Marje oli ostnud uue väikese pealambi.
Ütles enne starti: "Võta, pane kotti, võib vaja minna".
"Arvatavasti ei lähe, meil ju mõlemal peas korralikud lambid " - vastasin ja hoidsin sellega seljakoti kaalus mõnikümmend grammi kokku.
Raja planeerimiseks anti XT öörogainil Kuusalus aega 5 minutit. Saime oma töö tehtud 3 minutiga, eelistasime suurema väärtusega punkte, alustasime põhjaosast ja piki idaserva suundusime kaardi lõunaossa. Lõpu jätsime lahtiseks. Sellele variandile läksid paljud tiimid, sh konkurendid Mati &Co (Heidi Sild, Aleksander Pritsik ja Mati Preitof) ning Andres ja Aari Talver.
Alguses oli suur tee- ja põllujooksmine, punktid olid lihtsates kohtades. Paar apsu tegime, kuid KP90 juures olime koos Mati ja Co ning Talveritega. Kerisime kenas tempos, peale KP54 rebisime neist lahti. Kõik läks kenasti, vahepeal tuli viga KP43-ga, kuid mitte suur. KP53 otsisime 4 tiimiga, pimedas ei saanud asukohast põllu servas aru.
KAART suurena
Etapi 53-72 otsustasime minna lääne poolt, meiega oli ka Team30+. No ei leidnud ühtegi vihjet vasakule viivale sihile, kuid kuna läbitud vahemaad ei mõõtnud, siis ei saanud ka aru, kui kaugel olime. Team30+ ei kahelnud vaid pani meist mööda, leidis vajaliku teeotsa ja peagi olime punktis. Miski ei klappinud, kuid ega seda kaarti ka kõiges usaldada saanud.
Nüüd suundusime lõunasse, et läheneda KP42-le lääne poolt. Teised tiimid panid miskipärast idasuunas punuma. Kõik justkui klappis, siht läks õiges suunas, oli vaja vaid õigest kohast ära pöörata. Jälgisin pimedas parempoolset lagedat, et millal küll see ära lõpeb. Ei lõppenud.
Ja siis kustus Marjel lamp. Olime olnud rajal 2:20 ja asusime kaardi lõunaotsas. Marje pahandas, et varulampi kaasa ei võtnud, kuid nüüd polnud enam midagi teha. Hakkas sadama vihma, kohati päris korralikult. Mingil hetkel jõudsime ühele teele, mida kaardil polnud. Mitte midagi ei saanud aru. Mul oli tahtmine lõigata läbi metsa läände, et igal juhul KP42 juures asuvale lagedale jõuda, kuid Marje oli vastu. Mets oli paras võsa ja tema jaoks ilma lambita kottpime. Meenus midagi tuttavat meie esimeselt 24h rogainilt, 2005.aasta Nõva EM-ilt. Tagantjärgi oli see õnn, et lõikama ei läinud. Oleksime sattunud ei-tea-kuhu, sest me olime tulnud mitte KP72-st vaid 42-st!! Sellest vihjas meile alles järgmisel päeval Riika, kes oli uurinud punktinumbreid. See oli tõeline pomm-uudis!
Läksime mööda teed edasi, st edelasse. Olime aru saanud, et asusime väljaspool kaarti, kuid metsa polnud enam mõtet keerata. Kuhugi pidi see tee viima ja viiski, teisele teele. See keeras läände ja järgmisest teeristist põhja. Jooksime normaalse tempoga, kaarti ja maastikku ei osanud kuidagi kokku viia. Pime, vihm, kaugele ei näinud.
Võistlus oli ebaõnnestunud, see oli selge, kuid tühja sellest, kuidagi pidi ju ka kaardile ja koju saama. Lõpuni oli ca tund, polnud hullu.
Viimaks kohtasime Kosu lähedal teel kahte võistlejat, kes tulid meile vastu. Ütlesid, et tulid just jubedast KP72-st ja nüüd liiguvad KP63 poole. See oli ellujäämise info, pöörasime tagasi, et leida KP63-e viivat kraaviotsa.
