polnud enam naljaasi. Käisin uuringutel ja lõpuks leppisin dr. Jaan Tepp'iga kokku, et lõikama hakkame novembris, siis, kui spordihooaeg on läbi. Valude oht oli pidevalt õhus, kuid ettevaatliku söömisega sain probleemi kontrolli all hoida.
Vorm aegamööda paranes ja Tartu-Otepää jooksumaraton läks juba üsna valutult (3:26). Nädal varem toimunud Sparta XT Talverogain tuli samuti mõnusalt. Kõik tundus minevat ülesmäge.
3.mail tuli uus valuhoog ja see võttis jälle pikalt rivist maha. Nädal hiljem toimunud Ilves 3 jäi ära, ka SEBi Tartu 23km maratonil olin väga vilets. Eelmisel päeval Kulli kaardil toimunud EMV lühirajal suutsin alguses tehtud suure vea küll tagasi joosta ja kolmandale positsioonile jõuda, kuid lihtne augupunkt distantsi lõpus tõmbas medalisooritusele kriipsu peale. Kuid tühja kaotatud medalist, hea o-kaaslane Andres Minn kaotas ju elu.
Balti MV Kuural (21.-22.mail) toimus tõelise palavusega ja seal olin täiesti köga. Aastaid tagasi olid palavad ja rasked tingimused minu trumbiks, nüüd ei suutnud isegi Saima Värtoniga (N55) sammu pidada. Küsimus oli õhus: milles siis asi on?
Libahundi jälg Paldiskis oli totaalne katastroof. Palavus ja lootusetud krambid, lõpetamine enne aega???
Kas sai enam kehvemini hooaega alustada? Kuidas Venemaa rogaini MMiks üldse korda saada? Mis jama selle tervisega ikkagi on? Palju küsimusi oli õhus.
Juulis võtsin puhkuse ja üritasin terveks saada ning end vormi ajada. Üsna palju olin maal aktiivsema liigutamise ja abikaasa tervisliku värske toidu peal. Olemine läkski paremaks ja 12h XT suverogaini ajal tekkis organismis järsk murrang paremuse poole. See oli hea märk MMi suunas.
Aloli MM 24h rogainis läks füüsiliselt lihtsalt. Tehniliselt kaotasime pimedas tohutult aega, kuid hõbemedal tuli õnneks ikkagi. Aasta põhieesmärk sai täidetud. Natalja Vinogradova superpildid eestlastest on SIIN.
Augustis tuli EMV tavarajalt Päidlapalus pronks, Ülemiste järve jooksu aeg ja koht oli vaatamata äsja põetud ja veel paranemata haigusele korralik.
Septembris oli minek hea, kuid tehniliselt ebaõnnestunud sooritused rikkusid mitmed kenad võistlused ära (XT Öörogain, Suunto Games). Samas tuli hõbe EMV sprindis Otepääl ja teoreetiline pronks EMV pikal rajal.
Oktoober läks jälle raskelt. TAOK rogainil Jänedal oli mind Marje jaoks vaid 4 tunniks. Totaalsed krambid hävitasid hea rajaplaani ja korraliku alguse. Aga ma ei imesta, sest 2 nädalat enne rogaini oli kõht totaalselt korrast ära (detailidesse laskumata), paranemiseks läks aega veel 1,5 nädalat peale võistlust. Saaremaa 3-päeva jooksu eel olin jällegi haige ja Kuressaarde sai mindud rohkem kohusetunde pärast. Kuid jooks tuli välja täitsa ok ja tervis paranes iga päevaga.
Enne sapipõie operatsiooni 22.novembril käisime Marjega veel XT Bingorogainil Jõulumäel, kus füüsiline seis oli üllatavalt hea ja tulemus sellele vastav.
Järgmise aasta plaanidest praegu pikemalt ei kirjutaks. Rogaini EMi Põlvamaal Oraval oleme Marjega plaanidesse võtnud, USA Black Hillsi rogaini MMi aga mitte. Selgusetu on veel, kuidas suvepuhkust kasutan, nüüd on seda vaid 4 nädalat. Kinnisidee on alati olnud mägedesse minna, kuid viimastel aastatel olen otsustanud tiitlivõistluste kasuks. Eks näis.
Mis aga toimus sellel aastal?
