Kuidas tekivad elamused, mida on elamiseks nii väga vaja? Mida otsime välisreisidelt, matkadelt?
Mitte iga koht, mis peaks olema väga tähtis, efektne ja uhke, ei pruugi hiljem meenutades emotsioone tekitada. Samas võib mõnikord tühisest asjast, juhuslikust kohtumisest või ootamatust seigast saada kogu eluks meeldejääv hetk. Selline seik on väärtus, sest iga taolise elamusega pikeneb eluiga, mis koosneb kahest elust - ühest, mis parasjagu käsil ja teisest, mis juba ammu toimunud ja mälusse pildi, lõhna või mõne (muusika)heli saatel salvestunud.
Hiljuti sattusin ühe ettekande peale, kus kena tütarlaps Ülane Vilumets räägib vaatamisväärsustest, õigemini nende muutmisest kuulamisväärsusteks. Ja ma tundsin, et see on just see, mida ka ise hindan.
Soovitan kuulata (16min), väga hästi esitatud, õpetlik vaadata: http://tv.delfi.ee/video/OAkd7oSC/
Alloleva, Kristiina Ehini poolt täna FB-sse pandud muusikaloo juurde meenub üks lugu.
Kusagil 3 nädalat tagasi tulime õhtul hilja abikaasaga Tartust ja pidime võtma ca kell 23.30 Tallinna lennujaamast tütre peale. Kuna jõudsime kohale 1,5h varem, läksime naisega linna, et mõnes kohvikus aega parajaks teha. Esimesena vaatasime sisse Kloostri Aita, sest seal oli vanasti mõnus pretensioonitu õhkkond.
Seekord istus tühja ja üsna kõleda saali kamina juures mingi väike kamp, kes meie kohmetunud küsimuse peale, et kas siin midagi toimub ja kas see koht üldse lahti on, ei osanud esiotsa midagi vastata. Kohmetusid nemadki. Pöördusime korra tagasi, kuid siis mõtlesime ümber, sest Jaak Johanson kutsus lahkelt sisse ja näitas, kuidas me endale kohvi või teed saame teha.
Ühinesime 6 inimesega. Mingi suurem kontsert oli hiljuti lõppenud ja muusikud mõnulesid omakeskis laisalt juttu puhudes ja pilli mängides, justkui võistlusjärgset lõdvestussörki tehes. Improvisatsioonid flöödil ja kitarril olid inspireerivad ja viisid kuhugi kaugele, kamin praksus, aeg seisis. Kuulajate-mängijate hulgas olid ka Kristiina Ehin ja Silver Sepp, esinejatena tagasihoidlikud, kuid nautisid muusikat ja sundimatut õhustikku, natuke väsinult. Allpool olevas loos aga mängivad ja laulavad mõlemad.
"Viimased lumeta päevad / The Very Last Days Without Snow" - Kristiina esimene ise kirjutatud, lauldud ja pillil saadetud lugu.
Mitte iga koht, mis peaks olema väga tähtis, efektne ja uhke, ei pruugi hiljem meenutades emotsioone tekitada. Samas võib mõnikord tühisest asjast, juhuslikust kohtumisest või ootamatust seigast saada kogu eluks meeldejääv hetk. Selline seik on väärtus, sest iga taolise elamusega pikeneb eluiga, mis koosneb kahest elust - ühest, mis parasjagu käsil ja teisest, mis juba ammu toimunud ja mälusse pildi, lõhna või mõne (muusika)heli saatel salvestunud.
Soovitan kuulata (16min), väga hästi esitatud, õpetlik vaadata: http://tv.delfi.ee/video/OAkd7oSC/
Alloleva, Kristiina Ehini poolt täna FB-sse pandud muusikaloo juurde meenub üks lugu.
Kusagil 3 nädalat tagasi tulime õhtul hilja abikaasaga Tartust ja pidime võtma ca kell 23.30 Tallinna lennujaamast tütre peale. Kuna jõudsime kohale 1,5h varem, läksime naisega linna, et mõnes kohvikus aega parajaks teha. Esimesena vaatasime sisse Kloostri Aita, sest seal oli vanasti mõnus pretensioonitu õhkkond.
Seekord istus tühja ja üsna kõleda saali kamina juures mingi väike kamp, kes meie kohmetunud küsimuse peale, et kas siin midagi toimub ja kas see koht üldse lahti on, ei osanud esiotsa midagi vastata. Kohmetusid nemadki. Pöördusime korra tagasi, kuid siis mõtlesime ümber, sest Jaak Johanson kutsus lahkelt sisse ja näitas, kuidas me endale kohvi või teed saame teha.
Ühinesime 6 inimesega. Mingi suurem kontsert oli hiljuti lõppenud ja muusikud mõnulesid omakeskis laisalt juttu puhudes ja pilli mängides, justkui võistlusjärgset lõdvestussörki tehes. Improvisatsioonid flöödil ja kitarril olid inspireerivad ja viisid kuhugi kaugele, kamin praksus, aeg seisis. Kuulajate-mängijate hulgas olid ka Kristiina Ehin ja Silver Sepp, esinejatena tagasihoidlikud, kuid nautisid muusikat ja sundimatut õhustikku, natuke väsinult. Allpool olevas loos aga mängivad ja laulavad mõlemad.
"Viimased lumeta päevad / The Very Last Days Without Snow" - Kristiina esimene ise kirjutatud, lauldud ja pillil saadetud lugu.
3 kommentaari:
Tekita oma blogisse Like nupuke :)
terv. Ott
Hea jutt.
ps. Milleks seda va nuppu vaja?
Kui aeg peatub, ei ole aega nuppu vajutada, aga kui lendab, siis sa seda ei jõua.;)
H.
Nupu all võiks mõista ka fotoka päästikunuppu. Et miks sellele vajutada, kui aeg seisab ja kõik on täiuslik.
Ma olen nupulevajutaja tüüp, kui mulle miski tõesti meeldib. Pilti teen just selleks, et oma vaimustust kellelegi edasi anda. See, kuidas õnnestusb, on iseasi ja see, kas alati on sobiv pilti teha, samuti.
Käis seal Kloostriaida kamina ees ka sähvatus peast läbi, et sellest miljööst tahaks pilti teha, noh, et ka teised näeksid seda vaikelu muusika ja kaminaga. Aga see kõik poleks ehk pildi peale jäänud ja pilt oleks hoopis hetke ära rikkunud, ilmselt kõigil, ja ma muidugi ei teinud.
Teinekord on hiljem kahju, mõnikord on vastupidi, et julgesid siiski nupule vajutada. Võta näpust, mis on õige või mitte. Eks sisetunne peab ütlema, ehkki teeb seda teinekord valesti. Või teeb seda väärtuse enda arvelt.
Postita kommentaar