Saime võistlusesse tagasi. Aega oli KP63-s veel 47 minutit, piisavalt, et tagasiteel võtta igasugu punkte.
Ja siis tuli ootamatu pomm. Kadus ära tee KP63-st loodes, ümberringi olid vanad risused raiesmikud, tihe võsa, ühesõnaga - täielik jama. Keerutasime kaaslastega ringi, otsisime võimalikke lohasid, ei osanud-julgenud kuhugi minna. Tagant tuli Jaak Väärsi pojaga ja väga otsustavalt murdis otse edasi. Järgnesime, sest ega muud targemat ka polnud teha. Muide, Marrandid keerasid sellest kohast tagasi tee peale.
Mingil hetkel võtsin paraadi juhtimise üle, kõigepealt liikusin kirdesse, et kaotatud teerajale jõuda. Jõudsime hoopis soo äärde. Võtsin idasse ja siis jälle kirdesse, kuid teed ei tulnud. Seejärel keerasin läände, et mõnelegi sihile jõuda. Ei jõudnud. Siis panin jälle põhja, vähemalt võistluskeskuse suunas. Olime totaalselt "in the middle of nowhere".
Lõpuks sattusime kraavile, vist ainsale kaardil, mis sellesuunaline oli. See pidi viima KP62-e. Saimegi boonusena selle punkti kätte, kuid sealt jäi lõpuni vaid 20 minutit. Olime lootusetult hilinemas, arvestasin, et maksimaalselt 15min.
Järgnev jooksutempo oli väga kõva. Ei läinud tee äärest võtma KP34, lootus oli veel KP45-le ja KP21-le. Kuid kõik läks teisiti. Pimedas pöörasime kruusateele, panime esimeses suures teeristis end valesti paika ja kuna liikusime väga kiiresti, siis jooksime kõikidest vajalikest teeotstest mööda.
Lõpetuseks tegime korraliku ekskursiooni Kuusalu alevikus ja jõudsime paraja ringiga vajaliku maantee-aluse läbipääsuni (KP21).
Hilinesime 11 minutit ja kogutud napist 119 punktist jäi järele vaid 108. Totaalne häving, kuid olime lõpuks kodus! Marje liikus viimased 30min väga võimsalt.
Kuid nendest punktidest jagus, et tulla MN40 klassis kolmandaks. Mati tiim ja Talverid tegid väga hea tulemuse ja olid üldkokkuvõttes 4. ja 5.! Kuid Team30+, kellega pikalt koos liikusime, tuli 3.-ndaks!
Olime teinud hea planeeringu ja olles heas füüsilises seisus, poleks korralik tulemuski kaugel olnud. Paraku läks seekord teisiti. Läbisime 33,2 km (OCADi järgi).
Protokolli pilt on võetud Team30+ Facebooki lehelt.
Tulemused
Pulli peab saama.
Ütles enne starti: "Võta, pane kotti, võib vaja minna".
"Arvatavasti ei lähe, meil ju mõlemal peas korralikud lambid " - vastasin ja hoidsin sellega seljakoti kaalus mõnikümmend grammi kokku.
Raja planeerimiseks anti XT öörogainil Kuusalus aega 5 minutit. Saime oma töö tehtud 3 minutiga, eelistasime suurema väärtusega punkte, alustasime põhjaosast ja piki idaserva suundusime kaardi lõunaossa. Lõpu jätsime lahtiseks. Sellele variandile läksid paljud tiimid, sh konkurendid Mati &Co (Heidi Sild, Aleksander Pritsik ja Mati Preitof) ning Andres ja Aari Talver.
KAART suurena
Etapi 53-72 otsustasime minna lääne poolt, meiega oli ka Team30+. No ei leidnud ühtegi vihjet vasakule viivale sihile, kuid kuna läbitud vahemaad ei mõõtnud, siis ei saanud ka aru, kui kaugel olime. Team30+ ei kahelnud vaid pani meist mööda, leidis vajaliku teeotsa ja peagi olime punktis. Miski ei klappinud, kuid ega seda kaarti ka kõiges usaldada saanud.