Hooaeg sai küll kenasti ära tehtud ja suuremaid loobumisi esialgsest plaanist polnud, kuid kõik käis üle kivide ja kändude. Suusatada ja liigutada sain talvel küll kenasti, kuid võistlusvorm oli vilets, keha ei suutnud taluda pikki distantse, tervis pidevalt jupsis.
Jaanuaris olin üsna vilets Ebavere Xdreamil, väga külma Viru maratoni lõpp oli kaos, Sportlandi Kõrvemaa maratonil polnud pingutuseks üldse võimeline. Powerit lihtsalt polnud.
Enne Tartu maratoni avatud rada andis teist korda märku tõsine probleem kõhus - 12 tundi tugevaid valusid ja see polnud enam naljaasi. Käisin uuringutel ja lõpuks leppisin dr. Jaan Tepp'iga kokku, et lõikama hakkame novembris, siis, kui spordihooaeg on läbi. Valude oht oli pidevalt õhus, kuid ettevaatliku söömisega sain probleemi kontrolli all hoida.
3.mail tuli uus valuhoog ja see võttis jälle pikalt rivist maha. Nädal hiljem toimunud Ilves 3 jäi ära, ka SEBi Tartu 23km maratonil olin väga vilets. Eelmisel päeval Kulli kaardil toimunud EMV lühirajal suutsin alguses tehtud suure vea küll tagasi joosta ja kolmandale positsioonile jõuda, kuid lihtne augupunkt distantsi lõpus tõmbas medalisooritusele kriipsu peale. Kuid tühja kaotatud medalist, hea o-kaaslane Andres Minn kaotas ju elu.
Balti MV Kuural (21.-22.mail) toimus tõelise palavusega ja seal olin täiesti köga. Aastaid tagasi olid palavad ja rasked tingimused minu trumbiks, nüüd ei suutnud isegi Saima Värtoniga (N55) sammu pidada. Küsimus oli õhus: milles siis asi on?
Kas sai enam kehvemini hooaega alustada? Kuidas Venemaa rogaini MMiks üldse korda saada? Mis jama selle tervisega ikkagi on? Palju küsimusi oli õhus.
Juulis võtsin puhkuse ja üritasin terveks saada ning end vormi ajada. Üsna palju olin maal aktiivsema liigutamise ja abikaasa tervisliku värske toidu peal. Olemine läkski paremaks ja 12h XT suverogaini ajal tekkis organismis järsk murrang paremuse poole. See oli hea märk MMi suunas.
Septembris oli minek hea, kuid tehniliselt ebaõnnestunud sooritused rikkusid mitmed kenad võistlused ära (XT Öörogain, Suunto Games). Samas tuli hõbe EMV sprindis Otepääl ja teoreetiline pronks EMV pikal rajal.
Oktoober läks jälle raskelt. TAOK rogainil Jänedal oli mind Marje jaoks vaid 4 tunniks. Totaalsed krambid hävitasid hea rajaplaani ja korraliku alguse. Aga ma ei imesta, sest 2 nädalat enne rogaini oli kõht totaalselt korrast ära (detailidesse laskumata), paranemiseks läks aega veel 1,5 nädalat peale võistlust. Saaremaa 3-päeva jooksu eel olin jällegi haige ja Kuressaarde sai mindud rohkem kohusetunde pärast. Kuid jooks tuli välja täitsa ok ja tervis paranes iga päevaga.
Enne sapipõie operatsiooni 22.novembril käisime Marjega veel XT Bingorogainil Jõulumäel, kus füüsiline seis oli üllatavalt hea ja tulemus sellele vastav.Järgmise aasta plaanidest praegu pikemalt ei kirjutaks. Rogaini EMi Põlvamaal Oraval oleme Marjega plaanidesse võtnud, USA Black Hillsi rogaini MMi aga mitte. Selgusetu on veel, kuidas suvepuhkust kasutan, nüüd on seda vaid 4 nädalat. Kinnisidee on alati olnud mägedesse minna, kuid viimastel aastatel olen otsustanud tiitlivõistluste kasuks. Eks näis.
1 kommentaar:
1 nädal talvepuhkust saad ka, aga seda alles aasta pärast. Esmaspäeva hommikul kohtume:)
RR
Postita kommentaar