Nüüd suundusime lõunasse, et läheneda KP42-le lääne poolt. Teised tiimid panid miskipärast idasuunas punuma. Kõik justkui klappis, siht läks õiges suunas, oli vaja vaid õigest kohast ära pöörata. Jälgisin pimedas parempoolset lagedat, et millal küll see ära lõpeb. Ei lõppenud.
Ja siis kustus Marjel lamp. Olime olnud rajal 2:20 ja asusime kaardi lõunaotsas. Marje pahandas, et varulampi kaasa ei võtnud, kuid nüüd polnud enam midagi teha. Hakkas sadama vihma, kohati päris korralikult. Mingil hetkel jõudsime ühele teele, mida kaardil polnud. Mitte midagi ei saanud aru. Mul oli tahtmine lõigata läbi metsa läände, et igal juhul KP42 juures asuvale lagedale jõuda, kuid Marje oli vastu. Mets oli paras võsa ja tema jaoks ilma lambita kottpime. Meenus midagi tuttavat meie esimeselt 24h rogainilt, 2005.aasta Nõva EM-ilt. Tagantjärgi oli see õnn, et lõikama ei läinud. Oleksime sattunud ei-tea-kuhu, sest me olime tulnud mitte KP72-st vaid 42-st!! Sellest vihjas meile alles järgmisel päeval Riika, kes oli uurinud punktinumbreid. See oli tõeline pomm-uudis!Läksime mööda teed edasi, st edelasse. Olime aru saanud, et asusime väljaspool kaarti, kuid metsa polnud enam mõtet keerata. Kuhugi pidi see tee viima ja viiski, teisele teele. See keeras läände ja järgmisest teeristist põhja. Jooksime normaalse tempoga, kaarti ja maastikku ei osanud kuidagi kokku viia. Pime, vihm, kaugele ei näinud.
Võistlus oli ebaõnnestunud, see oli selge, kuid tühja sellest, kuidagi pidi ju ka kaardile ja koju saama. Lõpuni oli ca tund, polnud hullu.
Viimaks kohtasime Kosu lähedal teel kahte võistlejat, kes tulid meile vastu. Ütlesid, et tulid just jubedast KP72-st ja nüüd liiguvad KP63 poole. See oli ellujäämise info, pöörasime tagasi, et leida KP63-e viivat kraaviotsa.
Saime võistlusesse tagasi. Aega oli KP63-s veel 47 minutit, piisavalt, et tagasiteel võtta igasugu punkte.
Ja siis tuli ootamatu pomm. Kadus ära tee KP63-st loodes, ümberringi olid vanad risused raiesmikud, tihe võsa, ühesõnaga - täielik jama. Keerutasime kaaslastega ringi, otsisime võimalikke lohasid, ei osanud-julgenud kuhugi minna. Tagant tuli Jaak Väärsi pojaga ja väga otsustavalt murdis otse edasi. Järgnesime, sest ega muud targemat ka polnud teha. Muide, Marrandid keerasid sellest kohast tagasi tee peale.
Mingil hetkel võtsin paraadi juhtimise üle, kõigepealt liikusin kirdesse, et kaotatud teerajale jõuda. Jõudsime hoopis soo äärde. Võtsin idasse ja siis jälle kirdesse, kuid teed ei tulnud. Seejärel keerasin läände, et mõnelegi sihile jõuda. Ei jõudnud. Siis panin jälle põhja, vähemalt võistluskeskuse suunas. Olime totaalselt "in the middle of nowhere".
Lõpuks sattusime kraavile, vist ainsale kaardil, mis sellesuunaline oli. See pidi viima KP62-e. Saimegi boonusena selle punkti kätte, kuid sealt jäi lõpuni vaid 20 minutit. Olime lootusetult hilinemas, arvestasin, et maksimaalselt 15min.
Järgnev jooksutempo oli väga kõva. Ei läinud tee äärest võtma KP34, lootus oli veel KP45-le ja KP21-le. Kuid kõik läks teisiti. Pimedas pöörasime kruusateele, panime esimeses suures teeristis end valesti paika ja kuna liikusime väga kiiresti, siis jooksime kõikidest vajalikest teeotstest mööda.
Lõpetuseks tegime korraliku ekskursiooni Kuusalu alevikus ja jõudsime paraja ringiga vajaliku maantee-aluse läbipääsuni (KP21).
Hilinesime 11 minutit ja kogutud napist 119 punktist jäi järele vaid 108. Totaalne häving, kuid olime lõpuks kodus! Marje liikus viimased 30min väga võimsalt.Kuid nendest punktidest jagus, et tulla MN40 klassis kolmandaks. Mati tiim ja Talverid tegid väga hea tulemuse ja olid üldkokkuvõttes 4. ja 5.! Kuid Team30+, kellega pikalt koos liikusime, tuli 3.-ndaks!
Olime teinud hea planeeringu ja olles heas füüsilises seisus, poleks korralik tulemuski kaugel olnud. Paraku läks seekord teisiti. Läbisime 33,2 km (OCADi järgi).
Protokolli pilt on võetud Team30+ Facebooki lehelt.
Tulemused
Pulli peab saama.
6 kommentaari:
Meie lõpp oli samalaadne kaos, peale 72'te suutsime kokku 15 minutit viga teha ja siis olime sunnitud 5km 61'st otse finshisse jooksma, vaatamata pingutusele jäime napilt ikkagi 16sek hiljaks :)
Huh. Päris äge lugu.
Meie läksime lõpu 64-57-60-61-62.
Mingil hetkel kaalusin ka alumist varianti 63 kaudu 62-e aga ülemine tundus kindlam. Selgub, et oli hea otsus.
Lampe ja ampertunde oli ka varuga kaasas.
Ainuke ebakindel etapp oli 61-62 - läksime otse, aga vahemaad ja kraavid ei klappinud kuidagi. Kaldusime põhjapoole ära ka ja jäime plaanitud graafikust maha.
Tublisti hilinejaid oli seekord omajagu. Kes hiljaks jäi, jäi ikka kõvasti. Põhjuseks ettearvamatu läbitavus ja ka ebatäpne kaart.
Aga see käibki rogaini juurde, ahned lõikasid seekord näppu.
Tegelikult olid teie tuled need, mis meid teel punkti 62 vale otsust tõmbas tegema. Muidu oleksin juba peaaegu tagasi vasakule õiget rada otsima läinud. Sinu küsimuse peale "kas sa tead kus me oleme" ei jäänud muud üle, kui otsusekindlalt lõunasse põrutada. Pealegi oli seal kaardi peal ilus kollane.
Muidu on mul sama palju "olekseid", millega oleksime peaaegu viiendad olnud: 53 võtsime Sassi & Co koos, hakkasime siis tulutult 72 minevat sihiotsa otsima ja jäime rongist maha. Viimasel poolel tunnil keeldus poiss jooksmast ja minu ahastuseks tegi kiirkõndi kuigi kell keris juba miinuseid. Ütles, et mõtles pool ööd, miks need lollid öösel vihmaga metsas jooksevad. Viimase tunni häving välja arvatud, oli muidu tore. Teie valu muudab muidugi eriti suureks kaotus Sass & Co-le:)
Jaak
Jaak
Jaak, mitte Sass&Co vaid Mati&Co! 2011 Libahundist meenus, et talu, mis on KP63-st loodes, on ainult ahervaremed, milleni ilmselgelt sõiduteed ei lähe. See põhjustaski vea. Kaardilt on ju kõik niii lihtne! Marje
Ah, mis te siin patrate, et kas Sass&Co või Mati&Co, tegelikult on ikka Heidi&Co.
Postita kommentaar